10. märtsil sai Eesti üks kõige tuntumaid ja värvikamaid haridusjuhte Lauri Leesi 80-aastaseks. Ta oli Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor alates kooli taastamisest 1992. aastal kuni 2018. aastani. Juubeli puhul palusime kooli vilistlastel oma õpetajale meie lehe kaudu õnne soovida ja kirjutada, mis Leesi inimese, õpetaja ja koolidirektorina nii eriliseks teeb. 

Christopher Rajaveer,
näitleja, 29. lennu vilistlane

Härra Leesi kujundas lütseumi selliseks, nagu lütseum on, ja mind kujundas lütseum selliseks, nagu mina olen. Õpetaja Leesi isiku mõju lütseumlastele on raske üle hinnata. Toon kõikidest kokkupuudetest välja ühe, mis valmistas väga suurt rõõmu nii juubilarile kui seeläbi ka mulle.

Mõni aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist külastasin klassikaaslasega Roomat. Me olime Palazzo Barberinis. See on koht, kuhu satub pigem väga teadlik kunstiajaloo huviline või siis härra Leesi õpilane … Selles Rooma muuseumis kohtusime äkitselt härra Leesi ja veel mõne lütseumi õpetajaga. Suur oli Lauri Leesi rõõm ja imestus, kui ta nägi oma õpilasi niivõrd mitteesmajärguliselt kuulsas kohas nagu Palazzo Barberini (eriti kui mõelda kogu selle kultuuri peale, mis Rooma linnas on!). Kust ma tean, mida härra Leesi mõtles või tundis? Ta on hiljem seda ise rääkinud, nii mulle kui ka meedias. Ta peab sellist kohtumist üheks suurimaks kingiks, mis ühel õpetajal saab olla. Ma tunnistan ausalt, minus on senini kustumatu rõõm selle üle, et sain härra Leesile nõnda juhuslikul viisil niivõrd palju rõõmu tagasi kinkida. See on kohtumine, mida ma mäletan terve elu. Sest kuidas tänada õpetajat, oma kasvatajat ja kujundajat, kuidas? Ma tunnen, et seal Roomas sain mingigi tänu edastatud. Ja mitte minu ja minu klassikaaslase isikud ei ole siinkohal tähtsad, vaid see, et härra Leesi kohtas selles Rooma muuseumis lütseumlasi.

See on vaid üks looke. Nii olulise õpetaja ja pedagoogi puhul on mälestusi palju. Sajandi alguses olime Lauri Leesiga klassiekskursioonil Pariisis. Ta õpetas väikesele minule, kuidas prantslaste saiakuklit laiupidi lahti lõigata, et sellele siis võid ja moosi määrida. Selles noalõikes oli Euroopa kultuur, nii uskumatu, kui see ka pole, ma mäletan seda hetke nii selgelt. Direktor lõikab minu saia! Kui ma Prantsusmaal kuklit lõikan, meenub sageli mu Õpetaja. Tema tutvustatud Chaneli parfüümi „Égoïste“ ostan siiani. Spordis ja paljus muuski elan alati kaasa Prantsusmaale. Kui Jumalaema kirik põles, ma nutsin. Need on kõik jäljed, mille on jätnud Lauri Leesi selgejooneline ja unikaalne käekiri nii õpetaja kui koolijuhina, eurooplasena, kultuuri väärtustajana, frankofiilina. Noorte inimhingede vormijana.

Soovin härra Leesile kogu südamest õnne ja jaksu. Kandku teda tema õpilaste tänutunne prantslasliku elaaniga, põhjendatult uhkelt.

Mart Haber,
ettevõtja, 16. lennu vilistlane

Õpetaja Leesi, direktor Leesi, sõber Lauri, palju õnne sünnipäevaks!

Alati ennekõike Õpetaja, aga samal ajal ka õpikute autor, kirjastaja, tõlk, prantsuse kultuuri edendaja, giid, arvamusliider, loomasõber, meelelahutaja, suurepärane kokk, truu sõber – need on esimesed asjad, mis meenuvad.

Mul on olnud õnne olla õpetaja Leesi tundides kõigepealt televiisoriekraani kaudu, hiljem juba keeltekoolis ja lõpuks Tallinna Prantsuse Lütseumis.

