Nägime, et kaasav haridus on võimalik ja päriselt ka toimib. Õpilased on alates lasteaiast kuni kooli lõpuni ühes klassiruumis koos ja saavad hakkama. Igaühe eripära peetakse loomulikuks ja aktsepteeritakse ning kõiki koheldakse võrdselt. Hea oli näha, et koolides on piisavalt personali ja võimalusi õpilastele tuge pakkuda. Imetlust tekitas see rõõm ja kirg, millega inimesed oma tööd tegid.

Nii võib kokku võtta viie Eesti haridusspetsialisti muljed, kes käisid veebruaris Ameerika Ühendriikide Kongressi rahastatud programmi „Open World“ raames California osariigis kaasava hariduse korraldusega tutvumas. 

Kohaliku kava ja külastused organiseeris Fallbrooki linna Rotary klubi. Kümne päeva jooksul külastati kahte algkooli, kahte põhikooli, kahte keskkooli, sügava autismispektrihäirega laste kooli, Aspergerite päevakooli, erivajadustega inimestele mõeldud sotsiaalkeskust, hobuteraapia keskust, kunstikooli, mitut raamatukogu ning saadi ülevaade ühe autistidele mõeldud eraerikooli tööst.

Oma muljeid jagavad Viljandi Tugikeskuse ja Viljandi Kaare Kooli psühholoog Kalle Kallas, Jõhvi Põhikooli eripedagoog ja väikeklassi õpetaja Kaja Vahter, Haapsalu Viigi Kooli arendusjuht Kaie Talving, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi psühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu ning Narva Keeltelütseumi loodusainete õpetaja Anne Lepik-Irie.

Kuidas te USA koolisüsteemi iseloomustaksite?

Kaie Talving: USA koolisüsteem on äärmiselt mitmetahuline: on riigi- ja erakoole, mitut tüüpi koole, võimalusi on tohutult. Ühtset riiklikku õppekava ei ole ja osariigiti võib õppekorraldus erineda. Omavalitsused jagunevad omakorda koolipiirkondadeks, meie mõistes justkui kooliomavalitsusteks ning isegi ühe koolipiirkonna piires ei pruugi süsteem olla ühtne. Koolikohustus algab seal 5. eluaastast. Kuni 6. klassini on lasteaed-algkooli (elementary school) osa, 7.–8. klass on põhikool (junior high school) ning alates 9. klassist keskkool (high school). 

Kalle Kallas: Riigikooli võetakse vastu kõik piirkonnas elavad kooliealised lapsed ja erivajadusega õpilasi on igas koolis. Meie külastasime riigikoole, kuhu olid koondatud tõsisemate erivajadustega lapsed ning kus oli ka rohkem personali ja raha, et neid parimal moel toetada. Need olid umbes tuhande õpilasega koolid, mis asusid suurtes kampustes. Neis koolides oli palju hispaaniakeelseid Ladina-Ameerika immigrantide lapsi, kes inglise keelt ei oska. Õppemaksu riigikoolides pole ning koole rahastab – alustades koolilõunast ja lõpetades vajadusel transpordi pakkumisega – osariigi koolipiirkond. 

Ühes põhikoolis, kus meie üllatuseks olidki ainult 7. ja 8. klassid, oli kokku 1800 õpilast, teiste seas kõik selle piirkonna erivajadusega seitsmendikud ja kaheksandikud. Meile põhjendati seda nii, et tegu on keerulise vanusega, kus noored ei saa hästi iseenda ega teistega hakkama, mistõttu on lihtsam neid eraldi õpetada. Samasugune koolikorraldus on Ameerika Ühendriikide kõigis koolides. 

22. eluaastani vastutab õpilase eest kool, täpsemalt kohalik koolipiirkond, kes on koolipidaja. Õpilased, kes pole võimelised pärast kooli lõpetamist iseseisvat elu alustama, lähevad 23-aastaselt üle sotsiaalsüsteemi.

Kes otsustab, millist tuge õpilane vajab?

Kaie Talving: Lapse toevajaduse otsustab ja tugimeetmed määrab kool. Sellist koolivälist nõustamismeeskonda nagu meil Rajaleidja USA-s pole. Olen tööga seoses käinud ka Euroopa riikide hariduskorraldusega tutvumas. Kui näiteks Belgias, Hollandis, aga ka meil Eestis on olemas kindel ja selge struktuur, kes last hindab, millised on järgmised sammud, millal sotsiaalsüsteem sekkub, siis USA-s läheneti n-ö rätsepaülikonna põhimõttel: igale õpilasele väga individuaalselt.

