Aja ja aru küsimused on praegu olulisemad kui varem. Teaduse aeg. Tehnika aeg. Kriiside ja muutuste aeg. Aeg, mil prokurör hakkas vastutama keelevaldkonna eest. 

Veel kümme päeva tagasi pidasin kohtusaalis kõne, miks arvan, et inimene mitmeks aastaks vanglasse saata tuleks. Nüüd olen nädala jagu saanud nuusutada haridus- ja keelevaldkonda, mille lõhn, küll võõras ja harjumatu, meeldib mulle väga. 

Tihti hakatakse Eestis kriiside ja vigade korral otsima süüdlasi. Mul on hea meel, et olen vähemalt mõneks ajaks saanud süüdlaste leidmisest isu täis ja võin keskenduda lahendustele, mõtetele, tegevusele, mis eesti keelt ja meelt hoida, kaitsta ja edasi arendada võimaldaksid.

Keelevaldkonnas on palju väljakutseid: eestikeelne haridus, täiskasvanute eesti keele õpe, keeletehnoloogilised arendused, keelega seotud traditsioonide püsimine ning arendamine ja ajaga kaasas käimine samal ajal.

Eestikeelsele haridusele üleminek on protsess, mille eesmärk on tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine, nagu näeb seda ette põhiseaduse preambul. 2024. aasta sügisel alustasid taasiseseisvunud Eestis esimest korda kõik esimese klassi lapsed haridusteed eesti keeles. See on tohutu saavutus kogu riigi jaoks. Oleme otsustanud, et eesti keeles õppimine on tähtis ja seda tuleb teha. Kokku on lepitud õpetajate keelenõuded, palgatoetuse süsteem, keeleõppe võimalused. Kindlasti on arenguruumi ja kohti, kus riik peab ja saab panustada veelgi, kuid avalik arvamus näitab, et reformil tervikuna on elanike toetus – viimase küsitluse kohaselt oli eestikeelsele haridusele ülemineku toetuse osakaal 70% kõigist venekeelsetest vastanutest. Eestikeelsete vastanute seas toetas otsust 96%. Need numbrid panevad riigile vastutuse reformiga õnnestuda.

On oluline mõista, et eestikeelne haridus ei vastandu kuidagi inimese õigusele hoida oma emakeelt ja kultuuri. Eestikeelne haridus ei võta kelleltki midagi ära, vaid annab ühe tasandi maailma tajumiseks juurde, rikastab, ja seda mitte ainult vaimult. Riigieksamite tulemustes ilmneb lõhe eesti ja vene õppekeelega koolide vahel. Madalam õppeedukus koos vähese eesti keele oskusega on tõsine takistus õpingute jätkamisel gümnaasiumis või kõrghariduses, mis suurendab nii hariduslikku kui sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust ja eraldatust. Keelepõhine eraldumine põhjustab omakorda ühiskonna lõhenemist, mis on otsene oht julgeolekule.

Iga algus on raske. Esimene nädal võõrkeeles õppimist (ja õpetamist) on mõõtmatult keeruline. Lausa terve aasta võib tekkida küsimusi, miks riik kiusab, miks seda kõike vaja on, miks pean õpetama keeles, mida ma ei oska, valmistama ette tunde sõnastike abil, rääkima õpilastele reformi eesmärkidest, mis on eneselegi segased. Siinkohal kutsun üles kõiki koolijuhte, õpetajaid, lastevanemaid ja ka õppijaid, kellel on raske, kes ei saa aru, miks midagi toimub, sellest teada andma. Saame kokku ja räägime. Igal murel on lahendused, kui neid päriselt lahendada soovitakse. Kutsun üles kogemusi jagama ka neid, kes raskusi omal nahal tundnud ja need seljatanud. Räägime, jagame, toetame, läheme koos edasi.

On aeg, mil ka mitmesugused aru-teemalised küsimused on väga olulisteks muutunud. Kunagi laulsid Entel-Tenteli lapsed, kuidas „Kati ilma karuta on justkui ilma aruta“. Praegu võiks laulda, et „Kati tehisaruta on justkui ilma aruta“.

Kulunud, ent nähtavasti tõsi – tehisaru on tulnud selleks, et vähemalt mõneks ajaks jääda. Seetõttu on oluline, et suudaksime kõikidele Katidele võimalikult kiiresti tehisaru teadmised selgeks teha, panna see „meie aja karu“ enda aru kasuks tööle. Eesti inimeste ja majanduse konkurentsivõime sõltub sellest, kui hästi suudame õppida tehisaru kasutama. Selleks tuleb esmalt teadmised õpetajateni viia. Õpetajate koolitamine tehisintellekti teemadel on üks Haridus- ja Teadusministeeriumi prioriteetidest – korraldame töötubasid, juhendame, aitame. Ootame ka tagasisidet, kuidas veel panustada saaksime. Ka töötatakse riigis selle nimel, et ajaga käiks kaasas mitte ainult meie õppijad ja õpetajad, vaid ka õigusruum. On riigi vastutada, et õigusruum tehisaru kasutamiseks ei oleks ajast ja arust.

Tehisaru tähendab tohutuid võimalusi, oskuslikul kasutamisel pole tarvis teda karta. Kui tark tahes, on ta ikkagi tehis ega tööta kunagi selleta, mis päris. Kui kooliajale tagasi mõtlen, olen mõistagi kõikidele õpetajatele tänulik aineteadmiste eest. Veelgi enam aga selle eest, et nad õpetasid mind olema inimene.

Inimeseks olemist saab õpetada ainult isikliku kogemuse ja eeskuju kaudu. Tehisarul ei ole ega hakka kunagi olema kogemust olla inimene. Seetõttu ükskõik, kui kõrgele ja kaugele meie teadus areneb, ükskõik, kui paljude inimeste töö tehisaru üle võtab, on seni, kuni kestab inimkond, vaja pärisaru, päris õpetajat. Füüsikat, matemaatikat, muusikat ja kunstiajalugu võib ehk tõesti ühel päeval õpetada tehisaru, ent inimeseks olemist saab õpetada ainult luust ja lihast inimene. Inimene olemine ei ole kunagi ajast ja arust.