Eelmisel nädalal külastas Eestit keeleõppe arendaja DAVID MARSH, kes kutsuti siia Eesti Keele Instituudi palvel: haridustöötajaid eestikeelsele õppele üleminekuga seoses koolitama. Marsh kuulub Londoni Kuninglikku Kunstide Seltsi ning on Soome EduClusteri Akadeemilise Nõuandekogu koordinaator Jyväskylä Ülikoolis. Lisaks on ta mitmekeelse hariduse arendamise juht Soomes. David Marshi tegevusvaldkond on LAK ehk lõimitud aine- ja keeleõpe. Oma meetodeid on ta aidanud kohaldada enam kui 50 riigis. Õpetajate Lehel avanes võimalus David Marshi Tallinnas koolituste vahel intervjueerida. 

Mis on teie kogemuse põhjal kõige olulisem asi, mida sellise ülemineku puhul silmas pidada?

Sellise ülemineku kõige keerulisem aspekt on õpilaste, õpetajate ja vanemate emotsionaalse ja psühholoogilise koormuse juhtimine – eriti kogukondades, mis on ajalooliselt saanud hariduse vene keeles.

Peamine on tagada olukord, et keegi ei tunneks end mahajäetuna. Lisaks emotsionaalsele toele tähendab see järjepidevat keeletuge, mis võib väljenduda näiteks täiendavate eesti keele kui teise keele tundide pakkumisega. Õpetajad vajavad koolitust ning õpilased kannatlikkust ja julgustust. Pered peavad aga aru saama, miks üle minnakse ning kuidas see avardab nende laste haridus- ja töövõimalusi tulevikus. Poliitiline juhtkond peab ülesande üle andma spetsialistidele, mitte sekkuma, ja säilitama pikaajalise toetuse.

Teine on tõenduspõhise baasi väljatöötamine, mille pealt otsuseid teha ja arvestada, mis on järkjärguliseks üleminekuks piisav aeg. Eesti on mõlemas olnud eeskujulik, kuna siin on kogutud teiste riikidega konsulteerides märkimisväärne hulk teadmisi. Näiteks Kanadas oli reaalne oht, et riik kistakse lõhki. Ühel pool olid inglise ja teisel pool prantsuse keele rääkijad. Nad kulutasid tohutult raha, et keelekümblust arendada, ja see õnnestus. Minu teada on ka nemad Eestile palju teadmisi jaganud. Kui mõnes riigis on täiendava keele kaudu õpetamine hõlmanud liiga palju poliitikat ja vähe uuendusi, siis Eestis see nii ei ole. Siin põhineb üleminek pedagoogilisel innovatsioonil, ja mitte ainult keeles, vaid kogu hariduses – vaadake näiteks PISA tulemusi.

Lõpuks taandub palju õpetajate toetamisele, kuna nemad peavad uut poliitikat rakendama ja selle toimima panema. Selleks tuleb nende väiksemad ja suuremad vajadused ära kuulata ja vajadustele reageerida. 

Samas süüdistatakse siin valitsust just selles, et pärast otsuse vastuvõtmist võtsid nad justkui seisukoha, et nende töö on tehtud, ja väljusid protsessist. 

Valitsus ja kohalikud omavalitsused ei tohiks protsessis väga osaleda. Mõne riigi puhul oleme näinud, kuidas neil on oma huvid mängus, ja hariduse valdkond on see, mida saab enda kasuks lihtsasti ära kasutada. Ma ei ole küll kuigi kursis Eesti poliitikaga, aga praegu vähemalt tundub, et siin on sellega pigem hästi. On selge tegevuskava ja osapooled paistavad olevat kompromissialtid. Valitsused peaksid tagama raha ja siis kogu protsessi teraselt, aga kõrvalt jälgima. Näiteks Hispaaniaga võrreldes on teie riigis väga hästi. Seal ei saa väga paljud omavalitsused üksteisega absoluutselt läbi. 