Kalle Kallas: Erisusi püütakse teha võimalikult vähe, eesmärk on aidata õpilane kiiresti järjele. Kui õpilasel ilmneb koolis mingi probleem, kutsutakse kokku õpetajatest ja tugispetsialistidest koosnev komisjon ja koostatakse talle individuaalne arenguplaan. See võib olla ka ainult ühes aines, näiteks matemaatikas, mida ta õpib mõnda aega süvendatult, et teistele järele jõuda. Iga õppeaasta lõpus vaadatakse tulemused üle, põhivastutus õpilase jälgimisel ja otsustamisel on õpetajal. Ühes 100 000 elanikuga linnas, kus oli kokku 26 000 õpilast, oli 17%-l ehk 4600 õpilasel individuaalne arenguplaan.

Karmen Maikalu: Eestis kipuvad individuaalsed õppekavad jääma üldsõnaliseks, seal aga olid need väga põhjalikud ja sisukad: oli kirjas, kui võimekas õpilane on, mis talle sobib, mis mitte, milliseid võtteid temaga proovida jne. Need arenguplaanid oli õpetajatele põhjalikuks juhiseks, kuidas lapsega töötada.

Eestis on tugispetsialistidest suur puudus, kui palju seal koolides personali oli? 

Kaie Talving: Spetsialiste ja tugipersonali oli väga palju, pea igaks olukorraks. See oligi suurim erinevus võrreldes Eestiga. Klassis, kus oli erivajadusega õpilasi, võis olla neli-viis täiskasvanut ning õpiti rühmades.

Kaja Vahter: Kõige tõsisemate terviseprobleemidega lapsed olid ka USA-s eraldi klassides. Samas nägime ühes tavaklassis Downi sündroomiga õpilast koos tugiisikuga. Tavaklassi kaasatud HEV-õpilastel olid kõrval tugiisikud ja abiõpetajad. Mõne õpilase puhul ei saanud arugi, et tal on erivajadus, sest kõik toimis.

Karmen Maikalu: Kaasava hariduse õnnestumine sõltubki suuresti just tugipersonali olemasolust ning USA-s on tugispetsialiste, abiõpetajaid ja tugiisikuid koolides oluliselt rohkem kui Eestis. Meil mõistetakse mõnikord kaasava haridusena seda, et erivajadusega laps pannakse tavaklassi lootuses, et küll õpetaja hakkama saab. Samas oleme mures, miks see ei toimi. Ei toimi seepärast, et erivajadusega laps vajab tavaklassis lisatuge.

Kalle Kallas: Õpetaja andis üksinda tundi ainult neis klassides, kus erivajadusega õpilasi polnud. Muidu olid tal abilised kõrval. Nägime, kuidas klassis toimus kaks eri tasemega tundi korraga. Rühmad olid kõrvuti ja mõlemad õpetajad rääkisid normaalse häälega. Ühes arutati, kuidas kirjutada esseed, teises püüdsid õpilased lausete mõttest aru saada. Või siis selgitas üks õpetaja klassi ees tunni teemat, teine liikus mööda klassi ringi ja tegeles järgemööda tuge vajavate õpilastega.

Karmen Maikalu: Vajadusel oli lisaks õpetajale klassis ka mitu abiõpetajat ja tugiisikut ning töö käis väikestes gruppides. Tundus, et õpilased olid harjunud kerge sumina sees õppima.  

Kalle Kallas: Meid viidi ka ühte sellisesse kooli, kus õppisid agressiivselt ja ettearvamatult käituvad autistid. Seal oli igal õpilasel oma saatja, mõne õpilase kõrval oli kuni neli täiskasvanut. Õpe toimus üks ühele või kahe õpilasega klassis ning koolis olid polsterdatud seintega ruumid, kuhu õpilane vajadusel rahunema viidi. 

USA-s on elanikke nii palju, et seal on võimalik teha koole ka mingi kindla diagnoosiga õpilastele. Külastasime näiteks Aspergeri sündroomiga inimeste päevakooli, mis asub ühes vanas villas, kus nad kasvatavad viinamarju, teevad veini, korraldavad vastuvõtte, üritusi ja palju muud. Õppemaks oli 3500 dollarit kuus, mille tasus omavalitsus. 

Millised tugispetsialistid koolides töötavad?

