Peatselt saabuv emakeelepäev on ühtlasi eesti keele päev, kõnelevad ju eesti keelt needki, kelle jaoks see pole emakeel. Emakeeleõpetaja on praegusel ajal nimetuse poolest ikka eesti keele õpetaja, nagu on ka aine nimetus õppekavas. Emakeel on inimese esimene keel ja minu meelest peitub just selles kogu emakeeleõpetuse võti.

Emakeel = ema + keel

Sõna „emakeel“ koosneb sõnadest „ema“ ja „keel“, see toob selgelt välja ema (või seda ülesannet täitva inimese) rolli inimese esimese keele omandamisel. Olen aga täheldanud, et kodust kaasa tulev loomulik keeleoskus jääb aina kiduramaks. Üha sagedamini puutun kokku õpilastega, kes kirjutavad ja/või räägivad oma emakeelt nagu võõrkeelt: teevad rektsiooni- ja sõnajärjevigu, kasutavad valet lauselõpuintonatsiooni (kõikide lausete lõpus tõuseb hääl üles), ei tea väga paljusid tavalisi sõnu (nt „põlgama“, „reied“ jne) või kasutavad sõnu vales tähenduses („väljakutsuv“ väljakutset pakkuva ning „rõhuma“ rõhutama tähenduses jne), ei taju sõnade stiili, ei suuda oma mõtet arusaadavalt väljendada. 

See kõik ei ole kehva emakeeleõpetuse tulemus, vaid midagi palju enamat – see on väikelapseeas puudulikult omandatud emakeel. See näitab, kui oluline on pakkuda lapsele toidu, rõivaste ja peavarju kõrval ka igapäevast ELAVAT KEELT, kuuldud ja kõneldud keelt. Ei ole enam erand olukord, kus väikelaps kuuleb üha vähem loomulikku emakeelset kõnet. Nii ei teki kõiki neid keeleoskusi, mille laps peaks nii-öelda emapiimaga omandama. 

2007. aastal sai maailm esimese iPhone’i. Praegused gümnasistid on sündinud aastatel 2005–2008, seega on nad esimene põlvkond gümnasiste, kelle elu loomulik osa on olnud nutitelefon, muudest ekraanidest rääkimata. Edule orienteeritud ühiskonnas, kus lapsevanem on pidevalt kas tööga hõivatud või õhtul kodus väsinud, vanavanemad elavad kaugel või on samuti tööl, ongi ekraan paljude laste ainus vestluskaaslane. Paraku ei räägi ekraan temaga enamasti emakeeles. See ei puuduta loomulikult kõiki, need on üldisemad muutused, mida ma õpetajana näen ja kogen. Seepärast selgitan kõigile oma õpilastele kui tulevastele lastevanematele, kui tähtis on lapsega vestelda, neile muinasjutte ja lugusid jutustada või ette lugeda. Võiks öelda – see on mu suur palve. Emakeeleõpetus algab hällist.

Eesti keel on keel nagu matemaatika

Emakeeleõpetus koolis peab aga ikka veel endale justkui eluõigust nõudma. Samas on emakeel samasugune keel kui võõrkeeled ja matemaatiline keel. Jõuan siinkohal oma matemaatikust kolleegi mõtteni: „Matemaatika on keel ning iga keele õppimisel on oluline saada selgeks selle reeglid ja rütm. Kui keele õppimisse jäävad suured lüngad, on raske selles keeles suhelda ja kirjutada. Keelt tuleb praktiseerida.“ (Kerli Kosk, ÕpL 25.02) 

Olen selle väljaütlemisega igati nõus, ideaalis peaks see nii olema. Keeleoskust tuleb praktiseerida järjepidevalt, ja seda ka emakeele puhul. Emakeeleoskust kiputakse sageli võtma iseenesestmõistetavana, aga seda see kindlasti pole, sama võivad kinnitada ilmselt kõik emakeeleõpetajad. 

