Inimesele, kes ise ei ole lasteaias töötanud, võib lasteaiaõpetaja töö paista rahulik ja pingevaba. Ümbritsevad ju õpetajat päevast päeva rõõmsad mänguhimulised lapsed, kelle jaoks ta on suur sõber ja autoriteet, lapse arengust huvitatud lastevanemad ning loov ja mänguline töökeskkond. Päris kindlasti pakub lasteaiaõpetaja töö palju häid emotsioone, rahulolu laste arengust ja edusammudest ning palju muudki toredat. Aga nagu enamasti ikka, on medalil ka teine külg.
Võrreldes koolis töötavate õpetajatega räägitakse lasteaiaõpetajate tööstressi põhjustest ja tagajärgedest oluliselt vähem. Samas kaasneb lasteaiaõpetaja tööga palju suhtlemist, oskust probleemseid olukordi märgata ja lahendada, vajadust kiiresti reageerida ja ümber lülituda, teha mitut asja korraga, teisisõnu rööprähelda jne. Õpetaja peab täitma õppekava, arvestama iga lapse individuaalsete vajaduste ja arengutempoga ning tulema toime laste erivajadustest tuleneva käitumisega. Õpetaja peab hakkama saama nii enda, laste kui ka lastevanemate emotsioonidega, säilitama positiivse hoiaku keerulistes olukordades ning vajadusel ka ennast kehtestama. Kõigele lisaks tunneb õpetaja pidevalt vastutust laste heaolu ja arengu eest. Lasteaiaõpetaja tööle on kõrged ootused nii lastevanematel kui ka ühiskonnal tervikuna. See kõik loob soodsa pinnase stressi tekkimiseks.
Teadlased on arvamusel, et kerge ja mõõdukas stress ei ole tingimata halb. Kui inimene tunneb, et tal on olukorraga toimetulekuks olemas oskused ja ressursid, võib mõõdukas stress pigem tegutsema motiveerida. Kui aga stressitase on pikka aega liiga kõrge ja inimene sellega toime ei tule, ilmnevad stressi halvad tagajärjed. Ülemäärane stress kahjustab emotsionaalset heaolu, suurendab terviseprobleemide teket ja läbipõlemise riski, vähendab töömotivatsiooni ja võib kaasa tuua aina sagenevad töölt lahkumise mõtted. Seetõttu on oluline teadvustada, mis on lasteaiaõpetaja tööstressi peamised allikad ning mida ta saab teha ülemäärase stressi ennetamiseks ja vähendamiseks.
Mida näitavad üliõpilastööd?
Lasteaiaõpetajate stressi on uuritud mitmes Tartu Ülikooli Narva kolledži üliõpilastöös. Merle Pöder leidis oma 2023. aastal kaitstud magistritöös „Õpetajate tööalased motivaatorid ning motivatsiooni languse põhjustajad Tallinna Lasnamäe koolide ja lasteaedade näitel“, et ülemäärast tööstressi oli kogenud ligi veerand küsitletud lasteaiaõpetajatest ning see vähendab muude põhjuste kõrval töömotivatsiooni. Peamised töömotivatsiooni langetavad tegurid olid vastajate arvates ajapuudus, töötamine väljaspool tööaega, laste, sh erivajadustega laste suur arv klassis või rühmas, töö pingelisus, lastevanemate nõudlikkus ning väike töötasu. Kõik need tegurid võivad viia õpetaja töölt lahkumiseni.
Jaanika Tooming tõi 2024. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Lasteaiaõpetajate tööstressi põhjused ja toimetuleku võimalused ühe lasteaia näitel“ välja, et stressi peamine allikas on õpetajate jaoks vähene tugi ja vajalike ressursside puudus erivajadustega lastega töötamiseks, nt erirühmade puudumine lasteaias. Erivajadusega lastega seotud olukordi tõi tööstressi peamise põhjusena välja ligi kolmveerand küsitlusele vastanuist. Paljudel juhtudel oli stress seotud vanemate suure nõudlikkusega õpetajate suhtes ja soovimatusega koostööd teha, aga ka igapäevaste töökohustuste ja väljasõitude korraldamisega. Õpetajate enda hinnangul aitab stressi kõige paremini leevendada regulaarne puhkus, tasakaalu hoidmine töö- ja puhkeaja vahel, tervisele tähelepanu pööramine ning head suhted lähedaste ja kolleegidega.
