Klassikalist koolisituatsiooni, milles „kõik karjuvad“ ja õpetaja nutab nurgas – ehk siis seda, mida me möödunud aegadest mäletame –, enam ei ole. Praeguseks on õpilased vaigistatud nutimaailmaga ja tõsiseks märuliks läheb alles siis, kui õppuritelt nutiseadmed ära võtta.

Õpilaste ajus toimub nutitelefoni loovutamisel midagi kolossaalset. Viisteist ajupiirkonda eesotsas närvivõrkude süsteemiga, mis ühendab ajukoort, basaalganglione ja talamust, peab hakkama saama asjaoluga, et mõnuaine on nüüdsest ära võetud. Sõltuvus oli seni indiviidile positiivne stiimul, mis pani ringlusse dopamiini, mis omakorda tekitas vajaduse nutitelefoniga ikka ja jälle mängida. 

Inimese ajus on väga levinud „tasustamise süsteemid“, mis hoiavad sind eemal negatiivsetest stiimulitest ja pakuvad positiivseid. Iga inimene püüdleb selle poole, mis tekitab mõnu. Mõnuaine puudumisel tasusüsteem enam ei toimi; asjaolu, et teatud tüüpi närvirakkude ringlus suunatakse nüüd aju mõnukeskustest mööda või ei aktiveeru üldse, tekitab pideva ilmaoleku tunde. Õpilane võtab siis klassiruumis pidurid maha ja laseb enda seesmusest välja selle, mida Jaan Oks nimetas nimetuks elajaks.

Koletis jääb ikka samaks

Olgu laps või täiskasvanu, inimene üldiselt kaitseb oma aju siis, kui tasusüsteemi enam ei stimuleerita ja puudub mõnu. Freud ja tema järel ka Jacques Lacan nägid ühe sellise võimalusena „eitamise kaitset“ – me näeme endisi alkohoolikuid AA-rühmas kooris kordamas: „Me ei võta enam viina ega tolereeri mingit alkot!“ Nii mõnigi kord langevad inimesed seepeale transsi, „me ei võta enam viina“ on nagu meeste ühine tants aktiivses eitusfaasis, milles viina mõju näiliselt eitatakse. 

Tegelikult manatakse koletis mitteteadvusele ikka ja jälle esile ning Freud panigi tähele, et mitteteadvusele (Id) on eitus ja jaatus tegelikult samad. Seega pole tähtis, kas eitatakse või jaatatakse, koletis jääb ikka samaks ja tegutsevaks.

Sublimeerimise kaitse on palju tervema ja aktiivsema aju kaitsemehhanism kui alkohooliku oma. Paneme tähele, et pärast paarisuhte lõppemist võib inimene asuda otsima partnereid, kes millegi poolest meenutavad Missis Ex’i. Ligipääs tõelisele naisekujule on keelatud ja mees sublimeerib oma tegelikku tahet koopiaid otsides, et ikka ja jälle korrata kunagi saadud tõsist naudingut. 

Muide, juba muistsed tsivilisatsioonid ja ürgrahvad tabasid selle ära, luues „Tuhkatriinu“ muinasjutu. Nimelt tuleb Prints selles vaistlikult tagasi samasse kohta, mis kunagi tema mõnu vallandas ja aju tasusüsteemid aktiveeris – ehk siis Tuhkatriinu rüppe.

Laste nutifonid produtseerivad ekraanile vajutamisest tekkinud mõnulaksu ikka ja jälle juurde. Korduse efekt suurendab mõnutunnet. Hoiatavaks näiteks on siin rottidega tehtud katse: katseloomade käsutusse anti otse aju mõnukeskusesse nõrku elektriimpulsse jagav pedaal, mida loomad sõtkusid hulluseni. Kuna uni ja puhkus osutusid keset mõnulakse võimatuteks, siis kukkusid need eksemplarid varsti surnult maha. 

Tänapäeva lastevanematel puudub probleemist ülevaade, nad isegi ostavad oma võsukestele kõige kallimat riistvara, et laps saavutaks esikoha ühiskondlikus hierarhias. Õpetajana palusin ühel taolisel „kliendil“ kord oma telefonimaailmast välja tulla, tema pilk oli hägune, hirmul, kustunud. 

Teisel kodanikul, kellelt juba vanemad olid kodus telo ära võtnud, oli klassiruumis silmis paranoiline pilk. Nägin, kuidas ta istus häirituna teistest eemal, pilk seiramas kõiki võimalikke väljapääse ruumist. Ehkki käis tavapärane õppetöö neutraalsel teemal, oli ta nagu rott puuris otsekohe jooksu pistmas. Juba nädala pärast, septembris oli ta koolist kadunud – see käis talle üle jõu. 

Kolmas kodanik aga kasvatas endale spetsiaalselt pikad juuksed nagu 1970-ndatel – eesmärgiga juuste varjus telefoniga mängida. Teised õpilased mõistsid teda täiesti.

Uue aja kangelane

Kõige ohtlikumad on aga pubekate seltskonnas tekkivad telefonimängijate grupid, kes tunnis istuvad ühes suures pundis, aga tavaõpilastest eraldi. Nad kõnelevad erialases slängis – välja väänatud inglise keeles, millest tavakodanik ei taipa mitte mõhkugi. Nagu igas ühiskonnagrupis, kujunevad ka seal välja antikangelased ja kangelased. Antikangelane on mõistagi õpetaja, kes ei mõista „telosõpra“. Kangelaseks saadakse step by step.