Kõik need on tunnid olnud midagi oluliselt enamat kui ainult prantsuse keele õpingud – need on kujundanud minu muusikamaitset, arusaama poeesiast, aga ka elust üldse. Armsaks said Édith Piafi, Jacques Breli, Juliette Gréco laulud ning Jacques Prévert’i, Charles Baudelaire’i, Paul Verlaine’i ja paljude teiste looming. Iga tund oli etendus selle parimas mõttes. Kõige värvikamad olid muidugi õhtused tunnid keeltekoolis, kus Üksildane Uitaja sai kõige vabamalt särada. Tundidest lahkusin alati tõstetud meeleolus, parematel päevadel ka lõhnastatuna ja komm suus. 

Samuti on Tallinna Prantsuse Lütseum midagi enamat kui lihtsalt kool. Ma ei tea ühtegi teist kooli maailmas, mille seinad oleks täis kunstiklassikat ja mille hümni laulaks Nana Mouskouri. Olen uhkusega selle kooli vilistlane ja veelgi uhkem, et minu lapsed alustavad selle aasta 1. septembril just seal oma kooliteed. 

Ühel meeldejääval aktusel lütseumis laulis Silvi Vrait „Milordi“ – laulu, mille sõnad, nagu ka paljudel teistel prantsuse šansoonidel, on tõlkinud Lauri Leesi.

Korraga saigi direktorist see milord, kes istub kohvikus ja lõpuks valab pisaraid. Olen kindel, et see sündis spontaanselt, just sel hetkel ja ilma eelneva harjutamiseta. Ja see on miski, mis jääb meelde igaveseks.

Üks tema olulisi õpetussõnu, mis tänapäeva maailmas kahjuks ununenud tundub olevat, kõlas: „Olulisem sellest, kuidas rääkida, on see, millest rääkida.“

Kaarin Kivirähk,
kunstikriitik, 31. lennu vilistlane

Kui paljude jaoks on Lauri Leesi eeskätt prantsuse keele õpetaja, siis minu jaoks on ta kõigepealt Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor. Nagu ta ise ikka armastas öelda, valitses ta kooli absoluutse, kuid õnneks valgustatud monarhina. Koolis luges see, mida Leesi otsustas ja tahtis. Tema armastus klassikalise muusika ja kunsti vastu läbis kooliaastat selge teljena: balletietenduste ühiskülastused algklassides, sümfooniakontsert Estonias kooli sünnipäeval, kunsti- ja kultuuriajaloo ülekoolilised testid igas kvartalis. 

Lütseumlasena tundus mulle alati võõras mõte koolidirektorist kui tuimast ametnikust, kuigi olen kuulnud, et mõned direktorid sellised on. Lauri Leesit ongi raske teiste Eesti koolijuhtidega võrrelda, minu peas paigutub ta pigem Albus Dumbledore’i või härra Mauruse kõrvale. Ka oma õpetajad valis ta üsnagi samamoodi, nagu tehti seda Sigatüükas, sest pea kõigist neist võiks värvikaid lugusid kirjutada

Direktorina ei olnud Leesi kindlasti kauge ja tundmatu, vaid teadis õpilasi nimepidi ja tegeles kohati ka kõige olmelisemate probleemidega. Legendaarne oli juhus, mil õpilane sai direktori käskkirja selle eest, et oli visanud klassi prügikasti kalavõileiva, mis seal siis haises. 

Samas oli Leesi saabumine klassi ette alati sündmus, millega üldiselt kaasnes korralik show. Tagantjärele mõeldes õpetas ta sellistel puhkudel väga elulisi, kuid mittelütseumlastele jaburana tunduvaid asju, näiteks seda, kuidas teatris toolide vahel inimestest mööduda (nägu, mitte tagumik teiste inimeste poole!), mil moel reisil oma raha ära peita või milliseid parfüüme Stockmannist valida. Mäletan, et kunagi näitas ta kõigile oma uut nahast vööd, mille oli just ostnud. Poistele oli ette nähtud lipsusõlme tegemise töötuba.

