Meeldivad õpitulemused ja huvi tekitavad õppijas positiivse hoiaku emakeele ja koos sellega sünnimaa vastu.

Igal aastal otsivad esimese, teise ja kolmanda kooliastme õpilased abi lugemis- ja kirjutamisraskuste ületamiseks. Hiljuti pöördus minu poole lapsevanem, kelle laps õpib esimeses klassis ja oli jaanuaris kirjutanud etteütluse.

Etteütlus koosnes seitsmest lausest ja 36 sõnast. Tekstis olid sõnad, mis nõudsid oskust kirjutada täishäälikute, suluta kaashäälikute ja sulghäälikute pikkust, kaashäälikuühendeid, sõnu kokku ja lahku, s-i kõrval k-, p-, t-d, tundmatut nime ning väit- ja küsilauseid. See oleks jõukohane esimese kooliastme lõpuks.

Etteütlus on õpitu kontroll ja sellele kehtivad kindlad nõuded. See peab

• vastama kindlale teemale pärast konkreetse teema õppimist (näiteks täishäälikute pikkuste või i ja j õigekiri), 
• sisaldama kindla arvu uuritavat ortogrammi (mitu võimalust on eksida / õigesti kirjutada),
• sisaldama õpilastele jõukohast lausete pikkust (sõnade arv lauses),
• koosnema jõukohasest sõnade häälikulisest struktuurist, 
• koosnema õpilastele tuttavatest ja varem kirjutatud ning analüüsitud sõnadest.
• See ei tohi sisaldada õppimata sõnade vormistikku (käände- ja pöördelõppude õigekiri). Selles tekstis oli mitu tud-kesksõna vormi.

Esmajoones tuleb toetada poiste kõne arengut

21. sajandil on toimunud maailmas palju muutusi, mis esitavad koolile varasemast erinevaid ülesandeid. Kooli tulevad lapsed, kelle emakeel pole asukohamaa keel. Kui varasemalt oli loomulik, et kõige tähtsam nõue koolitulekul on tähtede tundmine, siis käesoleval ajal on tähtsaim eesti keele oskus. Laps, kes valdab keelt igapäevatasemel, saab temale suunatud kõnest aru ja teda on võimalik õpetada. Mitte tähtede tundmine ja lugemisoskus, vaid hästi arenenud emakeel ja üldine silmaring on õpiedu alus. 

Iga lapse jaoks on tema emakeel kõige kergem kuulata, lugeda, kirjutada. Muidugi tulevad kooli lugejad lapsed, kuid need on andekad lapsed, kelle järgi ei saa valida kõiki õpetamismeetodeid. Kõik lapsed peavad õppima lugema ja kirjutama, ka need, kelle kõne areng on kooli tulles teiste omast maha jäänud. 

Lasteaia lõpetamisel vajalik oskus emakeeles on sõnastatud nii: tunneb tähti. See ei tähenda kõikide tähtede tundmist. Paljude maade pedagoogid ja neuropsühholoogid on ühel meelel, et poiste ja tüdrukute kõne areneb erinevalt. See sõltub ajupoolkerade arengust. Seitsmeaastaste tüdrukute ja kaheksa-aastaste poiste kõne on enam-vähem ühesugusel tasemel. Tüdrukutel areneb kiiremini vasak (kõnepoolkera), poistel parem poolkera. Suur erinevus on tüdrukute ja poiste nägemistaju arengus, millel on oluline roll tähtede tundmaõppimises. Tüdrukud märkavad kergemini detaile, poisid tervikut. 

Aga tähed erinevad üksteisest just detailide poolest. Seega peaks õpetamine 1. klassis olema suunatud kõne arendamisele, esmajoones tuleb toetada poiste kõne arengut. Eesti keeles on kerge lugema ja kirjutama õppida, sest häälduse ja kirjapildi seosed on püsivad ja kirjasüsteem reeglipärane.

Kõige olulisem lugemis- ja kirjutamisoskuse alusoskus on häälikanalüüsi oskus, mis on mitukümmend aastat olnud kasutusel paljudes maades. Laps omandab kõne ja keele matkides, alateadlikult, aga lugema ja kirjutama õppimiseks on vaja hakata mõtlema keele peale, teadvustada ja analüüsida kuuldud sõnu. See toiming ei ole lapsele kerge. Sellepärast on vaja õpetada teadlikku häälikanalüüsi: kuulata sõna häälikuid, otsustada hääliku olemasolu üle (kas konkreetset häälikut esineb sõnas või mitte), määrata selle asukoht, arv ja järjekord), nimetada sõna häälikud nende esinemise järjekorras. 

Häälikud erinevad üksteisest kõlaerinevuste poolest (ä-e, õ-ö, a-ä, õ-e, o-u, m-n, l-v, k-p-t). Mänguliste võtetega häälikanalüüs paneb lapsed tegema tõsist vaimset tööd, aga see on neile jõukohane ja nad teevad seda rõõmuga. Peamine nõue on kuulata sõnu ja häälikuid neis. Inimesed suhtlevad omavahel suulise kõne abil. 