Kuigi üleminek oli ammu ette teada, mõjutas ja mõjutab see senini paljude õpilaste hindeid ja psüühikat. Sellega kaasneb nutt ja meeleheide. Kas teie meelest oli hea mõte minna eestikeelsele õppele üle lasteaias, esimeses ja neljandas klassis ning kõikides ainetes korraga või soovitate pigem aeglasemat lähenemist?

Keel on inimese mõtlemise ja identiteedi tuum. Hariduskeele muutmine mõjutab inimesi eri viisil ning laste ja noorte puhul võib see olla seotud ka eelmiste põlvkondade hoiakuga.

Teoreetiliselt on järkjärguline lähenemine sageli kõige tõhusam ja kaastundlikum õppekeele muutmise viis. Eesti plaan ongi tegelikult ühtaegu sidus ja järkjärguline. Valitsus on loonud struktureeritud ajakava, mis võimaldab õpilastel haridussüsteemis edenedes keelt õppida. Ma näen siin ka edu soodustamiseks tehtavaid jõupingutusi, mis on seotud üldsuse kaasamisega. Samuti näen erivajadustega õppijate peale mõtlemist. Sarnaselt Soomega on see võrdsuse, kaasatuse ja isikliku arengu peamine tõukejõud.

Kuid isegi sellise etapiviisilise lähenemise korral ei tohiks õpilaste ees seisvaid emotsionaalseid ja akadeemilisi väljakutseid alahinnata. Oluline on pidevalt jälgida õpilaste, eriti vanemate üleminekuklasside õpilaste heaolu, pakkudes neile vajadusel täiendavat tuge. 

Strateegiline lähenemisviis, mille Eesti on aluseks võtnud, on kooskõlas rahvusvaheliste ekspertide mõtlemisega. Nagu ma varem mainisin, on tehtud pikki ja intensiivseid investeeringuid, et üleminek toimiks mitte ainult riigi, vaid kõigi asjaosaliste hüvanguks.

Teel on alati konarusi ja küsimus on tegelikult selles, kui kiiresti sa nad ära tunned ja kuidas sekkud. Mul on olnud õnn töötada globaalselt, tuginedes ka Eesti ekspertiisile. Suur osa neist teadmistest pärineb teadlastelt ja akadeemikutelt, kellel on õpetamise taust. Need inimesed, kes oskavad üleminekuprotsessi näha eri vaatenurkadest, on Eesti jaoks tohutu vara.

Sellist kava pole võimalik otseselt ühest riigist teise eksportida. Lahendused peavad olema kodumaised ja seejärel rahvusvaheliselt võrreldavad ning see on mõtteviis, mida siin järgitaksegi.

Paljudel õpetajatel on raske eesti keeles õpetada ja see tundub ebaloomulik nii neile kui ka õpilastele. Vaid paar lauset vene keeles kiirendaks õpetamis- ja õppimisprotsessi märgatavalt. Kui aga selliseid järeleandmisi teha, ei oleks tunni lõpus enam võimalik mingist eesti keelele üleminekust rääkidagi. Kuidas seda neile selgitada ja nende jaoks lihtsamaks teha?

Raskused on arusaadavad, kuna õpetajad on need, kes kannavad selle ülemineku juhtimise koormat, kohanedes samal ajal sellega ise. Peamine on anda neile volitused ning edu saavutamiseks vajalikud tööriistad ja tugi. Intensiivse keeleõppe, õppematerjalide ja kogemuspõhiste tugivõrgustike pakkumine võib muuta protsessi paremini hallatavaks.

Asja tuum ei ole eesmärgid ja direktiivid, vaid pedagoogika ehk õpetamise ja õppimise kunst ja teadus. Õnneks teame praegu varasemast paremini, mida teises keeles õpetamine ja õppimine tähendab. Oluline on koolitada õpetajaid seda tüüpi pedagoogikat kasutama ning nende teadmisi täiendada nii, et nad selle kasutamist ka jätkaks. 

