Nii nagu perearstisüsteemile üle minnes oli Tartu pealinnast pikalt ees, on Emajõe linnas ka eestikeelsele haridusele üle mindud sujuvamalt ja kiiremini. Kas nüüd jäädakse loorberitele puhkama?

„Ületulek eestikeelsele õppele on lõppemas,“ lausub Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor Hiie Asser, rõhutades sõna „tulek“. „Tartu keelekeskkond ütleb lapsevanemale, et siin on hea elada, kui oskad eesti keelt, seepärast pole ka suurt vaidlemist olnud.“ 

Linnavolikogu otsusega koostati eestikeelse hariduse tegevuskava Tartus juba 2022. aastal, kui riik polnud veel seadusemuudatusi vastu võtnud. Tegevuskava lõpeb selle õppeaastaga ja viies muukeelses haridusasutuses – kahes koolis ja kolmes lasteaias – õpitakse eesti keeles.

„Sellel õppeaastal õpivad kõik põhikooliklassid eesti keeles, erandiks on vaid HEV-õpilased väikeklassides ja mõned rändetaustaga õpilaste rühmad,“ kinnitavad Hiie Asser ja Tartu Aleksander Puškini Kooli direktor Alina Braziulene. Vene keeles on õppetöö ainult vene keele ja kultuuri tundides. 

Lasteaedades kuuleb vene keelt laste mängides – nad valivad, mis keeles omavahel suhtlevad. 

„Suuname lapsi eesti keeles suhtlema, aga pole keelanud vene keelt kasutada,“ lausub Kellukese lasteaia direktor Julia Eskor. „Meil on kaks tasandusrühma ja igas rühmas ka erivajadusega lapsi. Nad õpivad eesti keeles. Teadlased on selgeks teinud, et iga laps võib mis tahes keeles õppida, aga vajab kordamist, visualiseerimist, kasutame ka õppe diferentseerimist.“

Teadlased toeks

„Alustasime aasta varem kui riik, seepärast oleme ka veidi paremas seisus,“ ütleb Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave.

„Tartu Ülikool ja Birute Klaas-Langi meeskond on meile kogu aeg abiks olnud ning lastevanemaid valgustanud ja julgustanud,“ lisab haridusosakonna analüütik Katrin Parv. Professor Klaas-Langi eestvõttel anti kahes keeles välja teatmik vanematele, kelle laps hakkab koolis või lasteaias eesti keeles õppima. Teadlased kohtusid korduvalt lastevanematega nii infotundides kui hoolekogude koosolekutel ja tegid 2022. ja 2024. aastal uuringuid.

„Kui veel 7–8 aastat tagasi olid meie vanemad eestikeelsele õppele vastu, siis ajaks, mil Tartu linn otsustas üle minna, olid nad juba maha rahunenud,“ räägib Alina Braziulene.

„Iga muutus toob ebakindlust, hirme ja kahtlusi, aga pead olema avatud, kuulama kõiki osapooli,“ lausub Kellukese lasteaia direktor Julia Eskor. „Mida rohkem on vanematel infot, seda kergemaks läheb. Kui räägime avalikult sellest, mis ei lähe veel nii hästi ja mida teeme homsest alates teistmoodi, siis lähebki hästi. Rääkisime ka sellest, kuidas otsime õpetajaid, ja kaasasime hoolekogu esimehe konkursikomisjoni.“ 

Eskori sõnul olid plaanid läbi mõeldud, eesmärgid sõnastatud etappide kaupa ja teostatavad. See soodustas üleminekut.

„Minu jaoks oli üllatus, kui hästi võtsid lapsevanemad ülemineku vastu. Kartsime hullemat,“ märgib Riho Raave. „Tänu uuringutele ja teaduspõhistele soovitustele oskasid koolid ja lasteaiad arvestada murekohtadega, loomaks vanematele kindlustunde, et midagi ei lähe hullemaks.“

Haridusosakonna alushariduse valdkonna juhi Kaspar Kreegimäe sõnul ongi Tartus edu toonud süsteem. Tegevuskava lõi raamistiku – kõik said aru, kuhu tuleb liikuda, asutuste ja linna vahel oli selge kommunikatsioon.

„Kaasasime sidusgruppe ja lähenesime teaduspõhiselt. Kui teadlane rääkis, oli kohe näha, et vanemad aktsepteerivad tema juttu,“ lausub Kreegimäe. „Lasteaiad ja koolid tegid omavahel koostööd, ei pusinud omaette. Regulaarselt saadi kokku haridusosakonnas, et jagada kogemusi ja kuulda, kuidas asutustel läheb.“

Keelekümblusest palju abi

Tartu üleminekut on kergendanud seegi, et ammu on koolides-lasteaedades olnud keelekümblus. Annelinna gümnaasiumis loodi eesti keele klassid juba 1980-ndatel, kui kool kandis veel Tartu 13. keskkooli nime, ja 1992. aastal avati seal esimene kakskeelse õppega klass. 