Kalle Kallas: Koolides olid logopeedid, eripedagoogid ja sotsiaaltöötaja, kes külastab ka kodusid. Koolipsühholooge on kolme tüüpi: üks teeb teste ja uuringuid ning hindab õpilaste võimeid-häireid, teine tegeleb psühholoogilise nõustamisega. Koolides, kus oli autiste, oli ka psühholoog-käitumisterapeut, kes oskab tõlgendada autistide käitumist.

Karmen Maikalu: Erinevalt Eestist toetati koolis õppimisega seotud probleeme, mitte õpilaste vaimset tervist. Vaimse tervise muredega käivad õpilased psühholoogi juures väljaspool kooli. See on minu hinnangul Eestis paremini korraldatud. See-eest pandi palju rõhku sotsiaalsete oskuste õpetamisele: kuidas oma emotsioonidega toime tulla, kuidas aidata lapsel rahuneda – need õpetused ja meeldetuletused olid klassis seinte peal, rahunemisnurkades ning laudade peale kleebitud. Palju pandi koolides rõhku ka õpetajate toetamisele.

Kalle Kallas: Abiõpetaja kohta kasutati nimetust paraprofessionaal. Kui õpetajal peab olema õpetajaharidus ja magistrikraad, siis abiõpetajalt pedagoogilist haridust ei nõuta. Tööle asumisele järgneb kohe paarinädalane intensiivne koolitus, kus räägitakse erivajadustest ning sellest, kuidas õpilasi toetada. Oluline osa koolitusest ongi oskus õpilastega suhelda. Nägime ka ametijuhendit, kus on kirjas, et abiõpetaja peab olema õpilase suhtes viisakas ja lugupidav, ei tohi häält tõsta jne. Abiõpetajaid koolitataksegi tööks erivajadusega õpilastega.

Kuidas üks koolipäev välja nägi?

Kalle Kallas: Koolipäev kestab kõigil õpilastel kl 8.30–15.30-ni, kuid õpilane ei ole kogu aeg koos sama klassiga, vaid osaleb tundides vastavalt oma võimetele, eesmärkidele ja huvidele. Mingid ained, nagu matemaatika, inglise keel, teadus, on kohustuslikud, aga palju saab õpilane ise valida. Kes tahab teatrit teha, kes sportida, kes loodusringis käia – need ja paljud muud võimalused on valikkursustena tunniplaanis. Õppekorraldus sarnaneski perioodõppega – mingid kursused lõpevad ja algavad teised.

Kui 5.–6. klassini on valikuvariante vähem, siis alates 7. klassist ja eriti keskkooliosas on tunniplaanid hästi personaalsed. Õppeaineid ja kursusi valides saab õpilane ise oma tulevikku kujundada. Erivajadusega õpilasi kaasatakse tavaklassi tundidesse, kus nad on võimelised hakkama saama.

Anne Lepik-Irie: Üks huvitav valikkursus 7.–8. klassidele oli näiteks erivajadusega õpilaste toetamine. Pärast tunde veetsid õpilased nendega ühiselt aega – mängisid lauamänge, joonistasid koos – ja said selle eest ainepunkte. Palju üritusi korraldatakse koolis spetsiaalselt HEV-õpilastele, kes saavad seal oma oskusi ja andeid näidata. USA-s ei peideta erivajadusega lapsi, vaid lastakse neil oma saavutustest rõõmu tunda. Kaasamine oli koolis läbiv teema.

Kaja Vahter: Jah, kui Eestis on väikeklassid sageli eraldi, kas lausa eri korrusel või maja teises otsas ning väikeklassi õpilased puutuvad teistega harva kokku, siis seal suhtlesid ja kohtusid erivajadusega õpilased kaaslastega mitmel moel – mitte ainult sööklas, vahetunnis ja kooliüritustel, vaid ka tundides.

Anne Lepik-Irie: Vihikuid ja õpikuid me klassides ei näinud ja neid ka ei nõuta. Kui Eestis võib õpilane õpiku või töövihiku koju unustamise eest mõnikord ka halva hinde saada, siis seal lastel seda hirmu ei ole. Nägime töölehti ja nooremates klassides lamineeritud tahvleid, kuhu õpilane saab kirjutada ja pärast ära kustutada. Põhikoolis antakse õpilastele sülearvutid, mida nad saavadki ainult õppetööks kasutada.  