Ma saan aru, mida te mõtlete, öeldes, et teatud klasside puhul pärsib eesti keele kasutamine õppimist. Jah, vahel tulekski lapsele selgitada asju tema emakeeles, kuid seda siis, kui räägime stressi või emotsionaalset ebamugavust väljendava väikese lapsega üks ühele. 

Ühelt keelelt teisele üleminek võib olla kaootiline, kuid teatud juhtudel võib keelte vahel hüppamine õppimist just edendada. Sellega tuleb olla aga ettevaatlik. Kvalifitseeritud õpetaja teab, millal ja kuidas seda tehnikat kasutada. Keskenduda tuleks progressile, mitte täiuslikkusele, teadliku õpetaja autonoomiale ja paindlikkusele, mitte diktaatidele ja kontrollile.

Nagu näeme PISA ja teiste uuringute puhul, on nii Eesti kui ka Soome, kus ma sageli töötan, suutnud teha hariduse arendamisel tohutuid edusamme. Eestil on need teadmised juba olemas ja sellest on eestikeelsele õppele üleminekul kasu. Õpetajate toetamine ja usaldamine on peamine alus ülemineku võimalikult sujuvaks muutmiseks. 

Millist infot olete jõudnud koguda Eesti õpetajatelt, keda seni kohanud olete? 

Need õpetajad, kellega olen jõudnud suhelda, saavad aru, et asi pole ainult üleminekus ühelt õppekeelelt teisele, vaid ka mõne teise keele õppimise lihtsustamises. Aga kui palusime neil kirja panna oma nägemuse Eesti õpetajatest selle protsessi keskel, suutsid nad välja mõelda tervelt 34 põhjust, miks nad on uhked, et saavad olla osa protsessist ja usuvad, et eesmärk on saavutatav. See üllatas mind, see number on isegi minu jaoks hämmastavalt suur. 

Tegemist on keerulise ökosüsteemiga, kus peab valitsema tasakaal. Kui mingi osa sellest saab kahjustada, ei pruugi süsteem toimida. See osa võib olla õpetaja, kes ettevõtmisesse ei usu, või lapsevanem, kes sellest aru ei saa. 

Kui suurt rolli mängib sellistes ambitsioonides nagu ühelt õppekeelelt teisele üleminek geopoliitiline olukord?

Käes on erakordne aeg, mil ajastu muutus käib käsikäes muutuste ajastuga. Geopoliitiline olukord muutub iga päevaga. Olen piisavalt haritud, et osata hinnata 19. sajandi Briti ajaloolase John Dalberg-Actoni ütlust, et võim kipub korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Kahjuks kehtib see nüüd mõne võimueliidi kohta riikides, mis on muutunud ohtlikeks. Euroopa peab muutuma ühtsemaks, kõik riigid peavad tugevdama oma suveräänsust ja sotsiaalset ühtekuuluvust. 

Minu jaoks ei tähenda see üleminek lahutamist, millegi äravõtmist, vaid lisamist, millegi juurde andmist. Ja et riigis on märkimisväärne hulk elanikke, kes valdavad mingil määral rohkem kui ühte keelt, on hoopis märkimisväärne eelis. Kindlasti on see konkreetne üleminekupoliitika nii vajalikult ennetav kui eluliselt täiendav.

Kui kaua võtab selline protsess tavaliselt aega?

Muutus hariduses ongi protsess, mitte sündmus. Eesti struktureeritud ja järkjärguline ajakava näeb ette, et 2030. aastaks on eesti õppekeelele täielikult üle mindud. Pidades silmas, et ettevalmistused selleks on kestnud pikka aega, on see üldjoontes realistlik. Kuid nagu me varem ütlesime, võib tee mõne inimese jaoks olla konarlik, ja seda tuleb ette näha. Praktilisest vaatenurgast võib emotsionaalne ja akadeemiline kohanemine võtta kauem aega – võib-olla kümme aastat või rohkemgi, alates ametliku ülemineku lõpust.

