Märtsi alguses võttis Tallinna Linnavolikogu vastu otsuse, et pealinnas uuel õppeaastal avatavates esimestes klassides ei tohi olla rohkem kui 24 õpilast. Kui seni otsustas kõikide klasside suuruse üle Tallinna Haridusamet, siis esimese klassi puhul anti see otsustusõigus nüüd linnavalitsusele. 

Kuigi seadus näeb ette, et põhikoolis ongi õpilaste arvu ülemine piirnorm klassi kohta 24, leidub Tallinnas praegu 711 klassikomplekti, kus see arv on suurem. Probleemi lahendamiseks võetakse esimestesse klassidesse edaspidi maksimaalselt 24 õpilast ja aastate möödudes peaksid kõik põhikooliklassid oma õige suuruse saavutama. Selle pealtnäha loogilise lahendusega kaasneb aga mitu murekohta, millega linn ja koolijuhid järgnevate kuude jooksul silmitsi seisavad. 

See, miks haridusameti asemel hakkab esimesse klassi astujaid koolidesse paigutama linnavalitsus, tuleneb Tallinna abilinnapea Aleksei Jašini sõnul tõsiasjast, et hariduse vallas toimub eesotsas eestikeelsele haridusele üleminekuga korraga kümneid reforme ja haridusameti jaoks on kõikide nende haldamine päris suur ülesanne. „Seega võeti vastu otsus, et vähemalt esimesse klassi astumise eest hoolitseb linn. See tähendab, et klassi õpilaste piirnormi suurendamise otsuse teeb linnavalitsus,“ alustab Jašin. 

Ta ei välista aga stsenaariumi, kus mõned klassid on ikkagi normist veidi suuremad – seda äärmise vajaduse korral. „Ma arvan, et kui see on põhjendatud ja vältimatu, siis seda ikkagi peab tegema. Eriti kui alternatiiv oleks näiteks kaks vahetust. Sellest on mõned õpilased üle piirnormi parem variant. Ent esmane eesmärk on ikkagi see, et neid klasse ei tule,“ ütleb Jašin ja lisab, et kuna tal on olukorrast üsna detailne ülevaade, räägib ta piirnormist hästi ettevaatlikult. „Kui see õnnestub, siis on suurepärane, kui ei õnnestu, siis erandid on võimalikud.“

Lisaklasside arv

Esmalt tuleb ära oodata aga esimesse klassi astujate arv. Avaldusi võeti vastu 15. märtsini ja rahvastikuregistri andmetel on esimesse klassi minejaid suurusjärgus 4400. Prognoosi kohaselt esitab koolimineku avalduse õigel ajal kaks kolmandikku lapsevanematest. Järelejäänud ühest kolmandikust umbes pool teatab, et vahetavad Eestis elukohta või kolivad lausa välismaale. Nii jääbki alles 500–600 õpilast, kellele asutakse kodulähedast kooli otsima. „Alles kevade lõpus näeme, kus piirkonnas ja kui mitmes klassis piirnorm ületatud on, aga oleme välja arvutanud, et koolidest tuleb umbes 20 taotlust klassikomplekte suurendada,“ arutleb Jašin. 

Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasium on oma asukoha tõttu üks koolidest, mis mängib selle otsuse juures võtmerolli. Kooli direktori Imbi Viisma sõnul on praegu keeruline öelda, mitu last uuel õppeaastal esimesse klassi tuleb. „See on puhtalt kohvipaksu pealt ennustamine, aga oleme ka saksa keele õpetamise tõttu suhteliselt populaarne kool,“ ütleb Viisma. „Senimaani on meil olnud neli esimest klassi ja ma arvan, et meie optimaalne võimekus oleks viis klassi,“ lisab ta. 

Aleksei Jašin tõdeb, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumi peale on mõeldud ja selle kooli puhul räägitakse ka ruumide ümberehitusest. Koole, kus ruumipuuduse tõttu võib olukord keeruliseks kujuneda, on aga veel. Nii pikendatakse kümnes koolis moodulõppehooneid, mis seni on olukorra päästnud. Jašin ei tee saladust, et tegemist on ajutiste lahendustega ja seetõttu on järgnevate aastate jooksul plaanis avada mitu uut kooli. Üks neist on Põhja-Tallinnasse rajatav Tallinna Põhjatähe Põhikool, mis vähemalt selles piirkonnas koolide koormust leevendab. 

Läbirääkimised lapsevanematega

Just piirkond on võtmesõna, kuna seaduse järgi on lapsevanematel õigus panna oma laps kooli, mis asub nende elukohale kõige lähemal. 24 õpilast klassis tähendab aga, et kõik lapsed, kes ühte kindlasse kooli peaksid minema, sinna ära ei mahu. Siis saab oluliseks lapsevanematega suhtlemine ja läbirääkimine. „Me ei saa vanemaid kohustuslikus korras suunata kooli, kus ruumi on, aga mis ei ole nende elukohale lähim kool. Üksikjuhtumite puhul on siin töötanud koostöö lapsevanematega, aga suuremat probleemi see ei lahenda,“ nendib Jašin. 