„Sel ajal ei nimetanud me seda keelekümbluseks,“ sõnab Hiie Asser. „Aga 2000-ndate alguses liitusime keelekümblusprogrammiga ja olime mõnda aega oma mudeli patrioodid. Täieliku keelekümbluse klassid avasime 2003. aastal. Kui Tartu võttis vastu otsuse minna 100% üle eesti keelele, lõpetasime osalise keelekümbluse mudeli kasutamise.“

Puškini kool liitus keelekümblusprogrammiga 2012. aastal, algul pakuti koolis vaid hilist keelekümblust. 2016. aastal tuli ka varane keelekümblus.

Alina Braziulene meenutab, et kui keelekümblusklassidega alustades ei soovinud mõned vanemad oma last sinna panna, siis pärast oli pigem vastupidi: keelekümblejate vanemad protestisid, miks näiteks matemaatikat õpetatakse ikka veel vene keeles.

„Kui võrdlesime tava- ja keelekümblusklasside tulemusi, nägid vanemad, et tulemused on sama head. Ka vene keele eksami tegid keelekümblusklassi lapsed sama hästi kui tavaklassi õpilased. Need faktid aitasid luua usaldust,“ räägib Alina Braziulene.

Vanematele korraldatud seminaridel jagati ka soovitusi, mida eestikeelsele õppele üleminekul teha ei tohi. Keelekümblusklasside vanemad juba teadsid, et ei tohi sundida last kodus venekeelsest õpikust õppima, vaid tuleb anda talle aega atra seada. 

Kellukese lasteaed on olnud keelekümbluse reel alates 2007. aastast ja liikus edasi oluliste muudatusteta kuni aastani 2022.

„Siis hakkasime liikuma kiiremate sammudega,“ sõnab Julia Eskor. „Keelekümblusmetoodika on meid mõjutanud ja kaasa aidanud. Töös lastega ekstreemseid muudatusi pole teinud.“

Küll aga muutus personal. Õpetajaid suunati eesti keelt õppima ja mõned jäid majja ka õpetajat abistava töötaja ametikohale. 

„Võimalik, et lähitulevikus saavad nad uuesti õpetajatööd teha,“ loodab Eskor. Tööle võeti üheksa uut õpetajat. 34 õpetajast 17 on eesti emakeelega ja ka kahel juhtkonnaliikmel on emakeel eesti keel.

Õpetajail oli aega õppida

„Värbamine polnud kerge, aga oleme rahul inimestega, kes meile tulid,“ sõnab Eskor. „Nad vastavad kvalifikatsioonile mitte ainult eesti keele oskuse tõttu, vaid neil on ka pedagoogiline taust. Laste iseärasuste ja probleemide arvestamine on õpetajaile pingutav. Kasutame ka ülikooli abiõpetajate programmi ja toetame tudengeid, kes meil tööl. Oleme ülikooli praktikabaas. Õpetajalt õpetajale õpitakse päevast päeva. Kui õpetajal jagub armastust oma töö ja laste vastu, saab ta ka hakkama.“

Rühmade meeskonnad on moodustatud nii, et inimesed sobiks iseloomult ja saaksid üksteist täiendada ka keeleoskuses. Noortel õpetajatel, kes vene keelt üldse ei oska, läheb veidi aega, et tunnetada õhkkonda, aga tasapisi saavad nad aru, et Kellukeses on mõnus. Neil on suur eelis – nende rühmade lapsed hakkavad ruttu vabalt eesti keelt rääkima. Raskusi võib algul tekitada suhtlus vanematega, aga nad on leidlikud ja saavad hakkama ning vanemad on koostööaltid.

„Suurimad väljakutsed olidki personaliga seotud,“ ütleb Kaspar Kreegimäe. „Kui rühmas pole keelekandjat-õpetajat, kes räägib eesti keelt, ei saa eestikeelsele õppele üle minna. Lasteaedade puhul võttis pinget maha, et hästi varakult saadeti õpetajaid keelt õppima ning kutsuti keeleõpetajaid ka kohapeale. Niimoodi saadi ree peale.“

Hiie Asseri sõnul oli keeruline periood seoses õpetajate tööhõivega enam kui viis aastat tagasi, mil kool langetas otsuse, et algklasside juhatajaks saavad olla ainult eestikeelsed klassiõpetajad, hiljem tehti sama põhikoolis. Praeguseks on see väheste eranditega normiks saamas.

„Kui Tartu linn oma tegevuskava sõnastas, polnud meil enam õpetajaid, kellel olnuks keeleoskusega probleeme,“ sõnab Asser. Kooli sajast töötajast 57-l on eesti keel esimene keel. Tööl on juba neidki, kes vene keelt ei oska.