Nooremad õpilased kohanevad tavaliselt kiiremini, kuna on keeleõppele vastuvõtlikumad. Vanemad õpilased ja õpetajad vajavad aga kogu aeg tuge. Eduka ja püsiva ülemineku võti on pidev investeerimine õpetajakoolitusse, õpilaste tugisüsteemidesse ja regulaarsesse hindamisse. Ainult nii saavutab eesmärgid, milleks on ülemineku kõrval ka riiklik ühtekuuluvus ja võrdsed võimalused kõigi õpilaste jaoks. 

---

Appi tõttab LAK

Lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK) tutvustas professor David Marsh maailmale 1994. aastal. Laias laastus on tegemist meetodiga, mis aitab õpilastel nii võõrkeeli omandada kui võõrkeeles ainet õppida. Kuigi tegemist pole otseselt ühelt õppekeelelt teisele üleminekuks mõeldud vahendiga, tundis Eesti Keele Instituut, et sellest oleks eestikeelsele õppele üleminekul kasu. Marsh kutsuti Tallinna Ülikooli LAK-ist rääkima.

Mina jõudsin koolitusele pärastlõunase osa poole pealt ja kuulsin juba kaugelt koridorist ansambli Queen kuulsa laulu „We will rock you“ rütmi meenutavat heli. Marsh oli palunud ligi 70 inimesest koosneval auditooriumil vahepealse venitamise huvides seistes trampida ja plaksutada, millega publik üllatavalt hästi kaasa läks. Hiljem sain aru, et eestlaste hulgas oli ka palju välismaalasi, mis võib reaktsiooni energilisust seletada. Kuigi praktilise osani polnud veel jõutud, tundus koolitus juba väga interaktiivne. Marsh kuulas huviga publiku mõtteid.

Emakeelena kõneleja on surnud

Üks huvitav ingliskeelne mõiste, mille Marsh mängu tõi, oli translanguaging, millele on otsest eestikeelset vastet raske leida. See tähendab eri keelte vaheldumisi kasutamist nii, et mõttelõng ei katke. Tegemist on moodusega edastada infot neile, kes ei pruugi vaid ühes keeles kuulates sellest kõike kätte saada. Seda rakendades on mõistagi oht tabada end olukorrast, kus keelt, milles õpe toimuma peaks, enam ei kasutatagi, ja nii on üleminek juba eos läbi kukkunud. Ent Marshi sõnul on seda võimalik ka nii kasutada, et õppekeel säilib ja õpilased saavad teemast aru. Seega ei pea olukord, kus mõnes klassis kõlavad ka venekeelsed laused ja sõnad, olema sugugi välistatud ja õpetajaid tuleb õpetada selles olukorras hakkama saama.

Keeltest rääkides tõi Marsh välja veel mitu huvitavat mõtet. Üks neist puudutas ingliskeelset väljendit native speaker, mille konarlik tõlge on ‚emakeelt kõneleja‘. Nimelt olevat see väljend aegunud. Kui mingi aeg tagasi võis kõneleja keelekasutuse põhjal kindlaks teha, kust ta pärit on, siis väga paljudel juhtudel see enam nii ei ole. Paljud inglise keelt võõrkeelena rääkivad inimesed teevad inglise keele teste mitu korda paremini kui seda keelt emakeelena kõnelejad. Mäletan ka ise, kuidas minu vene klassikaaslased said nii kirjandites kui eesti keele kontrolltöödes tihti paremaid tulemusi kui paljud eestlased. Kui sattuda kuulama inglasi, ameeriklasi või austraallasi, kes sotsiaalmeedias sõna võtavad, ei pruugi sama keelt kõnelev inimene tihti ka kõige parema tahtmise korral aru saada, millest jutt käib. Marsh tõi siinkohal välja Thomas M. Paikeday 1985. aastal avaldatud raamatu „The native speaker is dead“, mis kõiki neid teemasid avab.

