Ainult enda teada jäetud väärt raamat on pool raamatut, aga teistega jagatud raamatu väärtus kahekordistub.

Iga Eesti inimene võiks raamatuaastal oma riiulit ja iseennast vähemalt paari hea eestikeelse romaani, biograafia, novelli-, essee- või luulekoguga rõõmustada. Oma raamat on kõige ligem ja kodused raamaturiiulid tuleb hoida aus – eelkõige on see vajalik tõe huvides.

Tõde on voolav ja selle poole peab püüdlema nii, et võetakse arvesse võimalikult paljusid vaatepunkte. Siin tulevad vältimatult mängu raamatud, sest on küll olemas üldtunnustatud tõed, mis on kõigile teada, millest räägib rahvasuu ja kirjutab (sageli seda moonutades) meedia, aga oma elutõeni jõuab igaüks ainult isikliku pingutusega. Raamatud on ausad ja aitavad meid omakasupüüdmatult. Mida ootamatumad ja tavatumad sündmused juhtuvad laias maailmas või inimese endaga, seda keerulisem on neid interpreteerida ja mõtestada. Sotsiaalmeedia pakub muidugi lahke agressiivsusega tõlgendusi ja lahendusi, aga need ei pruugi olla tõesed ega isegi kasulikud. Tõelist abi võib pakkuda mõni rahulik raamat, mille on ammustel aegadel kirjutanud mõni kõike näinud vana filosoof või tänapäeva prohvetlik poeet ning millest võib avastada, et samasuguseid tavatuid juhtumeid on varemgi ette tulnud ja maailm joondub ikka samade mustrite järgi. 

Tänapäeva inimesel on keeruline pääseda aplate algoritmide küüsist. Õnneks ei toimi algoritmid raamaturiiulite puhul, nii et ühte kindlat maailmavaadet esindava raamatu lugemisel ei karga teised sarnase mõtteviisiga raamatud riiulist välja meie lugemislauale, ei pretendeeri pealetükkivalt ainutõele ega ummista teed teistsugustele. Vastupidi, iseseisvalt järgmist lugemisvara otsides on enam kui tõenäoline sattuda sellisele isendile, mis räägib eelmisele vastu, seab selle tõepunktid kahtluse alla ja näitab teisi võimalusi. Nii meie tõde selginebki.

Kas eelnev jutt on veenev ja muudaks mittelugejad lugejaks? Muidugi mitte. Lapsi ei meelita lugema mingid teooriad või uurimused lugemise kasuteguritest, vaid praktiline positiivne kogemus. Näiteks võimalus mõnusas lugemisnurgakeses lugeda põnevat lugu, mille tegelasega saab samastuda ja millest saab pärast sõpradega rääkida. See viimane on oluline uks lugemismaailma. Võimalus koos eakaaslastega teha mingit vahvat asja, mille eeltingimus on raamatu läbi lugemine, on õpilasele üks võimsamaid motivaatoreid. Vahva võib olla dramatiseering, viktoriin, tele- või raadiosaate simulatsioon, väitlus- või vestlusring vms. Muidugi on alati ka neid lapsi, kes loevad lihtsalt lugemismõnu pärast, ja neid, kes tahavad teada, aga neilegi on tähtis, et nad saaksid oma lugemiskogemust kellegagi jagada. Ainult enda teada jäetud väärt raamat on pool raamatut, aga teistega jagatud raamatu väärtus kahekordistub.

Täiskasvanud ei tohiks samuti loetud ilu- või aimekirjanduse sisu ainult endale hoida, vaid võiksid seda igal võimalikul juhul kuulutada, ümber jutustada, kiita või laita, selle üle vaielda. Lapsi ei oleks sel juhul vaja raamatute juurde meelitada, sest nad on kasvanud arusaamises, et need on seltskonnaelu loomulik osa, mitte nišimeelelahutus.