Karmen Maikalu: Tundides kasutati palju Google Classroomi. Õpetaja oli valmistanud igale lapsele ülesanded ette ning jälgis oma arvutist, kuidas keegi neid teeb. Mõnele kirjutas sõnumi: vaata, siin on sul viga. Tekst ilmus lapse ekraanile ja laps sai vea ära parandada.

Kalle Kallas: Õppematerjalid valmistab ette ja kohandab sobivaks õpetaja ning abiõpetajate töö on teda selles aidata. Õpetajatele on igas koolipäevas jäetud ka vabu tunde, mida nad kasutavadki tundide ettevalmistamiseks. 

Millised klassiruumid olid?

Kalle Kallas: Klassid olid kappide ja riiulitega üht- ja teistpidi soppideks liigendatud, seintel oli palju plakateid, lipukesi, kõikvõimalikku visuaalset materjali. Õpilased õppisid rühmades, kes üks ühele õppes, mõni kahe või kolme õpilasega rühmas, igaüks tegi oma ülesandeid. 

Karmen Maikalu: Ka seitsmele lapsele mõeldud klassiruum oli suur ja avar. Eestis pannakse väikeklass kõige pisemasse ruumi, kus õpilastel puudub liikumise ja eraldi olemise võimalus. Väikeklass ei tähenda tegelikult väikest ruumi. Eestis võib ka ruumipuudus paljudes koolides kaasava hariduse rakendamist takistada.

Kaja Vahter: Mulle jäi silma, et erivajadusega õpilaste jaoks olid lasteaias ja algklassides nii klassiruumidesse kui ka koridoridesse loodud rahunemisnurgad, mida ka meie õpilased väga vajavad.

Kas ja kuidas toetati hispaania kodukeelega lapsi?

Anne Lepik-Irie: Just esimesel aastal oli neil lastel keeleõppetunde väga tihedalt. Leian, et muukeelsus on samuti erivajadus, mida tuleb toetada. Narva Keeltelütseumis on kõik lapsed vene kodukeelega, nende jaoks on eesti lastele mõeldud õpikud rasked ning materjale tuleb neile kohandada ja lihtsustada. Õpetaja üksi ei jõua, tal on abi vaja. Abiõpetajatest aga on koolis suur puudus ja pole ka raha neid palgata. 

Kaja Vahter: Jõhvi Põhikoolis on samuti palju muukeelseid lapsi, kellel on individuaalsed õppekavad ja kes õpivad eesti keelt lisaks õpiabitundides. Paljud vene vanemad tahavad lapse just eesti õppekeelega kooli panna, mistõttu oleks klassidesse abijõudu vaja. Veel parem, kui need lapsed saaksid olla eraldi klassis ja süvendatult keelt õppida, nagu hispaaniakeelsed lapsed Californias õppisid.

Kuidas arendatakse õpilasi, kellel on raske õppida? 

Karmen Maikalu: Kui on näha, et laps ei ole võimeline õppekava omandama, pakutakse talle praktilist õpet ja keskendutakse eluliste oskuste õpetamisele: alates iseseisvalt söömisest ja riidesse panemisest ning lõpetades suhtlemisoskuse ja rahatarkusega. 

Kalle Kallas: Osa õpilasi tuligi hommikul kooli, käis paaris tunnis ja läks pärast seda tööle või tööpraktikale – kes kiirtoidurestorani laudu pühkima ja prügi välja viima, kes poodi kaupa välja panema ja karpe kokku voltima. Koolipäeva lõpuks tuldi kooli tagasi ja arutati õpetajaga päev läbi.

Karmen Maikalu: Nende noorte jaoks, kes pärast kooli lõpetamist tööturule ei jõua, olid loodud keskused. Käisime autistide päevakeskuses, kus kõik tegevused olid äärmiselt mõtestatud ja eesmärgistatud. Mulle läks südamesse, kui üks autistist noor rääkis, et tunneb end selles keskuses esimest korda elus väärtuslikuna. Tavakoolis teda ignoreeriti ja tõrjuti, kuna ta erines teistest. Omasuguste hulgas saab ta lõpuks olla tema ise. Õige keskkond on väga oluline.

Kaja Vahter: Sellistes keskustes tegelevad erivajadusega noored kunsti ja taimedega, teevad käsitööd ja puutööd ning müüvad endavalmistatud asju. Tänu sellele tunnevad nad, et suudavad midagi ja neist on kasu. Selliseid keskusi peaks olema ka Eestis. Mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka väiksemates kohtades igas maakonnas.

