• Kuskil pole kirjas valemit, kuidas meie potentsiaali kujundada ja suunata.
• Kas lihtsalt tubli ja töökas võib lõpuks jõuda andekate leeri?

Mingil põhjusel on minu eneserefleksiooni ja professionaalse enesearendamise rajale sattunud ikka ja jälle sõnad „anne“, „talent“, „lahtine pea“, „intelligentsus“ ja „teistest eristuv õppija“. Tundsin end nende omaduste kirjeldamisel ebapädevalt, sest nende sisu oli mulle ähmane. Pärast mitut kuud teemaga tegelemist kujunesid välja mõningased teadmised sellest, millele need sõnad osutavad.

Andekuse mitu tahku

Heal lapsel mitu nime, nii on ka sõnal „anne“ mitu tahku, kuid mind huvitab esmajoones definitsioon, mis annaks kindlad piirid. Kuidas defineeritakse sellist kohati müstilisena näivat nähtust nagu anne? Kas selle taga peitub kindla sihi ja suunaga lapsevanem, geneetiline soodumus või hoopis midagi muud? 

Saksakeelses kultuuriruumis on andekus kahetasandiline. On sõna begabt ehk ‚andekas’ ja hochbegabt ehk otsetõlkes ‚kõrgelt andekas’ (eesti keeles öeldakse ka „kõrgandekus“). Andekaks defineeritakse näiteks indiviidi, kellel on erakordne arengupotentsiaal, kõrgel tasemel kognitiivsed võimed ja/või mittekognitiivsed oskused. Oluline roll on sobival arengukeskkonnal, mis annab loovusele, teadmistele ja andele võimaluse avalduda ja areneda. 

Rahvasuus headeks geenideks nimetatud komponent on samuti üks osa, veidi arusaadavamalt nimetatakse seda sünnipäraseks eelduseks. Andekas õppija klassiruumis oleks aga keegi, kelle puhul joonistub välja teistest suurem jõudlus, kõrgem võimete areng ja ka loovus – seda kõike võrreldes klassikaaslastega. Teemat uurides tundub, et ajale on jalgu jäänud IQ piirväärtused, mis annaks ju nii lihtsa ja loogilise piiri. Teed testi, saad kõrge tulemuse ja oledki andekate leeris.

Tihti IQ tippude tipus olijate näitena toodav Albert Einstein on öelnud: „Mul pole annet, ma olen lihtsalt kirglikult uudishimulik.“ Aga kui väike Albert mängib päevad läbi „Minecrafti“ või rullib telefonis füüsikateemalisi reels’e, kas ta jõuab ka siis uudishimu ja kire tulemusena maailma muutvate, ühiskonnale vajalike avastusteni? Kuskil pole kirjas valemit, kuidas täpselt seda potentsiaali, mis igaühes meist on, kujundada ja suunata.

Muusikamaailmas kasutatakse ande kirjeldamiseks ka sõna „talent“. Kuulates edukate eesti laulukirjutajate, näiteks Vaiko Epliku või Stig Rästa elulugusid, selgub, et nad on jõudnud tulemuseni ikka pika töö ja vaevaga, pühendumisega. Ei tule kergelt siin miskit ja kui tulebki, siis pole inimene oma täit potentsiaali lõpuni kasutanud ja anne võib jääda realiseerimata. Muinasjutuline oleks mõelda, et looming tuleb inimeseni niisama – midagi on kõrgema jõu poolt antud või on Pegasus kabjaga löönud.

Olen lugenud, kuulnud või isegi näinud lugusid sellest, kuidas lapsevanemad arendavad juba üsna varakult oma lapses teatud oskusi. Arvatakse, et just seetõttu jõuab see laps täiskasvanuna omal alal absoluutsesse tippu. Võtkem Mozarti, sportlased, matemaatika geeniused … nimetada võiks neid veel. Nende näidete puhul tekib mul alati huvi, kas tegu on andega või on saavutatu jäämäe tipp ja vee all on aastatepikkune töö, vaev, higi ja pisarad. 

On hakanud kõlama, et harjutamine teeb heaks harjutajaks, ja pigem taunitakse varasemalt laialt käibel olnud soovitust, mis lubas, et piisavalt harjutades saad lõpuks mingil alal meistriks. Kas lihtsalt tubli ja töökas võib lõpuks ka andekate leeri jõuda? Tahaks öelda, et jah, kuid eelnevalt nimetatud sünnipärased eelised seavad meile siiski piirid.

Minu roll õpetajana

Esimese hooga väidaksin, et koolisüsteemis on andekuse märkamine kuidagi reaalainete poole kaldu. Juba üsna varakult hakkab peale see „Eesti otsib inseneri“ surve, kus on esikohal andekate väljasõelumine matemaatikas. Õnneks on ka keeleline andekus siiski üha enam kõlapinda leidnud ning sõna „mategeenius“ kõrvale on tekkinud „keeleproff“. 

Oma aines ütleksin esimese hooga, et andekas on näiteks õppija, kes end saksa keele artiklite ja käänete süsteemist kerge vaevaga läbi suudab närida, ületades mingil määral riikliku õppekava piire. Muidugi oleks see minu võhiklik esmane imestus ja ahastus, sest keeleline andekus on midagi hoopis sügavamat, selle täielikuks mõistmiseks peab sukelduma neuroteaduste valdkonda. 

