14. märtsil, kui Eestis tähistati emakeelepäeva, kogunes seltskond väliseestlasi Hamburgis, et võtta osa XV emakeelepäevade nimelisest üritusest. Emakeelepäevade raames kogunevad juba 15. korda need Eesti õpetajad, kes teevad tööd välismaal ja näevad vaeva, et õpetada eesti keelt ja kultuuri võõrsil elavatele eesti lastele. 

Intervjueerides Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaeksperti Kätlin Kõverikku, sai selgeks, et nende kogunemiste peamine eesmärk on ühendada Eestist väljaspool tegutsevaid õpetajaid ning hoida ja tugevdada tekkinud võrgustikku. Väliseestlaste kogukondi on üle maailma palju, kuid pigem on nad väikesed ja seetõttu on neil oht ära kaduda. Eesti koolides või ka väikestes Eesti lapsi koondavates mänguringides õpetavate inimeste omavahelise kogemuste jagamise kaudu püsitakse aga tugevad. 

Millise üritusega täpsemalt tegu on? 

Traditsioon on kujunenud välja Euroopa koolide baasil ning on reisiv üritus: igal aastal ollakse uues kohas. Tõsi, Saksamaal oleme nüüd olnud juba kolm korda, sest seal on neid koole kõige rohkem. Hamburgi Eesti Kool, kus emakeelepäevad seekord toimusid, tähistab sel aastal oma 20. sünnipäeva. Need on ääretult tihedad päevad ja koosnevad pikkadest koolitusprogrammidest. Sama suurt rolli mängib aga ka omavaheline suhtlus – õpetajad saavad rääkida, kuidas Londonis, Pariisis või mujal asjad käivad. Emakeelepäevadel on esindatud väga lai ampluaa riike, sellel aastal õnnestus meil ka üks Austraalia õpetaja kohale meelitada. See ei ole lihtne, sest koolituste eest maksab Eesti riik, aga kõik muud kulud tuleb õpetajatel endal kanda. Väliseesti õpetajatest, keda on kokku 250, käib igal aastal koos muidugi vähem. Vastavalt võimalustele osalevad mõned õpetajad ühel ja teised teisel aastal. Tegelikult käis osa õpetajaid koos ka palju varem ja 16 aastat tagasi tekkiski mõte hakata korraldama üritusi, mis toimuksid emakeelepäeva paiku ning mille organiseerimise võtaks enda õlule mõni eesti kool. 

Mis selliste kogunemiste eesmärk on?

Üks eesmärke on nende õpetajate võimestamine. Väga paljud teevad seda tööd õhinapõhiselt, see ei ole nende jaoks makstud tunnitöö. Eesmärk on hoida tugevana võrgustikku, mille kaudu saavad väga paljud lapsed üle maailma kas või natuke eesti keelt ja kultuuri omandada. Loomulikult ei õpi need lapsed eesti keelt samal tasemel nagu nende Eesti eakaaslased, aga seda enam on oluline midagigi neile edasi anda. 

Kuidas õpetajad ja koolid üle maailma jagunevad?

Pilt on väga erinev. 40% väliseesti lastest elab Soomes ja seetõttu on paljud seal töötavad õpetajad seotud ka kohalike koolidega. Nad õpetavad eesti keelt mitmes koolis. Nende hulgas on ka Euroopa koolide õpetajad. Eesti koolide ja mänguringide arv pigem kasvab – üle maailma on neid 82. Näiteks üks kool loodi just Norrasse Stavangeri linna. Rõõm oli näha, et nemadki olid üritusel kohal – sidemeid loomas ja infot ammutamas. Asi pole selles, et eestlasi koliks varasemast rohkem mujale, vaid meie üleilmne eestlus levib üha rohkematesse kohtadesse. Ja sinna, kus on kas või kümme eestlast, see mänguring tekibki. Siin tulevadki mängu need aktiivsed kõrgharidusega inimesed, kes pakuvad tuge ringide läbiviimisel. Oma igapäevatööd teevad nad ametniku või hoopis autotööstuse insenerina. Emakeelepäevadel ongi alati pakutud aktiivsetele lastevanematele metoodilist koolitust. 

Kui need, kes õpetavad näiteks Euroopa koolis, teevad ikkagi tasustatud tööd, siis mänguringide puhul on hea, kui kulutused saavad kaetud. Seal tegutsetakse ikkagi eestluse hoidmiseks. Meie aga kõiki neid õpetajaid eraldi ei vaata ja alati on sellistele üritustele kutsutud kõik kaasa lööma. 250 väliseesti õpetajast on suurem osa ikkagi need õhinapõhised, kes on otsustanud oma lastele keelt õpetada ja koos selle eest vastutust kanda. 

Milliseid teemasid nendel üritustel avatakse? 

Kui võtame ette selle aasta ürituse kava, siis ühel päeval keskendusime pool päeva puhtalt väikelaste õpetamise metoodikale. Peamise küsimusena arutasime, kuidas viia mänguline pool kokku eesti keele õppega. Nende laste puhul ei räägi me sellest, et võtame klasside kaupa õppekavad ette. Me ei saa ka võrrelda mängutubades käijate eesti keele taset Eestis elavate eakaaslaste omaga. Seal õpetatakse eesti keelt mängude kaudu. 