Puškini koolis on umbes kolmandiku õpetajate emakeel eesti keel ja sealgi on õpetajaid, kes ei valda vene keelt.

„Ma ei pidanud koondama ühtegi inimest,“ lausub Alina Braziulene. Osa õpetajaid käis eesti keelt õppimas, nad sooritasid C1-taseme eksami ja õpetavad eesti keeles. Tööle värvati ka uusi inimesi. 

„Kuigi elame Tartus, pole õpetajaid leida kerge,“ ütleb Braziulene. „Otsime kogu aeg kedagi juurde. Õpetajaid läheb ju pensionile.

Õnneks töötavad tudengid abiõpetajatena. Loodame, et jäävad meile tööle, kui diplom käes. Seega on meil olnud kiired muutused. Kahe aasta eest leppisime kokku ka selle, et koosolekutel ei kõla vene keel ja kirju kirjutame ainult eesti keeles. See oli pöördepunkt – koolikultuur peab muutuma.“

Ukraina laste tulek

„Keerukamaks on teinud kogu protsessi Ukraina laste tulek,“ lausub Katrin Parv. „Puškini kooli tuli juurde kolmandik õpilasi.  

Koolide ees oli ja on senini suur ülesanne – toetada neid, kes eesti keelt üldse ei oska.“ 

Alina Braziulene sõnul polnud probleeme lastega, kes tulid algklassidesse. Nad asusid koos teistega eesti keelt algusest peale õppima. Aga kes tulid 7. klassi, ei jõudnud nii lühikese ajaga keelt selgeks saada. 

„On ka väga motiveeritud lapsi, aga paljud on traumeeritud ja unistavad, et saavad Ukrainasse tagasi. See raskendab meie tööd,“ nendib Braziulene. 

Kui ühte klassi tuli näiteks kuus ukrainlast, oli see juba palju. Nad õppisid küll eraldi rühmas, teised õpilased abistasid ja tõlkisid vene keelde, aga õpetajad olid nördinud: meie põhimõte on ju mitte tõlkida.  

„Aga oleme hakkama saanud, aidanud väga paljusid lapsi, nad käivad koolis ja õpivad,“ sõnab Braziulene. „Ainult 7. klass on meil eraldi ukrainlastele, kus on lubatud õpetada osaliselt vene keeles.“

„Ukraina õpilaste tulek muutis hetkeks pilti,“ märgib ka Hiie Asser. „Palju oli määramatust, kas teha neile pikk või lühike plaan. Meie koolis on Ukraina õpilasi veidi vähem, 13%. Aga otsisime samamoodi variante. Gümnaasiumisse võtsime 2022. aastal ühe Ukraina õpilaste klassi, sest teised koolid polnud selleks valmis. 38 alustanust on alles 32.“

Kellukese lasteaias on 30 perekonda Ukrainast. Julia Eskor ütleb, et õpetajate jaoks pole vahet, mis rahvusest keegi on. Kui laps tuleb sõimerühma, hakkab ta koos teistega eesti keelt õppima ja saab selle selgeks.

Abiks on keelekümbluskogemuse põhimõte: üks keel, üks õpetaja.

Tartus on senini ametis ka Ukraina hariduse koordinaatorid ning venekeelne psühholoog.

Suureks abiks haridusasutustele on eestikeelsele õppele üleminekul olnud täiendav rahatoetus, mida maksab Tartu linn, kogu üleminekuperioodi peale kokku 1,1 miljonit eurot. Toetus võimaldab korraldada õpet väikestes rühmades, arendada aktiivõppeprogramme, koostööprojekte, koostada õppevara jm. 

Linna toetusele lisanduvad riigi poolt keeleõppeks eraldatud summad.

Tartu linnavalitsus maksab 2026. aasta lõpuni samuti täiendavat tasu õpetajaile-tugispetsialistidele, kes on omandanud kõrghariduse ja asunud 18 kuu jooksul pärast lõpetamist tööle mitme õppekeelega haridusasutusse. Toetust on saanud 16 inimest.

Kuidas edasi?

„Nüüd on meie suur ülesanne, et ka eesti emakeelega lapsed hakkaksid Annelinna gümnaasiumis ja Puškini koolis õppima,“ rõhutab Riho Raave. „Ees on ajurünnakud teemal, kuidas need koolid muutuksid eesti emakeelega perede lastele atraktiivseks. Komplekteerime neid koole jätkuvalt üle linna, mitte piirkonnapõhiselt. Loodetavasti tekib kriitiline mass eesti õpilasi, kes tulevadki sinna.“ 

See on aga pikem protsess. Linnal on plaan Annelinna koolid kunagi korda teha, seejuures vaadatakse koolikohtade vajadust. Paraku on piirkonnas tendents õpilaste arvu vähenemisele, mis võib tähendada ka koolikohtade kärpimist.