Tallinna Koolijuhtide Ühenduse tegevjuhi Mari-Liis Sultsi sõnul on koolide jaoks oluline, et nad ei peaks ise hakkama soovijate hulgast õpilasi valima. Piirkonnakoolil ei ole selleks ka õigust. Seega on hädavajalik, et linn peaks kinni kohustusest määrata kooli õige arv õpilasi ja suhelda kõikide peredega ise. Seda on linn lubanud ka teha. „Vastasel juhul tekib olukord, kus meile määratakse klassi näiteks 27 last ja meie peame ütlema, millised kolm meile ei mahu. Juba juriidiliselt oleks vale, kui koolijuht peaks seda otsustama hakkama,“ selgitab Sults. 

Varjatud murekohad

Probleemid võivad tekkida aga ka siis, kui klasside komplekteerimine vastavalt plaanile õnnestub. Sultsi sõnul võtavad direktorid endale õpilasi tihti meelega varuga, kuna nii hoitakse ära olukord, kus neid määratakse klassidesse juurde pimesi. „Pered ju kolivad ja liiguvad ringi, mistõttu klasside koosseisud võivad väheneda. Kui nüüd lubatakse võtta klassi 24 õpilast, siis seda manööverdamisruumi ei ole,“ alustab Sults teema lahkamist. Sults peab silmas olukorda, kus klassis on näiteks 28 õpilast ja milles pärast mõne õpilase ära kolimist ei ole lapsi vähem kui seadusega ette nähtud 24. Seega ei ole koolid sunnitud sinna ka uusi õpilasi lisama. Kui aga alustadagi 24 lapsega, võivad lisakohad tekkida kiiresti ning linn või haridusamet täidab need kiiresti ka ära. „Kõik tekkinud vabad kohad topitakse sõna otseses mõttes täis, ja tihtipeale muukeelsete lastega. Õpilaste omavahelised suhted ja õpetajate töö on siis kohe häiritud,“ ütleb Sults ning lisab: „Sellega, et sul on alguses õpilasi varuga ja mõne üksiku lahkudes kedagi uut juurde ei lisandu, hoiad sa nii õpetajate töörahu kui klassi ühtsust. Pidev võõraste ja uute laste sissetulek on varjatud tööstressi allikas.“ 

Sults on nõus, et ühest küljest on klassi õpilaste piirnorm seotud õpetaja koormuse vähendamise või kontrolli all hoidmisega, kuid teisest küljest võib õpilaste lahkumise ja lisandumisega tekkida stress ja koormus taas kasvada. 

Teine probleem, mis tuleneb kaudselt esimesest, on seotud klassi kordamisega. „Ütleme, et mul jäävad õpilased klassi kordama, mille peamine põhjus on eesti keele oskuse puudumine. Mida siis selle lapsega teha, kes klassi kordama jääb, kui tagant tulev klass on täis? Kas ma tohin istumajäänud sinna lisada? Või kui ei tohi, siis kuhu ma nad panen?“ uurib Sults, kelle sõnul lisab koolijuhtidele pinget ka see, et linnavalitsuse näol on lisaks haridusametile tegemist nüüd veel ühe isandaga, kelle ees vastutama peab. 

Vähem pearaha

Mõttekoht on ka see, et iga õpilase pealt teenib kool nn pearaha. Mida vähem on õpilasi, seda vähem on koolil raha. Sults meenutab, et kuigi pearaha suurus sõltub paljudest asjaoludest, oli keskmise õpilase pearaha üsna hiljuti aasta peale 1800 euro kandis. „Mitme lapse peale on see ikkagi märgatav summa. Kui mõtleme näiteks klassijuhataja minimaalse tasu peale, mis on 2400 eurot aastas, tähendab juba üks õpilane vähem kooli jaoks klassijuhataja tasu kahanemist,“ räägib ta. 

Jašin on probleemist teadlik ning tõdeb, et rahastusmudeli muutmine või täiendamine on juba järgmine teema, milleni jõutakse siis, kui väiksemaid klasse on juba mitu aastat komplekteeritud. Küll aga on juba mõeldud selle peale, mis saab rahastusest siis, kui klassis on vähem kui 24 õpilast. „Mõnes koolis on vaja kompenseerida klasside väiksus lisatoetusega. Kui klassis on 28 asemel näiteks 15 õpilast, on vahe väga suur. Oleme selleks arvestanud eelarvesse 300 000 eurot, mis on umbes kuue õpetaja palgafond koos diferentseerimisfondiga. Kui näeme, et seda on vähe, siis peaks olema võimalik raha ka juurde leida,“ sõnab Jašin. 

Piirnormist üle

Nagu öeldud, näeb Tallinna Linnavalitsuse poliitika ette, et üle 24 õpilase esimesse klassi võtta ei saa, aga välistatud ei ole erandid. Jääb küsimus, kui rangelt see piirmäär ikkagi kehtestatakse. Koolide olukord on erinev, nii mõneski ruutmeetrite puudust pole. See võib aastate möödudes aga tekkida: kui järgmisel õppeaastal on vaid esimeses klassis varasemast rohkem paralleelklasse, siis mida aasta edasi, seda enam neid koguneb. Siingi on oluline, mis piirkonnas kool asub. Mõne piirkonna, näiteks Haabersti puhul on teada, et sinna kerkib uus kool, mis tulevikus hakkab olemasoleva kooli koormust leevendama. „Kui meile tuleb aga taotlus näiteks kahe klassikomplekti suurendamiseks ja me teame, et selle rahuldamata jätmise korral peaks kool lisaklassi tõttu koolipäeva kahte vahetusse jagama, asume taotluse rahuldamist arutama,“ ütleb Jašin.