Korra kuus tutvustab Liia Ots välisteadlaste sulest ilmunud artikleid, mis käsitlevad hindamisuuringuid. Sel korral vaatleb ta lähemalt Christopher DeLuca, Andrew Coombsi ja Danielle LaPointe-McEwani 2019. aastal ilmunud artiklit „Assessment mindset: Exploring the relationship between teacher mindset and approaches to classroom assessment“.
Milline on oma haridustee lõpus olevate õpetajaõppe tudengite mõtteviisi seos sellega, kuidas nad hindavad? Kanada professor Christopher DeLuca ja tema kolleegid soovisid oma uuringuga sellele küsimusele vastust leida.
Varasemad uuringud on leidnud, et õpetajate hindamispraktikad mõjutavad otseselt õpilaste õppimist, motivatsiooni ja klassiruumi õpikultuuri. Sealjuures on tähele pandud, et kujundav hindamine toetab õpilaste edasijõudmist ja motivatsiooni pideva tagasiside andmise ja õppimise suunamisega. Kui anda aga vähe tagasisidet ning kasutada peamiselt kokkuvõtvat (summatiivset) testikeskset hindamist, võivad õpilased muutuda ärevamaks ja nende hariduses tekkida lüngad.
Kuigi hindamise ja õppimise seost on laialdaselt uuritud, ajendas käesolevat artiklit kirjutama asjaolu, et vähe on tähelepanu pööratud sellele, kuidas õpetajate mõtteviis ehk arusaam intelligentsusest ja õppimisvõimest mõjutab nende hindamispraktikaid.
Ameerika psühholoog Carol Dweck leidis pärast aastakümnete pikkusi uuringuid, et mõtteviis intelligentsuse, võimete ja andekuse kohta mõjutab pingutust, õppimist ja edu. Juurdekasvuuskumus tähendab usku sellesse, et võimeid saab pingutuse, sihikindluse ja õpetamisega arendada. See erineb jäävususkumusest, mille järgi on intelligentsus ja anded kaasa sündinud ja muutumatud. Juurdekasvuuskumusega inimesed võtavad vastu väljakutseid, õpivad vigadest ja väärtustavad tagasisidet, samas kui jäävususkumusega inimesed väldivad ebaõnnestumist, pelgavad riske ja väldivad ülesandeid, millega nad end kindlalt ei tunne. Segamõtteviis jääb nende kahe vahele: inimesed ei kaldu tugevalt kummalegi poole.
Suletud või avatud ülesanded
Varasemad uuringud näitavad, et õpetajate mõtteviis mõjutab nende pedagoogilisi lähenemisviise. Jäävususkumusega õpetajad kipuvad kasutama pigem suletud ülesandeid ja andma vähe kirjeldavat tagasisidet. Juurdekasvuuskumusega õpetajad eelistavad avatud ülesandeid, mis soodustavad loovust, kriitilist mõtlemist ja arengut. Sellest lähtuvalt järeldavad autorid, et õpetajatudengite mõtteviis mõjutab nende hindamiskäsitusi.
Christopher DeLuca ja tema kolleegide uuringu hüpotees oli, et juurdekasvuuskumusega õpetajaõppe tudengid eelistavad kujundavat ja õppijakeskset hindamist ja fikseeritud mõtteviisiga tudengid kalduvad summatiivsete ja standardiseeritud hindamisviiside poole. Uuring tehti õpetajakoolituse lõpus, et mõista tulevaste õpetajate hoiakuid hindamise suhtes enne kooli tööle asumist.
Lähenemine hindamisele
Õpetajate hindamiskäsitlused saab autorite hinnangul jagada kaheks: testimiskultuur keskendub õpilaste saavutuste mõõtmisele ja järjestamisele ning hindamiskultuuri fookus on õpilaste pikaajalisel arengul ja õpetamispraktikatel, mis toetavad õppimist. Teadusuuringud näitavad järjepidevalt, et õpetajad mõistavad ja väärtustavad hindamist erinevalt. Mõned neist näevad hindamist vahendina ühiskonna ja haridussüsteemi vastutustundlikkuse tagamiseks, samas kui teised keskenduvad hindamisele kui õppimist toetavale ja pedagoogilisele protsessile.
Ka haridussüsteemi laiem kultuur ja poliitikad mõjutavad õpetajate hindamispraktikaid, kuna need määravad, milliseid hindamismeetodeid eelistatakse ja kui suur tähtsus neile õpetamisel ja õppimisel omistatakse.
Metoodika
Oma uuringus korraldasid DeLuca ja kolleegid küsitluse, mille käigus koguti andmeid 396 õpetajatudengilt, kes olid lõpetamas õpetajaõpet Ontario ülikoolis Kanadas. Osalejad täitsid kaks küsimustikku: „The Theories of Intelligence Inventory“ määratles nende mõtteviisi ja „The Approaches to Classroom Assessment Inventory“ andis ülevaate lähenemisest hindamisele.
Kõik valimis olnud olid lõpetamas nelja-aastast bakalaureuseprogrammi, mis sisaldas lisaks ülikoolis õpitule 21 nädalat praktikat koolis. Vastanutest 85,8% olid naised ja 14,2% mehed. 92,2% oli 21–25, 4% 26–30, 2% 31–35 aastat vana ja 1,8% üle 35-aastased.
Andmete analüüsimiseks kasutasid autorid kirjeldavat statistikat, hii-ruudu teste (statistiline meetod, millega saab määrata oodatud ja tegelike katse tulemuste erinevust) ja faktoranalüüsi, et leida seosed õpetajakandidaatide mõtteviisi ja nende hindamispraktikate vahel.