Häälikupikkused saavad selgeks kuulmise abil

Pärast seda, kui 1875. aastal mindi Eestis üle uuele (praegusele) kirjaviisile, kirjutas Mihkel Veske: „Pane, kui õigeste kirjutada tahad, Eesti keele heali terasemalt tähele, õpi neid täielikumalt tundma kui siiamaani sündinud, ja kirjuta siis, – üksnes siis võid sa õigeste kirjutama hakata“ ja jätkab: „Ma olen sagedaste tähele pannud, et inimesed mitte tähe ja heale vahel vahet teha ei mõista. … Heal ei ole mitte tähele antud, vaid täht healele.“

Kahjuks pole meie õpikutes ja argikõnes olemas sõna „häälik“. Räägitakse, et lapsed ütlevad valesti s– või r-tähte, ristsõnades küsitakse susisevaid ja põrisevaid tähti. Need lapsed, kellele on lasteaias õpetatud häälikanalüüsi, saavad häälikust hästi aru, nad õpivad kergemini lugema ja kirjutama, neile meeldib sõnadega mängida, nad eristavad hästi sõnas teistest pikemat häälikut, mis on oluline sõnade tähenduse eristamiseks. Häälikupikkused saavad selgeks kuulmise abil, mitte kirjapildi järgi.

Esimeses kooliastmes ei õpetata keeleteadust, grammatikat. Selle kooliastme lõpuks on jõukohane omandada funktsionaalne lugemisoskus ja eesti keele häälikuortograafia, kaasa arvatud sulghäälikute pikkuste märkimine. Teise kooliastmesse jäävad i ja j kirjutamine tegijanimes ning kaashäälikuühendi erandid („valss“, „marss“ jt). Käände- ja pöördelõppude õigekiri saab selgeks küsimuste ja vastuste abil: kelleta?, milleta?, kellega?, millega?, kellesse?, millesse?, mida teeb?, mida teevad?, mida teed,? mida teete?. Küsimuste-vastuste abil saavad selgeks mõisted lause, sõna. Kõige rohkem aega kulub harjutamisele. 

Praegu sisaldavad õppematerjalid palju lünkharjutusi. Need on õigustatud kindla teema (häälikuühendid, häälikupikkus, käände- ja pöördelõppude õigekiri jm) õppimiseks, kuid rohkem aega ja tähelepanu tuleks kulutada terviksõnade kirjapanekule.

Kirjutamisel on oluline käe töö. Kätt nimetatakse kõneorganiks. Mida paremini on arenenud käe ja sõrmede liigutused, seda täpsem on hääldamine. Kirjatehniliste võtete omandamine ei lähe kiiresti, see nõuab palju harjutamist. Etteütlus esimeses klassis on lisaks õppimata materjalile ka käele liiga suur koormus väljakujunemata sõrmeliigutuste tõttu.

Lugedes muudetakse nähtav kuuldavaks

Aabits on kirjaoskuse algete õpik, mitte lugemik. Aabitsaperioodil ei ole oluline lausete (tekstide lugemine), vaid tegelemine tähtede tundmaõppimise ja nendele vastavate häälikute hääldamisega. Tähed erinevad üksteisest detailide poolest (O-U, O-Ö, U-Ü, A-Ä, Õ-Ö, M-N, D-B, d-b, b-p, j-l, p-d, h-p, g-p). 

Sama oluline kui tähtede täpne tundmine on tähtede omavaheline ühendamine. Tähtede omavaheline seostamine võib normaalse arengu korral võtta mitu kuud aega. See on seotud silmaliigutustega. Tänapäeva lapse silmale, mis on harjunud nutiseadmes liikuma hüppeliselt üles-alla, vasakult paremale, paremalt vasakule, on raske hoida silma ühel kindlal horisontaaljoonel, liikuda vasakult paremale ühelt tähelt teisele ilma tähti vahele jätmata. 

Aabitsas peaksid olema tähtede ühendamise harjutused, alustades kahest-kolmest tähest ja liikudes nelja-viie tähe ühendamise juurde. Sõna tähendus peab olema lapsele tuttav. Algaja lugeja võib küll nimetada tähed nende esinemise järjekorras, kuid ei ütle sõna kokku, kui ta sõna tähendust ei tea. Pikemaid sõnu võib lapsel olla raske lugeda ka halva verbaalmälu tõttu. 

Nutiseadmes näeb laps visuaalseid kujundeid, kuid lugemisel on vaja toetuda kuuldule. Ülemaailmne probleem on, et laste nägemistaju on ülekoormatud ja kuulmistaju alakoormatud. Seega tuleks aabitsaperioodil arendada sõnamälu – moodustada küsimuste abil lauseid, õppida pähe salmikesi. 

Funktsionaalse lugemisoskuse omandamine on jõukohane, kui tegeldakse sõnade tähenduse tundmisega, leitakse loetust tegelasi, nende tegevusi, sündmuste järjekorda, põhjuse-tagajärje seoseid. Laused ja lühemad tekstid lubavad teha loetu analüüsi ja loetu peab lugeja jaoks olema oluline, omama tähendust. Alguses peavad ülesanded olema kerged, et laps saaks aru, et tegevus on kerge, ja tekiks teadmine, et ta sai hakkama. 

Üle kümnetähelised sõnad (kuni 16 tähte) aabitsas on kurjast. Esimese kooliastme õpilane ei üldista teksti sõnumit. Kui lugemistekst on leheküljepikkune ja selle lõpus küsitakse, mida arvad elukestvast õppest, käib see kaheksa-aastasele lapsele selgelt üle jõu.

Õppimine toimub sünnipärase motivatsiooni, tähelepanu, mõtlemise ja mälu koostöö tulemusel. Õpimotivatsioon kujuneb jõukohase õppetöö, huvi ja innu koosmõjus ning on kauakestva mõjuga. Jõukohasus suurendab uudishimu ja õppimine muutub järjest meelepärasemaks. Head tulemused premeerivad õpilast ning samas areneb abstraktse mõtlemise võime.