Aga täiskasvanutelegi pakuvad rohkem huvi sotsiaalmeedia platvormid ja Netflix kui raamatud. Nii et ükskõik kuidas õpetaja koolis ka ei püüaks, kõigist lastest ei saa siiski suuri raamatusõpru, nagu kõigist ei saa suuri sportlasi või muusikuid. Meie kõigi huvides siin riigis on siiski, et nii sportlaste kui muusikute hulgas oleks võimalikult palju neid, kes oskavad oma saavutuste kõrval hinnata muidki eesti kultuuri rikkusi. Kirjandus on selle oskuse kujundamisel tähtis tegelane. 

Väikestel lastel pole vahet, kas raamatu on kirjutanud eesti või välisautor, kui see on huvitav. Välismaist kirjandust hakatakse eri põhjustel eelistama põhikooli kolmandas astmes. Fantaasiakirjandus, mida see vanuseaste enamasti eelistab, on kättesaadavam inglise kui eesti keeles, noorelt noorele lugemissoovitusi leitakse sageli rahvusvahelisest suhtlusest sotsiaalmeedias, eesti autoritel on raske sinna soovitusnimekirjadesse sattuda. Lisaks tundub inglise keeles lugemine glamuursem. Teismeeas tunnistatakse maitse kujundamisel autoriteedina pigem oma eakaaslast kui õpetajat (milline on meie õpetajate keskmine vanus!). Nii seisavadki õpetajad probleemi ees, kuidas meie kodukootud eestikeelset kirjandust isuäratavaks muuta. Õpetaja saab tegutseda ainult varjatult. Alustada tuleb väga ettevaatlikult õpilase rahvusliku eneseväärikuse toetamisest, vihjete ja salamärkide keeles, et objekt ei tajuks seda mõjutusprotsessina. Kõige tõenäolisemalt saab seda teha rahvapärimuslike saladuste kaudu – tekitada nii sisemine huvi ja vajadus oma kultuuri tundma õppida. Kui seda sihti ei saavutata, jääbki eesti kirjaniku teos tüütuks vaeseks sugulaseks ingliskeelsete menukite peol. Gümnaasiumiastmele on suur kingitus Valdur Mikita, kes oskab meie rahvuslikku sisu hästi nähtavaks ja lugupidamisväärseks kirjutada. Tema esseistika humoorikus ja soomeugrilik eneseiroonia kõnetab enamikku gümnasiste. Põhikooliõpilaste jaoks on samasuguse mõjuga tänapäevase autori koht veel vaba, mis siiski ei tähenda, et neid eesti kirjanduse juurde tuua ei saa. Õnneks on olemas Andrus Kivirähk ja palju omanäolisi noori autoreid ning meie suurte surnute traagilised elud, mis ulatavad õpilasele võtme nende loominguni jõudmiseks.

Raamatuaasta puhul poleks paha mõte meil kõigil üle lugeda nii oma varase lapsepõlve kui kooliaja raamatuid, vaadata kaanepilti, süveneda illustratsioonidesse, tuletada meelde tundeid, mida mingi raamat kunagi on tekitanud. Ühtlasi võiks küsida endalt, kas minu lastel on mõne raamatuga lähedane suhe, ja kui ei ole, siis asuda seda eksitust kiiremas korras parandama. Ülelugemisele andudes ei peaks ära põlgama ka kooliaja kohustuslikku kirjandust (välistades siiski vene nõukogude autorid), mida tuli enamasti lugeda kiirustades ja ajal, mil puudus veel vajalik sotsiaalne küpsus, et klassikalistest teostest päriselt väärtused kätte saada. Mõistmist võis takistada ka lugemisoskuste nõrkus – aeglane lugemiskiirus raskendab tekstist arusaamist, sest lause algus võib olla selleks ajaks juba mälust pühitud, kui lugeja lause lõppu jõuab. Lugemiskiirus areneb ainult raamatuid lugedes, aga gümnaasiumiõpilase tekstimõistmise oskuse ja seega edukuse õppetöös määrab suuresti tema varasem läbiloetud lehekülgede hulk. Neid ei saa kunagi olla liiga palju.