Kas kurdeti ka mingite probleemide üle?

Kaie Talving: Keeruline on saada hakkama igasuguste olukordade ja kirju taustaga lastega. Muret valmistab ka õpilaste õppeedukus, Ameerika Ühendriikides oldi meie PISA testidest vaimustatud.  

Kalle Kallas: Toodi välja ka keerulisi suhteid vanematega. Ameerikas on inimõigused väga olulised ja osal vanematest kindel arusaam, kuidas asjad peavad käima. Tuleb ette sotsiaalsetest erinevusest põhjustatud kokkupõrkeid ning õpetajate konflikte õpilastega. Ka nutiseadmetega maadeldakse seal samamoodi ja üritatakse nende kasutamist piirata. 

Karmen Maikalu: Nägime koridori seinal jõulukalendri moodi nummerdatud taskutega alust. Igal lapsel oli oma number ja tunni alguses pidi ta oma telefoni vastavasse taskusse panema. California osariik võttis hiljuti vastu seaduse, mis kohustab koole järgmiseks aastaks välja töötama nutiseadmete kasutamise reeglid. 

Kalle Kallas: Kuna õppekava on seal üsna paindlik ja vaba, kipuvad õpilased koolist ära kaduma. Seetõttu kontrollitakse puudumisi USA-s väga rangelt. Puududa võib ainult eriti olulistel põhjustel. Kodustel põhjustel puudumine või kooli ajal perega puhkusereisile minek ei tule kõne allagi. Kui õpilane puudub, proovib kool alguses lapsega kontakti saada, ja kui laps viie päeva jooksul kooli pole ilmunud, on koolil õigus politseisse pöörduda ning vanematele trahvi teha. 

Samamoodi nagu Eestis on ka sealsed õpetajad rahulolematud töötasuga. Õpetaja palk on USA-s keskmiselt 100 000 dollarit aastas, millest ligi pool läheb maksudeks. Kätte saab õpetaja 4000–5000 dollarit kuus, samas on elu seal väga kallis. Nii et sealgi ei ole lihtne kvalifitseeritud ja motiveeritud tööjõudu leida. Paljude õpetajate ja spetsialistide puhul oli näha, et nad teevad oma tööd missioonitundest.

Karmen Maikalu: Üks koolidirektor kurtis, et eriti keeruline on leida tugiisikuid, sest nende töötasu on nii väike, isegi McDonaldsis teenib rohkem. Mul on väga hinge peal, et enamik tugiisikuid Eestis töötab endiselt käsunduslepinguga. Pole mõtet imestada, et me tugiisikuid ei leia. Nende töötingimused tuleb kindlasti üle vaadata ja õiglaseks muuta. 

Mida tahaksite Californias nähtust üle võtta?

Kaja Vahter: Minule kui väikeklassi õpetajale avaldas muljet, kui kirglikult sealsed õpetajad oma tööst rääkisid ja kui südamega nad seda tegid. See innustab ning annab jõudu ja energiat oma ametis jätkata. Kindlasti tahan ka oma koolis seada sisse rahunemisnurga. Kui oleks minu võimuses, võtaksin rohkem inimesi tööle, sest tuge vajavaid õpilasi on väga palju. Kui õpetaja saab oma koormust jagada, on ta ka palju puhanum ja rõõmsameelsem.

Karmen Maikalu: Teeksin Eesti koolides klassiruumid suuremaks ja annaksin koolidele abiõpetajaid ja tugiisikuid kohe kamaluga juurde. Eestis on väga palju võimekaid õpetajaid, kellelt nõuame praegu võimatut. Võtaksin üle ka individuaalse lähenemise, mis tähendab lähtumist iga lapse võimetest ja vajadustest.  

Kaie Talving: Kaasav haridus vajab piisavalt ressurssi, muidu see ei toimi. Tahaksin Eestis näha samasugust suhtumist erivajadusega inimestesse ja sama kirglikku töösse suhtumist kui USA-s.

Anne Lepik-Irie: Võtaksin üle soovi erivajadusega õpilasi rohkem kaasata ning headuse ja südamlikkuse. Lapsed saavad omavahel hakkama, täiskasvanud alati mitte. Õppimine on pikk ja raske protsess, mida pole mõtet veel raskemaks teha.

Kalle Kallas: Eesti koolisüsteem on ülemäära orienteeritud akadeemilisele edenemisele ja edule, mis paljuski tuleb muude asjade arvelt. Seda võiks muuta.