Tulemused
Tulemused näitasid, et vastanud jagunesid võrdselt juurdekasvuuskumusega (54,3%) ja segamõtteviisiga (45,7%) gruppideks. Tähelepanuväärne on, et ükski osaleja ei väljendanud jäävususkumust. Uuring näitas, et enamik õpetajatudengeid eelistab kujundavat hindamist, mis keskendub pidevale tagasisidele ja õppimise suunamisele. 40,4% osalejatest eelistas hindamist õppimise toetajana (assessment for learning), samas kui 27,3% eelistas hindamist kui õppimist (assessment as learning), kus õpilased ise osalevad oma õppimisprotsessi tagasisidestamises. 13,1% eelistas mõlema lähenemise hübriidi.
Kokkuvõtva hindamise toetajaid oli märgatavalt vähem – 19,2% vastanutest eelistas hindamist õppimise kontrollimiseks (assessment of learning).
Umbes 40% uuringus osalenutest pidas hindamisel kõige olulisemaks hindamistulemuste arutamist õpilaste ja seotud osapooltega ning järgmiste sammude planeerimist. Üle 30% hindas oluliseks hindamisviiside kujundamist või ümberkujundamist, et õppimist paremini hinnata. 23% pidas vajalikuks nii suhtlemise kui ka hindamise kujundamise kombineerimist. Väga vähesed (ainult 6,8%) pidasid tähtsaks hinnete panemist ehk ainult punktide määramist.
Hindamise õiglust analüüsides selgus, et 52,3% osalenutest eelistas diferentseeritud hindamist, mis võimaldab õpilastel oma teadmisi eri moel demonstreerida. Vaid 3,3% pooldas täielikult standardiseeritud hindamist.
Mõõtmisteoorias eelistas 58,1% vastanutest segalähenemist, mis peab oluliseks nii kehtivuse kui ka usaldusväärsuse põhimõtteid. 10,9% vastanutest väärtustas järjekindlalt usaldusväärsuse prioriteete ja 31,1% kehtivust.
Mõtteviisi ja hindamispraktikate seosed
Uuring analüüsis õpetajatudengite mõtteviisi ja nende kasutatavate hindamispraktikate seost, kasutades hii-ruudu testi.
Tulemused näitasid, et õpetajate mõtteviis ja nende hindamiskäsitlused ongi omavahel tihedalt seotud. Juurdekasvuuskumusega tudengid eelistasid hindamist kui õppimise osa (assessment as learning), andes õpilastele rohkem kontrolli oma õppimisprotsessi üle. Segamõtteviisiga vastanud eelistasid hindamist õppimise toetajana (assessment for learning), kus õpetaja juhendab ja suunab õppijat.
Juurdekasvuuskumustega tulevased õpetajad pidasid õiglasemaks diferentseeritud hindamist, pakkudes igale õpilasele individuaalseid võimalusi oma teadmiste näitamiseks. Lisaks ilmnes, et juurdekasvuuskumusega vastanud olid märgatavalt rohkem huvitatud nüüdisaegsete hindamismeetodite ja õiglase hindamise õppimisest, otsides aktiivselt võimalusi oma hindamisoskusi arendada.
Järeldused ja soovitused
Tulemused toovad esile, et uuringus osalenud tulevaste õpetajate mõtteviis mängib olulist rolli nende hindamispraktikas, eriti selles, kuidas nad määratlevad hindamise eesmärki ja õiglust. Juurdekasvuuskumusega õpetajad keskenduvad pigem individuaalsete õppimisvõimaluste loomisele ja õpilaste metakognitiivsete oskuste arendamisele, samas kui segamõtteviisiga õpetajad järgivad rohkem hariduspoliitikas levinud hindamispraktikaid, tasakaalustades nii kujundava kui ka summatiivse hindamise elemente.
Segamõtteviisiga õpetajatudengid järgivad rohkem kehtivaid hindamispraktikaid, samas otsivad juurdekasvuuskumustega tulevased õpetajad aktiivsemalt võimalusi õpilaste individuaalset arengut toetada. See viitab, et õpetajate mõtteviis võib mõjutada nende valmisolekut võtta omaks uuenduslikke või õppijakesksemaid hindamisviise.
Autorid tegid ettepaneku, et tulevased uuringud keskenduksid sellele, kuidas õpetajakoolituses saaks teadlikumalt arendada õpetajate mõtteviisi, et toetada õppimist edendavaid hindamispraktikaid. Samuti võiks uurida, kas juba töötavate õpetajate seas esineb fikseeritud mõtteviisiga õpetajaid ning kuidas nende mõtteviisi võiks arendada.
Uuringu tulemusi peab tõlgendama teatud ettevaatusega, kuna valim koosnes vaid ühe ülikooli õpetajatudengitest. See võib piirata tulemuste laiendatavust teise konteksti. Ka ei hõlmanud uuring fikseeritud mõtteviisiga õpetajakandidaate, mistõttu jääb lahtiseks küsimus, kuidas täielikult fikseeritud mõtteviisiga õpetajad hindamist praktikas käsitlevad.
Kokkuvõttes toetab uuring seisukohta, et õpetajate hindamiskäsitused ja -praktikad on seotud nende psühholoogiliste hoiakutega ning haridusasutused peaksid pöörama tähelepanu mõtteviisi ja hindamisoskuste arendamisele. See mitte ainult ei muuda õpetajaid teadlikumaks hindamise mõjust õppimisele, vaid võib aidata kaasa ka õpilaste õpimotivatsiooni tekkimisele ja akadeemilisele arengule.
Lisa kommentaar