Õpetajad, kes on traditsiooniliselt tegutsenud füüsilises klassiruumis, avastavad õpetamisel üha enam sotsiaalmeedia võimalusi. Uurisin oma bakalaureusetöös, kuidas Eesti haridustöötajad, kes tegutsevad ka sisuloojatena, kasutavad sotsiaalmeedias tähelepanu püüdmise ja hoidmise strateegiaid. 

Sotsiaalmeedia mõjutusmehhanismide imbumist traditsioonilistesse ametitesse nimetatakse sisuloojate tegutsemisloogika pealetungiks (inglise keeles influencer creep). See tähendab, et arstid, poliitikud või politseinikud ei täida enam ainult oma põhitööülesandeid, vaid peavad lisaks mõtlema oma kuvandile sotsiaalmeedias. Sama tendents on jõudnud haridusse. Õpetajad ei jaga ainult klassi ees teadmisi, vaid loovad ka isiklikku brändi, et sotsiaalmeedias nähtav olla.

Sotsiaalmeedia annab traditsioonilistele ametikohtadele võimaluse näidata enda töö läbipaistvust. Inimesed valivad juba arstigi selle järgi, millisena ta sotsiaalmeedias paistab, milliseid lisakoolitusi läbib või milline ta inimesena on. Samuti võivad lastevanemad oma lapsele kooli valides tugineda just sellele, kuidas mõne kooli õpetaja ennast ning kooli sotsiaalmeedias esindab. 

Kümme intervjuud õpetajatega näitasid, et peamine sotsiaalmeedia sisu loomise põhjus on soov jagada õpetajaameti huvitavamat külge. Ühtlasi tahetakse pakkuda tuge ja inspiratsiooni alles alustavatele kolleegidele – jagatakse enda ideid ja materjale ning soovitakse astuda välja mustrist, et õpetajatöö on väga raske. 

Õpetajad on oma sisuloome kanalini jõudnud praktilisest vajadusest – esialgu isiklikel kontodel jagatud sisu kippus jääma tähelepanuta. Eraldi kanal sotsiaalmeedias annab õpetajate hinnangul võimaluse materjali levitada, samuti aitab see pidada nii-öelda blogi, kus kogu informatsioon ja sisuloome on ka õpetajaile lihtsasti kättesaadav. 

Kuidas õpetajad sotsiaalmeedias tähelepanu püüavad?

Ütlus „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ kehtib ka uuringus osalenud õpetajate sõnul, mistõttu jagatakse sotsiaalmeedias sisu just foto või video formaadis. Ometi pole kogu loodav sisu eelkõige kasulik materjal õpetajale, sest kümne õpetaja sõnul huvituvad jälgijad rohkem nende igapäevaelust – sellest, mis kooliseinte vahele ei jõua. 

Fotode ja videote vahendusel näidatakse trenni tegemist või looduses jalutamist, aga ka õpetajatöö seda poolt, mis pole sajaprotsendiliselt õnnestunud ning millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Autentsete hetkede näitamine sotsiaalmeedia kaudu on see, mis õpetajate sõnul köidab vaatajaid, tekitab usaldust ning aitab luua tugevaid suhteid jälgijatega.

Atraktiivsest visuaalist vähem tähtsamaks ei peeta sõnumite täpsust. Intervjueeritud õpetajate sõnul nähakse neid sotsiaalmeedias kui eeskujusid, mistõttu tuleb lisaks visuaalselt atraktiivsele postitusele mõelda ka õigele sõnakasutusele ja selgele sõnumile. 

Dilemmad

Ehkki õpetajatele-sisuloojatele ning nende jälgijatele on oluline ehedus, lähtuvad õpetajad postituste tegemisel siiski sotsiaalmeedia põhiprintsiibist – kõik mis internetti läheb, jääb sinna igaveseks. Seetõttu ei tehta kiireid otsuseid ning mõeldakse läbi üles laetud sisu eesmärk. Küll aga võib taoline lähenemine tekitada küsimuse, kui autentsed siis õpetajad-sisuloojad üldse sotsiaalmeedias olla saavad. Pidev kontrollitus ja pinge, kas sisu on õpetajale postitamiseks sobiv, võib intervjueeritute sõnul tekitada bloki, kus ei julgeta enam kõike jagada.

See seab õpetajaid ka dilemma ette: kuigi õpetajad soovivad jääda autentseks, kardavad paljud neist tühistamiskultuuri ja liigset avalikku tähelepanu. Kas õpetaja peaks jagama oma igapäevaelu või jääma rangelt professionaalseks? Kuigi õpetaja rolli näitlikustamine sotsiaalmeedias on oluline, pole ühiskonnas ja õpetajate hulgas veel ühtset vastust piiride seadmisele.

Sotsiaalmeedia tulevik hariduses

Mind üllatas mitme õpetaja leitu, et sisuloomest võib kunagi saada ametlik osa õpetajatööst. Kuigi praegu on see veel enamasti vabatahtlik tegevus, võib tulevikus tekkida õpetajale surve sotsiaalmeedias aktiivselt hariduslikku sisu luua, et oma töö väärtust esile tõsta. See võib viia olukorda, kus sotsiaalmeedia kasutamisest saab hariduses uus norm. 

Samuti oli huvitav teada saada, et õpetajad, kes olid alustanud sotsiaalmeediasse sisu loomist pelgalt enda jaoks, leidsid peagi, et nende jälgijaskond kasvas ootamatult suureks. See tõi kaasa täiendava vastutuse: kas jätkata sisu loomist professionaalsel tasemel või tõmbuda tagasi ja keskenduda oma peamisele tööle? 

Õpetajad ei ole enam ainult klassiruumis – nad on sotsiaalmeedia sisuloojad, mõjuisikud ja kogukondade eestvedajad. See avab uusi võimalusi, kuid tekitab ka küsimusi õpetaja rolli ja vastutuse kohta digiajastul. Kas sotsiaalmeedia suudab tõesti õpetajaametit tugevdada või ähvardab see hoopis viia ametialase identiteedi killustumiseni? Ühtset vastust siin ei ole – vaja on diskussiooni ametirollide ja sotsiaalmeedia piiride teemal. 

Agneta Pukk kaitses 2024. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekaval bakalaureusetöö „Tähelepanu püüdmise ja hoidmise strateegiate kasutamine haridusvaldkonnas: õpetajate kogemused sotsiaalmeediasse sisu loomisel“. Juhendaja oli Maria Murumaa-Mengel.