Väliseesti koolide üks keeruline ülesanne on ka hoida huvi eesti keele õppimise vastu. Eriti kui lapsed on väga erinevas vanuses. Vanuse või klasside järgi neid jaotada ei saa, sest lapsi on vähe. See ongi üks koht, kus õpetajad saavad näost näkku kohtudes oma kogemusi ja mõtteid vahetada: mis on hästi töötanud ja mis mitte, milliseid õppematerjale on hea kasutada ja millistel pole mõtet, millised mängud oleksid huvitavad nii viie- kui 15-aastase jaoks ja mil moel nad õppijat arendavad. Väga palju aega nendel kogunemistel kulub just õpivõtete jagamisele. 

Raamatuaastale kohaselt oli õpetajatel väga suur huvi kirjanduse vastu. Eesti Lastekirjanduse Keskus tutvustas uuemaid ja huvitavamaid raamatuid. Uue teemana oli olulisel kohal õpilaste vaimne tervis, millega peavad kõik õpetajad üha rohkem tegelema. Ka väliseesti koolides jõuab mänguringidesse lapsi, kelle vajadustel ja toimetulekul peab keskmisest rohkem silma peal hoidma. Lisaks õpetaja heaolu – paljude jaoks on õpetamine nädalavahetuse tegevus, mis tuleb pere arvelt. Peab oskama hoida tasakaalu selliselt, et me lihtsalt ei tee asju, mida on vaja teha, vaid oleme selle juures ka rõõmsad. 

Kava järgi rääkis üks kõneleja ka nutimaailmast ja selle mõjust vaimsele tervisele. Kui palju oli nendes sõnumites ühist?

Oli ühist, kuna tänapäeval on vaimne tervis väga tugevalt nutiseadmetega seotud. Mõlemad loengud pidasid praktikud ja palju räägitigi võtetest, mida lastega kasutada. Sageli kohtutakse mänguringis kord kuus. Seetõttu on need kaks või kolm koos veedetud tundi kullahinnaga. Väga oluline on, et see aeg ei läheks raisku mõne lapse tõttu, kes on sel päeval natuke tasakaalust väljas. Nendest õpetajatest on ligikaudu kolmandik õpetajakutsega ja nii saamegi anda infot edasi just neile lastevanematena toimetavatele õpetajatele, et nad saaks selle tegevuse tarbeks rohkem tööriistu ega peaks ise nii palju leiutama. Meil on ju veebikoolitused ka, aga just silmast silma kohtumine annab õlatunde. Kui näiteks Norras jääb keegi hätta, saab ta teha kõne inimesele, kes ei ole tema jaoks võõras. Meil ongi aastatega kujunenud tugevad sõprussuhted. 

Omamoodi väljakutse on, et lastevanemad kipuvad kodus kasutama eesti keelt vähem, sest peavad kord kuus toimuvat mänguringi piisavaks. Nagu seal toimuks mingi ime, mis paneb lapse keelt oskama. See kolm tundi ei päästa, kui kodus eesti keelele tähelepanu ei pöörata. Üks põnev esinemine rääkiski identiteedist ja stereotüüpidest: mida õpetaja üldse saab teha ja kuidas mitte tunda süüd sellepärast, et sa ei suuda iga kadunud eestlast meie keelt rääkima panna. Kõigi nende küsimustega peavad meie tublid väliseesti õpetajad tegelema, aga aega on neil selleks vaid kolm tundi kuus. Neil, kes iga nädal oma lapsi näevad, on palju paremad tööriistad käes. 

Äkki see on pisut nagu Eestis üleminekukoolides, kus lapsed peavad eesti keeles õppima, aga kodus seda ei kasuta ja jäävad koolis pikemaks ajaks raskutesse? 

Eestis on vähemalt nii, et kui pere seda tahab, on tal keelekeskkond olemas, aga välismaal ei leia seda ka parema tahtmise korral. Mitmekeelsus, mida paljude võõrsil elavate perede juures kohtab, ongi tänapäeva norm ja seda ei tohi karta. Kuigi tegeleme emakeelepäevade nime all eelkõige täiendkoolitusega, proovime anda õpetajatele kaasa ka väärtussõnumeid. 

Kui palju emakeelepäevade teemad aastate lõikes muutuvad ja arenevad, millest need koolitused koosnevad? 

Muutuvad palju. Need sõltuvad sellest, mis aastaga meil siin Eestis tegu on ja milliseid suuremaid projekte siin tehakse. Peame mõtlema, kuidas hoida võõrsil elavaid peresid ja lapsi Eesti eluga kontaktis. Kui praegu on raamatuaasta, siis eelmisel aastal oli liikumisaasta ja proovime neid samu projekte, mida Eestis nende sündmuste puhul tehakse, ka kogunemistel võõrsil silmas pidada. Laulu- ja tantsupidu käib meie tegevustest ka alati läbi, nii et seda võibki nimetada meie lisaülesandeks: hoida neid koole ja inimesi lähedal Eestile, eesti keelele ja kultuurile.