Kas saab aga järjepidevaks õppimiseks pidada olukorda, kus õpilane saab gümnaasiumiastmes viieperioodilisest õppeaastast vaid kahel perioodil (riiklik õppekava näeb ette kuut kursust gümnaasiumi jooksul) süstemaatiliselt oma emakeelt arendada? On tore, et meie koolis on 12. klassis neid perioode kolm, kursusi seega kokku seitse. Paraku võib juhtuda ka nii, et 10. klassi viimane eesti keele tund on detsembri lõpus (selleks ajaks on kaks ettenähtud eesti keele kursust läbitud) ja järgmine eesti keele tund on õpilasel aga alles 11. klassis oktoobri lõpus või hoopis jaanuaris. Vahepeal ei toimu ühtki eesti keele tundi ja kokku tekib 10- või isegi 12-kuuline paus. See on reaalsus. Kas sellisel juhul saab rääkida järjepidevast keeleõppest? Ilmselgelt mitte. 

Keel tahab rääkimist ja harjutamist

Minu hea seltsikaaslane ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu kirjutas 25. veebruari Õpetajate Lehes: „Praeguseks on süsteemne eesti keele õpe gümnaasiumist kadunud, nüüd sõltub õpetajast, kui palju aega ta selleks näpistada suudab. Kuigi EES on kogu aeg tagunud tundide arvu vähesuse trummi, pole riik leidnud võimalust emakeeletundide arvu suurendada.“ 

Kirjutan sellele väljaütlemisele kahel käel alla. Põhikoolist tulevad lapsed väga erineva eesti keele tasemega – on väga hea, aga ka kehvema emakeeleoskusega lapsi, samas tuleb gümnaasiumisse üha enam ka muukeelseid lapsi, nt ukrainlasi. Ka eesti keele tunnid võiksid olla rühmatunnid. Sellest on vähemalt 15 aastat räägitud, aga ilmselt on asi jäänud õpetajate puuduse taha. See leevendaks õpetaja pidevat ülekoormatust. Eesti keele tööd gümnaasiumis on pikad ja nende parandamine võtab tohutu aja (ühe kirjandi parandamine umbes 20 minutit). Mida nõrgem õpilane, seda kauem tema töö parandamisele aega kulub. Teha ei saa ka ainult kiiresti parandatavaid teste, sest vaja on õppida tervikmõtteid väljendama ja seda grammatiliselt õigesti. Mingi aeg tuleb leida ka kõnelemiseks. 

Keeleoskuse juurde kuuluvad ka lugemisoskus ja -kiirus, mis on õpilastel väga-väga erinevad. Kirjandustunde peetakse justkui eesti keele õppe osaks, nooremas kooliastmes osalt nii ongi, ained on väga lõimitud, gümnaasiumis aga enam mitte. Kirjanduse viie kursusega (meie koolis õnneks kuue) peab omandama nii eesti kui maailmakirjanduse ajaloo antiigist tänapäevani. See toetab eesti keele õpet kindlasti, sest tekstide lugemine arendab ju sõnavara, tekstist arusaamist ja analüüsioskust. Üha sagedasem on aga kolleegide mure, et õpilased ei saa tekstidest aru, ei mõista näiteks füüsika- või matemaatikaülesannete sisu, et lahendus on vale, kuna teksti on mõistetud valesti või üldse mitte. Probleemid matemaatikas, füüsikas, geograafias jne on osaliselt (vahel isegi suures osas) põhjustatud viletsast funktsionaalse lugemise oskusest. Eesti keele oskus on eestikeelses koolis seega võtmeoskus kõigi ainete õppimisel.

Õppekava on vajalik raam, kursuseid on nii palju, kui neid on, õpetaja peab aga lähtuma õpilaste vajadustest ja võimekusest ning suhtuma õppekavasse loovalt. Nii on hundid söönud, lambad terved, elus vähemalt, iseasi kui hea tervise juures. 

Olen senini jäänud õpetajaametile truuks (juba 30 aastat), sest emakeel, kirjandus ja õpetamine on minu suur armastus. Muret tuntakse ikka selle üle, mida armastad. Nii ka mina. Viivi Luik on öelnud: „See oli minu keel, muud mul ei olnud. Selle kaudu õppisin ma tundma MAAILMA ILU ja maad, kus ma elasin. See keel oli ja on minu veri. Arvan tänini, et inimese rahvust ei määra mitte niivõrd tema veri, vaid määrab see keel, mida ta peab emakeeleks. Tema ESIMENE KEEL.“ („Ma olen raamat“, 2010, lk 37) Olulisim on, et me ei peaks rääkima oma emakeelest minevikuvormis ja saaksime ka tulevikus rääkida eesti keelest kui oma emakeelest.