Vahetevahel mõtlen ka, milliseks eluks lütseum meid ette valmistas: juba algklassides tuli ära õppida kõige kallimate lõhnaõlide nimed ja kõik teadsid, et Pariisis tuleb ööbida loomulikult Ritzis Vendôme’i väljakul. Pähe tuli õppida prantsuse vanasõna „Kui vein on avatud, tuleb see ära juua!“. Aga eks seegi on tegelikult omamoodi nali, millest küll saavad vist aru vaid lütseumlased.

Peter Pedak,
Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor, 19. lennu vilistlane

Ausalt öeldes ma ei mäletagi aega, mil ma ei teadnud, kes on Lauri Leesi. Helenduva ekraani kaudu sai ta mulle ja kogu eesti rahvale tuttavaks juba 1980-ndate lõpus: prantsuse keele telekursus, Edith Piafi ja teiste šansoonilauljate tutvustused, huumorisaated … Nõukogude ühiskonna halluses paistis nii ere isiksus iseäranis teravalt silma. Tema esinemistes oli julgust ja hoogu, norme purustavat suveräänsust, meeldivat teatraalsust. Väidan, et kõige muu hulgas läheb ta Eesti ajalukku just suure artistina. Ja mitte Leesi ei saanud tuntuks tänu Tallinna Prantsuse Lütseumile, vaid lütseum sai tuntuks tänu Leesile.

Kui 1996. aastal 10. klassi astusin, kohtusin õpetaja Leesiga iga päev vähemalt kord: prantsuse keele tunnis. Õppisime armastama keelt ja kultuuri, aga mäletan ka seda, et naersime väga sageli, nii et kõht kõver. Mille peale? Seda ei ole võimalik ümber jutustada. Oli õpetajaid, kes püüdsid Leesi nalju kopeerida (ja mõni püüab seda võib-olla senimaani). See ei ole neil õnnestunud. Leesi on kordumatu.  

On uskumatu, kui palju on ta elus jõudnud teha: üles ehitada ja juhtida kooli, õpetada nii lapsi kui ka täiskasvanuid, kirjutada õpikuid ja publitsistikat, kirjastada „Europeia“ raamatusarja, tõlkida luulet ja proosat, esineda teles ja raadios, korraldada reise ja juhtida neid giidina … Mulle tundub, et viljakuse eeldus on suurtele isiksustele omane lai joon: Lauri Leesi ei ole nokitseja. Pisiasjadesse takerdumine oleks tema jaoks väikekodanlik, mida suur osa prantsuse kirjandusest on naeruvääristanud. 

Ma ei tea, kas see on alati nii ette mõeldud, aga Lauri Leesi on ka lihtsad elulised situatsioonid mänginud kunstiliseks. Selles suhtes võrdleksin teda Lennart Meriga. Meenutan oma esimest tööpäeva koolijuhina. Kui seitse aastat tagasi 20. augustil, taasiseseisvumispäeva hommikul Kaarli kiriku poolt Hariduse tänavale pöörasin, nägin järgmist vaatepilti – minu eelkäija seisab maja ees ja pügab hekki. Ei mingit juttu asjaajamise üleandmise ja vastuvõtmise aktist. Selle asemel antakse mullegi kätte väike labidas koos üksikasjaliku kasutamisjuhisega, kuidas sellega heki alt umbrohi välja juurida. Sest Tallinna Prantsuse Lütseumi ees (ja ilmselt mitte ka sees) ei tohi umbrohi vohada! Pärast rohimist istutasime trepimademele lillepottidesse uued taimed – krüsanteemid. Üks istutas, teine kastis, pärast vastupidi. Alles siis sisenesime majja.

Eestis on olnud kolm legendaarset koolijuhti: Hugo Treffner, Jakob Westholm ja Lauri Leesi. Kaks esimesena nimetatut on saanud surematuks oma õpilaste kirjandusteoste kaudu. Kui Anton Hansen Tammsaare avaldas Treffneri alias Mauruse kooli kujutava „Tõe ja õiguse“ II jao, oli ta 51-aastane. Jaan Kross oli Westholmi ehk Wikmani poiste loo ilmumise ajal 68. Lütseumi esimese sõjajärgse lennu (1996) lõpetajad on tänaseks 47. Mul oleks väga hea meel, kui keegi neist (või veidi noorematest) tunneks inspiratsiooni, et valada oma kooliaeg romaani. Tavaproosas Lauri Leesist kirjutada tundub natuke isegi kohatu.