Oma lapsepõlvetraumasid tänapäevase matemaatika ja kosmoloogia valguses läbi mõeldes on võimalik jõuda lausa uskumatute tulemusteni, mis mingis kohas ja mingil ajal siiski tõeseks võivad osutuda.

Kooliajal olid meie klassis ühel poisil nii laiad õlad, et ta pääses ukseavast läbi üksnes külg ees. Aga kui kehalise kasvatuse õpetaja, kauni nimega Ilus, palus poistel tunnis õlgade laiuselt harkseisu võtta, viskas too noormees spagaati. Tol kaugel pimedal ajal andis teismeeas avalduv toksiline maskuliinsus mitmeid eeliseid, eriti selles vallas, mis oli seotud inimkonna jätkumisega. 

Maailmas, nii looduslikus kui ka sotsiaalses, on palju ebavõrdsust. Seda on oma laulus „Mõnel jorsil aiva veab“ (Some Guys Have All The Luck) meenutanud ka hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Sir Roderick David Stewart. Haridusega kaudselt seotud inimesena kinnitan siiski, et paljud Sir Rodericki poolt aastate jooksul avaldatud väärtushinnangud on mulle vastuvõetamatud ning mul pole absoluutselt mingit kavatsust neid meie maal, eriti aga noorte hulgas levitada. Sellegipoolest peab ebavõrdsusest kõnelema.

Annan voli oma kujutlusvõimele

Juhtusin hiljuti ühest raamatust lugema, et Ameerika Ühendriikides veedavad jõukast perest lapsed 18. eluaastaks mitmesugustes arendavates tegevustes ning koos vanematega viis tuhat tundi enam kui nende vaesest perest eakaaslased. Samal ajal veedavad viimased kaheksa tuhat enam tundi ekraanide ees. Ilmselt oleks naiivne arvata, et see tõsiasi pole seotud laste edasise elukäiguga. 

Aga enne kui ma selle arutlusega edasi liigun, kinnitan, et järgnev pole mingilgi moel seotud ühelgi tegelikul maal või isegi meie oma koduses universumis asuval planeedil toimuvaga. Võimalikud seosed, mis lugejal tekkida võivad, on puht juhuslikud ega ole mingilgi moel seotud autori tahtlike kavatsustega millelegi vihjata või mingeid seoseid luua. 

Pärast seda, kui ma kunagi üheksa-aastaselt oma vanaemale tema psühholoogilistest seadumustest jutustasin, tegelen ma üksnes hüpoteetiliste juhtumitega.

Lugeja veenmisel oma lähenemise õigsuses toetun teadusele. Füüsikud Stanfordi ülikoolist on välja arvutanud, et võimalik paralleeluniversumite arv on suurusjärgus 10^{10000000000000000}  (kümme astmes quintillion). Seda on kõvasti rohkem, kui on aatomite arv meie universumis, mis hinnatakse jäävat kõigest vahemikku 10⁷⁸ kuni 10⁸². Iga meie universumi aatomi kohta tuleks seega kujuteldamatu hulk võimalikke universumeid. 

Minu tagasihoidlikul hinnangul kuluks mul selle arvu ausaks kõigi nullidega üleskirjutamiseks söömata ja magamata üle 300 miljoni aasta, tegevus, mille ettevõtmine mu abikaasat kindlasti ei rõõmustaks. Matemaatik Hugh Everettil, kes nende asjadega kunagi tegeles, ei käinud käsi vaimse tervise mõttes hästi. Sestap ei soovita minagi austatud lugejal selle küsimusega liialt süvitsi tegeleda. Meie vestluse tarbeks on piisav meeles pidada teaduslikult tõestatud fakti, et võimalikke paralleelseid universumeid on väga palju ning seetõttu võib vabalt kõik, mida me vähegi ette kujutada suudame, mingis universumis tegelikkuseks osutuda. Nii annan minagi siin voli oma kujutlusvõimele.

Näiteks oleks ilmselt võimalik universum, kus ühe ülikooli austatud teadlane, kuuldes teises ülikoolis arendatavast projektimõttest, istub iseliikuvasse transpordivahendisse ning tõttab kolmandasse ülikooli, kus ta pätsatud mõtte enda oma pähe välja pakub. Samuti on võimalik ette kujutada säärast kauget, kuid siiski päriselt olemas olevat universumit, kus vaestelt võetakse maksu selleks, et rikkaid kõrgelt harida. Arvestades võimalike universumite hiigelsuurt hulka, on selline asi kusagil täiesti võimalik, kuigi meie oma hästi toimivas ning õiglases universumis midagi sellist ette kujutada ei suuda. Ilmselt ei lubaks selliseid sigadusi isegi meie juures kehtivad loodusseadused.

