Evolutsioon on toonud meid siia, kus praegu oleme. Teiste muutuste kõrval on meil juba mõnda aega võimalik end väljendada kirjutades. Kuigi see polnud ellujäämiseks vajalik oskus tuhandeid aastaid tagasi, on see vajalik ilmselt praegu. 

Kirjutamine näitab, mida ja kuidas mõtleme. Niisamuti õpetab see mõtlema ja mõtteid struktureerima. Kirjutamine suudab ravida. Aitab, kui mõtted on laiali või kui neid on liiga palju. Aitab, kui neid on vähe. Kirjutamine aitab, kui ei oska kirjutada, ja annab võimaluse öelda seda, mida silmast silma öelda ei söanda. 

Usun sõnade tervendavasse jõusse. Kes ei oleks kogenud rahu või hoopis teotahet pärast pikka vestlust hea ja targa vestluspartneriga. Vahel võib selleks partneriks olla ka tühi paber. Vestlused iseendaga pidid olema ju need kõige paremad. Teinekord on hea kuulata eksperdi nõu. Vahel võivad oma mõtted ennastki üllatada. 

Selleks, et mistahes oskus oleks hea, on enamasti vaja teha palju korduseid. Laskesuusataja, kes tahab olla edukas, treenib lumel, asfaldil, jooksurajal ja jõusaalis sadu tunde aastas. Ülejäänud aja harjutab laskmist. Viiulivirtuoos mängib iga päev, et harjutada oma partiid ja hoida end vormis. Nii on ka kirjutamise puhul. Ometi näeme koolis, et eneseväljendusoskus on hääbumas. Sama tempoga jätkates tundub hea fantaasiaga õpetajale, et kirjutamisoskus kuulub õige pea samasse haruldaste oskuste kategooriasse, kus on muuhulgas tolmu kogumas näiteks arvelaual arvutamine. Tore oskus, aga täiesti ebavajalik, sest on ju olemas vahendeid, mis kogu töö meie eest ära teevad. Ma loodan, et anname endale aru, et me ei saa lasta sel juhtuda. Vastasel korral anname loa kaduda ka argumenteeritud vestlustele ja lisame hoogu mõttetühjale lahmimisele. Kirjutamine ei ole lihtsalt kirjutamine selle enda pärast. See hoiab meid kahe jalaga maa peal ja mõistuse teravana. 

Õpetajad suudavad ilmselt hästi manada silme ette olukorda, kus õpilane soovib tunnis vastata, kuid takerdub seejärel oma sõnade taha ega oska end kuidagi väljendada. Ta loobub. 

Põhjuseid ei pea otsima kaugelt. Ühest küljest on aastakümnete jooksul vähenenud ootused ja nõudmised, teisalt tarbime ja toodame palju lühitekste. Pikemate ja põhjalike kirjatööde maht on vähenenud, sõnade arvu on koomale tõmmatud. Õpilaste peamised suhtluskeskkonnad asuvad telefonirakendustes, kus kirjutatakse kiiresti ja reegliteta. Kui kirjutatakse. Veel lihtsam on saata häälsõnumeid. See on uus normaalsus. Ka sellega peame arvestama. 

Elame aina kiiremini muutuvas palavikulises maailmas, kus koolinoorte mõtted on hajevil. Mõtteid on palju, aga neil puudub struktuur ja sõnad, millega terviklikke mõtteid väljendada. 

Emakeeleõpetajad loevad kirjandeid, mille on kirjutanud justkui noored väliseestlased, kes ei „saa sõbraks“ ja „vii prügi välja“, vaid „teevad sõpru“ ja „võtavad prügi välja“. 

Me ei saa maailma peatada. See on loodud muutuma. Küll aga tundub, et muutuste tsüklid on aina lühemad. Juba mõtleme tuleviku õppekavale, et pakkuda praegustele ja tulevastele õpilastele just neile sobivat haridust. Selge on, et liigume varasemast individuaalsemate õpiradade poole, kus hindamine, tasemed ja ainekavad saavad uue kuue. Missuguse, seda näitab aeg. Ka minul on kohati raske vastu võtta, et senised meetodid enam ei toimi. Varem ju toimisid. 

Mahlakas sõnavara ja oskus sõnu mõnusalt ritta seada on nagu hea õhtusöök, mis on valmistatud mitmesugustest komponentidest. Oma osa on nii lapsepõlvevestlustel, raamatutel, heal seltskonnal kui ka koolil. 

Inimeste jaoks on oluline eeskuju, eriti noorte jaoks. Oleme loodud nii, et kui näeme kedagi põnevat ja inspireerivat, tahame kasvõi intuitiivselt olla tema moodi. See, mis üht või teist kõnetab, on mõistagi erinev.

Võib-olla võiksime lõigata rohkem kasu sellelt, kui suur roll on õpetajate eeskujul noorte inimeste harjumuste kujunemisel. Nähtule tuginedes tundub, et see toimib. Inimesena inspireeriva õpetaja hoiakud ja mõtteviis jäävad külge, kui ta neid õpilastega jagab. Miks mitte kirjutada kirjandit või luuleanalüüsi koos õpilastega? Mõtteviis „Mina olen oma töö juba ära teinud, nüüd on teie kord“ ei pane tänapäeva noort paremini kirjutama. Kui ta näeb, et ka õpetaja tahab areneda ja paremaks saada, kuulda tagasisidet kui võrdne võrdsetelt, siis muutub protsess iseenesest vastuvõetavaks. See ei ole keeruline ega nõua palju ressursse. 

Kui füüsikaõpetaja räägib muuhulgas raamatust, mida hiljuti luges, või ajalooõpetaja harjumusest igal hommikul kirjutada, tundub see aina normaalsem tegevus ja vice versa – kui emakeeleõpetaja jagab oma uudishimu loodusainete vastu või jagab, missuguseid ajaloolisi filme ta vaatab. Eriti mõjus on kogemuste jagamine aga siis, kui seda teeb õpetaja, kes on äge isiksus või oma ala professionaal, kelle moodi õpilased soovivad olla, keda nad austavad. 

Aeg nõuab küll mõtteviiside muutust ja uusi lähenemisi, kuid ehk saab seda teha ka tasuta ja õpitulemusi vähendamata.