Õpetajate kogemuslood
Oma kogemust jagavad anonüümselt kolm õpetajat, kelle nimed on autorile teada.
Anne on lasteaiaõpetajana töötanud neli aastat ning hindab oma tööstressi kõrgeks (kümnepalliskaalal 8). Selle peamiseks põhjuseks peab ta vajadust saada hakkama erivajadusega lastega, milleks tal ei ole piisavalt teadmisi, oskusi ega tuge.
Anne sõnul on keerulised olukorrad rühmas muutunud viimasel ajal igapäevasteks, peamiselt on need seotud erivajadusega lastega. „Rühmas on käitumisraskustega laps, kes lööb teisi lapsi ja viskab õpetajat tooliga, mistõttu õpetajatöö tegemise asemel tuleb mul olla pigem tugiisik. Mul on suur keeruliste lastega töötamise kogemus, aga olen kõik meetodid juba ära proovinud. Lisaks ei taha lapsevanem probleemi tunnistada ega koostööd teha.“
Anne ütleb, et on palunud korduvalt abi nii juhtkonnalt kui ka tugimeeskonnalt, aga saanud vastuseks, et neil pole lahendusi pakkuda, tuleb ise hakkama saada, mis on tema sõnul hästi kurb.
„Kui ma ei suuda aidata last, ei suuda aidata ka ennast, kõik hakkab minust peale. Talun pinget väga hästi, aga kuskilt jookseb piir. Minus tekitab stressi juba ainuüksi see, kui pean lapsevanemale lapse halva käitumise kohta õhtul tagasisidet andma. Vanema käitumine on sõna otseses mõttes ründav – ta ütleb, et olen saamatu õpetaja, kellel puuduvad oskused lapsega hakkama saada, kodus pidavat olema kõik alati väga hästi.“
Muret teeb õpetajale ka see, kui haiged lapsed tuuakse lasteaeda. Tema sõnul on kurb, et vanemad ei saa aru, et haige laps nakatab nii teisi lapsi kui ka õpetajaid, samuti on lapsel endal raske haigena lasteaias olla.
Viimasel ajal on lasteaias teravalt esile tõusnud lõunaune teema. „Osa vanemaid nõuab, et tema laps lasteaias lõunaund ei magaks. Vanemad esitavad oma nõudmised juhtkonnale, juhtkond aga nõuab lahenduse leidmist õpetajatelt,“ räägib Anne. „Püüame selgitada, et meil ei ole head lahendust pakkuda. Kuna üks inimene peab olema magavate lastega ja teine laste juures, kes lõunaund ei maga, tähendab see, et õpetaja abi ei saa lõunapausile minna, mis on seadusevastane. Ka vajalikku arvutitööd õpetajad enam lasteaias teha ei jõua, vaid teevad seda kodus vabast ajast ja lisatasu saamata. Lisaks on lõunauinakut tegevad lapsed hakanud küsima, miks teised ei maga, ega nõustu samuti voodisse minema. Õhtul käituvad lapsed, kes end välja puhanud pole, täiesti pööraselt, mis näitab, et nad vajavad puhkeaega. Tundubki, et see on üks lõputu võitlus.“
Anne räägib, et õhtul koju jõudes avab ta esimese asjana arvuti ja hakkab Eliisi täitma, sest vanemad ootavad päeva kokkuvõtet. „On äärmiselt stressirikas, et ma ei saagi töörütmist välja, kogu aeg on mingi kohustus kuklas. See väsitab ja tekitab tunde, et enam ei taha, ei jõua, ei jaksa. Õpetaja emotsioonid kanduvad ju edasi lastele. Kui õpetaja on katki, ei saa ta oma tööd teha.“
Mai on töötanud lasteaias eri ametites kokku üheksa aastat, neist viimase aasta õpetajana. Selle aasta alguses otsustas ta töölt lahkuda, kuna õpib töö kõrvalt kõrgkoolis ning raske on ennast eri rollide vahel jagada. Ka tema hindab oma tööstressi kõrgeks (kümnepalliskaalal 7).
Mai sõnul oli viimane poolaasta eriti raske. „Paar nädalat enne jõulupidu jäi muusikaõpetaja haigeks. Peoks oli aga vaja lastega laulud selgeks õppida ja ma tundsin, et vastutus on ainult minul. Parajasti puudus ka minu paariline ja rühmas käisid asendajad.