Väga huvitav mõte

Pöördugem nüüd tagasi algusesse ning fantaseerigem pisut selle üle, mida ülalpool viidatud ebavõrdne olukord sisuliselt tähendada võiks ning kuidas kusagil kauges universumis, mis meie omale õigluse osas järele püüab jõuda, poliitikakujundajad selle üle mõtiskleksid.

Kõigepealt tundub nii, et vanematega koos aega veetvad lapsed saavad haridusliku eelise. Nad arenevad jõudsamalt nii vaimselt kui ka emotsionaalselt kui need, kes on aastate kaupa ekraanide ette naelutatud. Nad lähevad õppima parematesse koolidesse ning lõpuks saavad endale ka paremad töökohad. Viimaste hulka kuuluvad näiteks hästi teenivate ehistustööliste kõrgeid kutseoskusi nõudvad ametikohad, mitmesuguste transpordivahendite juhtide vastutusrikkad töökohad, aga ka põllumehe omad. 

On isegi võimalik, et viimast iseloomustataks kõnekäänuga „põllumees põline rikas“. Selline väljend näitab karjuva ebaõigluse ülekandumist põlvkonnalt põlvkonnale. Samal ajal peavad tagasihoidliku taustaga kehvas koolis õppinud noored piirduma madalaid kutseoskusi nõudva ametniku ametiga näiteks ministeeriumis, kus nad tehisaru abil genereerivad dokumente, mille sisust nad pole võimelised aru saama. Eriti raske on olukord nende jaoks, kelle oskused ei luba enamat kui parteitööle asuda ning kelle lastele ja lapselastelegi tõenäoliselt sama karm saatus osaks langeb.

Kuidas sellisest nõiaringist välja pääseda? See on üks suurimaid probleeme, mille üle sellises universumis lõunatunnil ehitusplatsil või põlluveerel pead murtakse. Esimene ning kõige lihtsam võimalus on keelata ka jõukatel vanematel lastega suhtlemine ära. Sel juhul nende lapsed eelist ei saa ning iga uus põlvkond alustab samas olukorras. Sellega on aga mitu probleemi. 

Kõigepealt see, et rikkad vanemad kipuvad oma lastega salaja suhtlema ning neid õpetama – nii et sellise korra kehtestamine nõuaks väga tõhusat järelevalvesüsteemi. Eliit leiab pea alati ja kõikjal kavalaid viise, kuidas oma privileege järglastele edasi anda. Sellega on väga raske võidelda. 

Teine võimalus on segada klassikoosseise koolides nõnda, et vähem privilegeeritud lapsed hoiaksid ka jõukate ja taibukate arengut tagasi. Siin tekib aga see mure, et vähese koolitusega töömeeste püstitatud majad hakkavad kokku varisema ning põllumeeste hooldatud põllud vilja kandma ei kipu. Kui aga mõtlev inimene kontorisse läkitada, võib sellest väga suur tüli tõusta, ehk isegi revolutsioon puhkeda. Tuleb välja, et ühiskonna funktsioneerimiseks on vajalik teatud hulga optimaalselt paigutatud pädevuse olemasolu.

Üks eriti kaval põllumees tulnud välja lausa utoopilise mõttega, mille üle seal kauges universumis siiski juureldakse. Nimelt makstakse selles maailmas esimese kahe lapse pealt perekonnale toetust 80, aga kolmanda ja enama lapse pealt lausa 100 tunguusi. Sellest hoolimata elab umbes veerand lastega peredest seal vaesuseohus. Seda toetust makstakse kõigile lastega peredele, sõltumata nende sissetulekust. Vaesemad kulutavad selle toidule, jõukamad puhkusereisile päikesepaistelisse naabergalaktikasse.

„Aga mis oleks,“ mõtles see põllumees, „kui meie, kes me oleme jõukad ning ilma toetusrahata üsna viisakalt ära elada suudame, vabatahtlikult sellest vaeste kasuks loobuksime? Iga-aastane puhkusereis Puuketi galaktikasse on väga meeldiv. Aga ebaõiglus on ka kole. Kuigi, mis salata, paljud neist inimestest on oma vaesuses ja rumaluses ise süüdi. Kui nüüd näiteks pooled meist sellest rahast siiski loobuksid, oleks meil sadu miljoneid tunguuse vaba raha vaesemate toetuseks. Siis saaksid ka vaeste perede isad lastele põlluvirtsahvti õpetada, neid müüriladumise ringi viia ning emad lastele enne uinumist seenemäärajat tutvustada. Kui need lapsed siis kord kooli jõuavad, ei jäägi nad ehk taibukamatest enam väga palju maha ning ka meie järelkasvu ei ohustaks enam kollektiivse rumalaks jäämise oht.“

„Väga huvitav mõte,“ kostis selle peale naabrimees Urmas piipu popsutades, „peaks selle peale kohe tõsiselt mõtlema.“