Kangelane võib olla seesama õpilane, kes teiste ees uhkustab, millistes tundides tal jälle õnnestus õpetajat telefoniga petta: „Geomutt seletas midagi tahvli ees, ma panin iisilt teloga! Ma võtsin sotsiaalpedagoogi kabinetis välja varutelo!“ Kui õpetaja tuleb keelama, siis vahetatakse kohti, mängitakse edasi riiete all, aknalaua varjus, läbi koolikoti põhja. Lukk on looma jaoks ja inimene viib oma tahte alati läbi. 

Kui seitsmekümnendatel aastatel kujunes kõvade meeste grupp välja selle alusel, kes kandis importi, siis praegu on õpilaste sotsiaalse kapitali aluseks õpetajate telefoniga petmise viisid. Leidub palju õpetajaid, kes resoluutselt teatavad, et telefonimaailm on nende tunnis keelatud. Kuid nende klassil on klaasuksed. Möödakäijale on hästi näha, et õpilased on õpetaja eest osavalt peitunud varjatud kohtadesse, kus nad ikka oma seadmega mängivad.

„Telefonisõbrad“ on kuuenda-seitsmenda klassi seltskond, kelle käitumine ei mahu ära üksnes seadmete maailma. Neist saavad just samasugused alati laiavad kutid, kes nätsu närides laiasid koridori kitsamas osas juba nõukaajal, korraldades nohikutele kummituba. Neil on kombeks õpetajale midagi anonüümselt hüüda. Liigud pimedas koridoris ja äkki tuleb sinu pihta mingi roppus. Kes hüüdis – mine võta kinni. Oli nagu tuttav hääl, aga ei olnud ka. Niimoodi karistavad nad pedagoogi telefonikeelu eest. Kui õpilaste karistus ei aita, siis tuleb lapsevanemast jõmmkärakas õpetaja peale kituma.

Tunnis kehtestab selline indiviid võimu omal kombel, olgu siis vihikut vägivaldselt täis kirjutades, nii et sellest tükid taga, või mõnele tüdrukule kuklasse sülitades. Piigale kuklasse sülitamine on hea näide selle kohta, et Freudi teooria primitiivsetest kaitsetest peab paika igas olukorras, see on universaalne. Poiss saab juba intuitiivselt aru, et tüdruk on väärtuslik tänu sellele, et ta erineb neist. Ta eitab seda, mis tegelikult võib olla tähtis. Primitiivne inimene lihtsalt hävitab teistest erineva. Toksiline maskuliinsus on olnud normiks juba mitu põlvkonda. Nad on ju nii suured ja tugevad! 

Pallike veereb, aeg tiksub

Tüdrukutele pähe sülitamise järelkaja jõuab nendessegi noortekampadesse, kes liiguvad küla peal alates hilisest pärastlõunast. Jah, nad tervitavad sind. Kuid see on ju ainult teesklus! Tüdrukud on ka kambas, kuid on vist juba kogenud poiste emotsionaalse intelligentsuse puudust. Tüdrukud jõlguvad pükse kandes kusagil sabas, nad näivad liigsena, neid ei võeta kaissu. Nende arvamust ei arvestata, tihti nad eralduvad jõugust. Alevipiigal ei ole kedagi muud vaadata kui rajooni kutti, kellel on aga liiga palju tegemist oma ühiskondliku staatuse alal hoidmisega – et seda tütarlapsele jagada. 

Külas tunnevad kõik kõiki ja aleviku koolist ei saa kedagi välja visata, sest kuidas sa eemaldad koolist oma küla tuntud inimest? Neidsamu kuuenda klassi mürakarusid kohtab kuue aasta pärast kaheteistkümnendas klassis oma lapsepõlve pikendamas, ikka telod pihus, ikka kulgeb nende aeg „Among Us’i“ mängust rääkides. Nende teemad piirduvad jälle ja jälle sellega, kuidas kollased kollid neelavad punaseid ja siniseid, neile võib olla üllatus näiteks see, et kusagil täiskasvanute hulgas on mingid erakonnad.

Telefonimaailmal puudub mõte, aga see venib ajas nagu tatt. Heaks võrdluseks on viis, kuidas neegrid 160 aastat tagasi vormisid põsktubakast pallikesi, mis veeresid kokku ja lahku nagu nublakad „Among Us’i“ mängus. Põsktubakas toimis vahetusväärtuse ja staatuse sümbolina, kuid eemalt vaataja jaoks puudus sellel igasugune mõte. Vahe oli vaid selles, et orjadel võis siiski olla funktsionaalne lugemisoskus, riistvarasse ummistunud noortel seda aga ei ole.

Tänapäeval on hea õpilane juba see, kes ütleb üks kord midagi tarka. Abstraktsemalt mõelda palju ei osata, mõeldakse ruumiliselt – mis ja kui palju teiste ruumide sisse mahub. Tänapäeva infotehnoloogia võtab inimeste aju üle ja toodab lihtsaid töölisi, kuid nii palju töölisi ühiskonda hästi ära ei mahu. Eriti provintsigümnaasiumides, kus õpetajad räägivad sama tarka ja olulist juttu kui näiteks Gustav Adolfis … Kuid nende õpetajate ees istub kari nutiveeretajaid, kes ei saa isegi kutseharidust. See on neile lapsepõlve pikendus – muudkui istud, virtuaalne pallike veereb, aeg tiksub. Mõnus! 

Aja jooksul arenetakse nii kaugele, et neiule enam pähe ei sülitata ja koolitund on nüüd pigem seminari moodi. Olen sellises seminaris maanoorte ees olnud. Seminaris pead ütlema, mida arvad. Aga enamik ütleb oma arvamuse ikka ainult siis, kui piisava resoluutsusega juhid nende pilgu telefonist eemale. See arvamus mõistab su hukka, sest sa topid oma nina maanoorte asjadesse. Näib, et üles on kasvamas põlvkond idioote, kelle hulgas eliit on eriti särav.