Lisaks lükkas ta ümber müüdi, mille kohaselt saab inimene mingis kindlas keeles mõelda vaid juhul, kui ta seda väga hästi tunneb. Kui Marsh küsis publikult, miks see tingimata nii ei ole, pakkus Tartu Ülikooli Narva kolledžis õppedirektorina töötav võõrkeeleõppe didaktik Piret Kärtner välja, et inimene ei mõtle tingimata üheski keeles. Selle vastusega oli Marsh silmanähtavalt rahul.

Tund on eesti keeles toimunud, aga targem keegi ei ole

Järgmisel pausil, kus minu õnneks trampima ei pidanud, sain Kärtnerilt uurida, kuidas on senine koolitus kulgenud ja kas sellest ka kasu on. Esimese asjana tõi ka tema välja, et kui ülejäänud maailm edendab LAK-i kaudu võõrkeeleoskust, siis meie rakendame seda eestikeelsele õppele üleminekul. „Ülesannetega, nagu „pane sulgudes olev sõna õigesse vormi“, tulevad need õpilased päris hästi toime, aga niipea kui nad ei tegele enam keeleõppega ja peavad tegema midagi, mis on seotud päris eluga, jäävad nad hätta,“ alustas Kärtner.

Tema sõnul on üleminekuklassid enamjaolt silmitsi kahe probleemiga. Ühel juhul on klassi ees aineõpetaja, kes võib oma ainet suurepäraselt tunda, aga eesti keelt oskab halvasti. Tema jaoks on väljapääs koostada slaidid, mille mõni eesti keele õpetaja üle kontrollib ja kust ta siis 45 minutit teksti ette loeb. Õpilased kirjutavad slaidide teksti ümber ja kui nad aru ei saa, mis seal kirjas on, õpivad selle kodus pähe. Näiliselt on kõik korras ja tund eesti keeles toimunud. Õpitulemused on aga väga kaheldavad. „Ülemineku esimestel aastatel võivad õpitulemused halveneda,“ nendib Kärtner. 

Teisel juhul on eesti keelt kõnelev õpetaja läinud üleminekukooli õpetama, aga ei tea, kuidas õpetada klassi, kus keegi eesti keelt ei räägi. Õpilased ei anna tihti ka märku, et nad aru ei saa. Nii tehakse tegelikult ju tühja tööd. Sellistel juhtudel tulebki LAK appi. Kärtner töötas kunagi Tartu Rakenduslikus Kolledžis, kus ühel hetkel enam venekeelset kutseharidust ei antud ja väga paljudele õpetajatele oli vaja LAK-õpet tutvustada. „Pidime selgeks tegema, mis on see, mis aitab õpilastel selle abil õppida. Ei saa ju lihtsalt minna tundi ja nende peale rääkida.“

Kärtner toob välja, et kuna õppimine on tegevus, mis tekitab väga palju emotsioone, on vaja palju tegelda ka klassi dünaamikaga. Lisaks on väga oluline valida lahinguid. Siinkohal kasutab ka Kärtner Marshi väljendit translanguaging, juhtides tähelepanu, et teatud perioodil peab õpilasel või õpetajal olema võimalik minna ühelt keelelt teisele üle. Vastasel juhul ei ole õpe jätkusuutlik ja tekitab halbu emotsioone. „Tõesti loodan, et kõik koolitused ja materjalid, mida koostatakse, aitavad õpetajatel, kes praegu klassi ees on, õppimist ja õppijat toetada. Küsimus ei ole ainult selles, kui hästi õpetaja ainet või keelt oskab, vaid kas ta oskab klassis luua tingimused, mis teevad õppimise võimalikuks,“ lõpetab Kärtner.

Davis Marshi seminarid on korraldatud EKI Keelesammu programmi raames. „Eesti keele õppe ja keeleõppe arendamise“ ehk Keelesammu programmi kaasrahastab Euroopa Liit.

Ragnar Kaasik