Meil on keeruline rühm, kus on viis sellist last, kellel on omavahel kogu aeg mingi asi lahendada, ja nad teevad seda mitte sõnade, vaid kätega. Õpetajana pean olema kogu aeg sada protsenti kohal, hetkekski ei saa pilku kõrvale pöörata, kogu aeg tuleb jälgida, mis toimub. Palusime juhtkonnalt kolmele lapsele mänguteraapiat, et neid natukenegi aidata, kuid kolmest lapsest sai mänguteraapiasse ainult üks ja vaid viieks korraks.“
Mai ütleb, et tihti ei jõudnud ta oma tööd töö ajal ära teha, vaid tegi nädalaplaane ja täitis individuaalseid kaarte kodus. Rühmas kõik lapsed ei maganud, vahepeal oli vaja ka õppenõukogus käia, mis kõik võttis aega. Kohati oli ka lastevanematega keeruline suhelda. Mõni vanem võis nähvata igasuguste asjade peale. Tülid tekkisid haigete laste lasteaeda toomise pärast.
Jane on töötanud lasteaiaõpetajana üle kümne aasta. Ta hindab oma tööstressi pigem madalaks (3), kuid lisab, et on olnud ka keerulisemaid aegu, mil see oli kõrgem.
Jane sõnul tekib tal stress eelkõige siis, kui ajanappuses tuleb ära teha palju asju. „Samas, kui järele mõelda, siis ei pea ju kõike kohe tegema,“ arutleb ta. „Võib-olla sisendan endale ise liiga palju, et pean kõike kohe jõudma, kuigi tegelikult võiks võtta lihtsamalt. Samuti tekitavad pinget kohustused, mida mingil perioodil tuleb aina juurde. Näiteks pidude ja väljasõitude korraldamine. Igapäevane töö ei tekita minus stressi, vaid just see, kui tuleb end paljude ürituse vahel jagada. Samuti on pingelised olukorrad, kus erivajadusega lapsed nõuavad rohkem tähelepanu kui teised ja mõnikord lihtsalt ei jaksa endast nii palju anda, kui need lapsed vajaksid. Lapsevanematega suhtlemine ei ole minu jaoks stressiallikas.“
Mis aitab stressiga toime tulla?
Anne: „Käin palju jalutamas, panen kõrvaklapid pähe, mõtlen oma mõtteid ja n-ö mediteerin. Ka ilukirjanduse lugemine aitab tööasjadele mitte mõelda. Kõige rohkem abi on siiski liikumisest, mis vabastab pingetest, väsitab ja aitab õhtul magama jääda.
Arvan, et õpetajad vajavad psühholoogi abi ja pakkusin selle mõtte juhtkonnale välja. Vastuseks sain, et ei ole raha ega teenusepakkujat. Käime vahel kolleegidega pärast tööd kohvikus, et omavahel rääkida ja muresid jagada. Töökaaslastega on tore mõtteid vahetada, aga kuna meil kõigil on sarnased emotsioonid, tunnen, et mõnikord keerame üksteist hoopis üles.“
Mai: „Mind aitab koeraga jalutamas käimine. Samuti see, kui saan joonistada. Olen lapsest peale oma mured ja pinged enda seest välja joonistanud. Aitab ka muusika kuulamine ja mediteerimine, kui aega on, käin joogas. Samuti on olnud abi eneseabiraamatutest. Sügisel liitusin vaikuseminutite grupiga, kust saadeti muusikapalasid ja ülesandeid, mis aitavad keskenduda iseendale ning endast ja töökaaslastest head mõelda.“
Jane: „Tunnen, et kogemustega on tekkinud enesekindlus, see annab jõudu ja aitab. Tean nüüd paremini, mida teha ja kuidas on õige. Loen palju psühholoogiateemalisi raamatuid ja mulle meeldib selle üle mõelda, miks ma mingil viisil käitun või reageerin. Ennast on palju lihtsam kontrollida ja tasakaalus hoida, kui tean, millest see tuleb. Tegin endale plaani, millal ja millises järjekorras asju teha, see aitab õigeks ajaks valmis jõuda ja rahustab. Puhata aitab ka looduses käimine ja sõbrannaga kokkusaamine, mis mõlemad annavad häid emotsioone.“
Lisa kommentaar