Samas on kuidagi lohutav kuulata Jaan Aru suust Haridus- ja Teadusministeeriumi YouTube’i kanalil, et keeleline andekus on pigem müüt. Igaüks olevat igas vanuses võimeline uut keelt õppima, abiks aju plastilisus ja vigade tegemine. Professionaalsest huvist võiks minu pedagoogiteele sattuda mõni väike Rein Raud.

Rein Raud valdavat eesti, soome, vene, inglise, saksa ja leedu keelt. Suhtlustasandil tuleb toime prantsuse, ungari, rootsi, hispaania ja kreeka keelega. Kas ma olen piisavalt pädev, et märgata varakult õppija Reinu potentsiaali ja öelda: „See oh kihvt, mida sa teed, ja seda peaks arendama!“ Eelnevat lauset soovitas õpetajatele Jaan Aru, kes lisas, et selline väljaütlemine polevat eestlasele omane. 

Hakkasin mõtlema, kas ja kui palju olen seda öelnud. Meenus kaks-kolm korda, mil seda tõesti ka mõtlesin ja välja ütlesin.

„Sa oled keeleliselt andekas!“ pole vist mitte kunagi üle mu huulte tulnud. Mitte et ma oleks eestlasele kohaselt komplimentidega kitsi, vaid vastutus ja kaal väljaütlemise taga tundub liiga suur. Selline suurte sõnadega sildistamine on minu jaoks äärmuslik, sama äärmuslik kui öelda, et sa oled loll. Olen kuulnud öeldavat ka seda.

Kuulates kogemuslugusid taskuhäälingus „Hoch höher hochbegabt“ ja „(hoch)begabt – der Podcast“ jäi kõlama vanema mure, et tema andekas laps läheb koolisüsteemis kaduma, kannatab alasoorituse all ja vajab samamoodi tasakaalu õppetöös. Kriitikanooled lendasid ka õpetaja suunas, kes „karistab“ last lisaülesannetega. Üha teadlikumaks muutunud ühiskond paneb koolile ja haridussüsteemile peale üha suurema pinge, vastutuse. 

Näib, et andekatele ülesannete ettesöötmine ja nende mahuga rakkes hoidmine on Eestis õnneks vähenenud, seda tänu mitmesugustele programmidele. Kuulda ja lugeda saab hästi toimivatest võimalustest: noppeõpe, talendipunkt, ringid jne. Tühimiku, mis andekal õppijal tavatunnis tekkida võib, täidavad ka olümpiaadid.

Aineõpetaja töö peaks see tegema hõlpsamaks. Tavatunnis tihti kuklas tiksuv mõte, et kordamine on tarkuse ema, andekate kohta väidetavalt ei kehti. Nemad saavad tihti esimese korraga aru ja neile kordamine eduelamust ei anna. Ainetunnist nad kahjuks endorfiine kaasa ei saa, lahkuvad n-ö tühjade kätega – pingutust ei ole nad kogenud, sest õpetajal pole üliinimlikku võimet õpilasi õppeprotsessis pidevalt diferentseerida. Nii peavad õnnetud andekad istuma ja ootama. Pikka aega ei suudaks ka täiskasvanud selle ootamisega toime tulla, rääkimata noortest. Tundub enda aja ja ande raiskamine. 

Evelin Lauli magistritöö andmetel olid õpetajad aastal 2018 andekuse ja andekate teemal ebakindlad. Väidan, et aastal 2024 on minu seis sama. Murekoha lahendusena tuuakse välja digiõppematerjalid, mis loovad võimaluse ülesandeid õpilaste vahel veelgi enam diferentseerida. Ka Haridus- ja Teadusministeeriumi täiendkoolitustel olevat väga oluline roll, võib lugeda Kadri Serbaki koostatud infomaterjalist. Samas olevat pakutud koolitustel osalenud vaid paarikümne õpetaja ümber – see näib olevat huvi puudumine, kui arvestada, kui palju võiks olla andekaid ja neid toetavaid haridusinimesi. Riiklikku andepoliitika dokumenti sirvides selgub siiski, et tulemas on veel e-kursus, mitmesuguseid täiendkoolitusi, valmimas on annete tuvastamise ja andekate arendamise juhendmaterjal ning luuakse isegi eraldi sellealane doktorantuurikoht. Loodan, et kõik see aitab mingil tasandil ka minusugust reaõpetajat.

Definitsioonide, nüansside ja teaduse maailma võin ma kergesti ära eksida. Andekate teemal on kirjutatud tohutul hulgal uurimistöid ja artikleid. Mida rohkem selle kohta lugeda ja uurida, seda selgemaks saab, et see teema muutub ja areneb. Mingi selgem arusaam ja teadlikkus andekatest on siiski tekkimas. Pärast teemaga tegelemist olen üsna kindel, et näppu andekusele peale panna ei saa, ja isegi kui saaksin, siis korraks. Minu jaoks on praegu definitsioonist ja lõpuni mõistmisest olulisem see, et ma õpetajana loorberitele puhkama ei jääks ja õppija potentsiaali võimalusel suunaksin ja toetaksin.