„Järgmised aastad on meie jaoks rasked, sest nii lapsevanemad kui koolipidaja ootavad, et demonstreerime C1- ja B2-tasemel keeleoskust. Kardan, et veel ei demonstreeri, sest osa lapsi vahetasid keelt liiga hilja, nad pole saanud põhikoolist kindlust kätte,“ lausub Hiie Asser. „Ka rändetaustaga õpilased pole õppinud eesti keelt üheksa aastat. Ja osa vanemaid on viinud oma lapsed eesti kooli ning meie õpilaskontingendi struktuur muutub, kuid mitte meie kasuks.

Aga demonstreerime, et meil lõpetavad kooli õpilased, kes julgevad keelt vabalt kasutada. Nad ei pruugi teha eesti keele testi oodatud tasemel, aga me ei karda nende hakkamasaamise pärast ükskõik millises õppeasutuses.“

Hiie Asser on kindel, et tulevikus on ühtne eesti kool, kus ühes majas õpivad eesti ja teiste emakeeltega lapsed, kes võivad õppida ka eri ainekavade järgi. Sinnani jõudmiseks võiks anda aga mõlemale kogukonnale aega, et rahulikult kokku kasvada.

Annelinna gümnaasiumi vanemas astmes ongi iga aastaga kasvanud eesti kodukeelega laste arv, juba on eestlasi ka esimestes klassides. 

Puškini koolis on segaperede lapsi. 

„On vaja, et meil tekiks loomulik eesti keele keskkond,“ ütleb Alina Braziulene. „Kui on rohkem eestlasi, tekib vajadus rääkida eesti keeles. Kavatseme luua tehnoloogiasuuna – ehk meelitab see meile eesti perede lapsi.“

Koolijuhtide sõnul annab optimismiks põhjust, et eesti koolide õpetajad puutuvad üha enam kokku olukorraga, kus klassis pole ühe emakeelega õpilased ja õpetajad saavad teadlikumaks mitmekeelsest klassiruumist. 

---

Tartlaste soovitused 

Riho Raave: „Võtmeisikuiks eestikeelsele haridusele üleminekul on haridusasutuste juhid. Meil on hästi, sest juhid on olnud linnavalitsusega ühes paadis ja inforuumis. Kõige tähtsam ongi kaasata juhte, et nad oleks koolipidajaga sama meelt. Tähtis on ka võrgustiku koostöö, et oleks partnerid, kellega asju läbi arutada.

Vene koolide mitmed õpetajad käisid töövarjuks teistes Tartu koolides. Eestikeelsele õppele üle läinud koolid saavad nüüd toetada teisi koole muukeelsete õpilastega hakkamasaamisel.“

Julia Eskor: „Töö peab olema süsteemne ja pidev, ei tohi alla anda. Vaadake ülikoolide poole, kaasake tudengeid. Tehke avatud uste päevi, et saadaks tulla vaatama, mis elu elame. 

Meil on pädevust koolitada teisi õpetajaid. Igas kuus on üks koostööüritus ja nõustatakse jooksvalt. Aastate jooksul on meil õppevahendite baas tekkinud. Kes soovib, saab laenutada ja ka nõu, kuidas neid kasutada. 

Ka Ida-Viru sõimerühmade õpetajad on meie juures käinud. Nende jaoks oli suur muudatus juba nii väikestele eesti keelt õpetada.“

---

KOMMENTAAR

Pika ja järkjärgulise protsessi viimane samm

Ingar Dubolazov, Haridus- ja Teadusministeeriumi eestikeelsele haridusele ülemineku juht 

Eestikeelsele haridusele ülemineku reformi on kaua ette valmistatud. Tegemist on viimase sammuga pikas ja järkjärgulises protsessis, mis sai alguse pärast Eesti taasiseseisvumist. Julgeolekuolukord ei ole praeguste otsuste põhjus, sest eestikeelsele õppele üleminekut on kavandatud juba ligi kolmkümmend aastat, kuid see annab kinnituse, et üleminekut on vaja.

Üleminekut alustati juba 1990-ndatel. Alates 2007. aastast lisati igal aastal üks õppeaine, mida õpetati eesti keeles, ja 2011/2012. õppeaastaks oli vähemalt 60% õppetööst viidud üle eesti keelele. 2013. aastaks jõudsid kõik vene õppekeelega gümnaasiumid sellele tasemele. Nüüd alustasime reformiga, mis viib kõik koolid täielikult eestikeelsele haridusele.

PISA viimased testide tulemused näitavad, et Eesti laste teadmised ja oskused on Euroopas absoluutses tipus ja maailmas esikaheksas. Samas on eesti õppekeelega koolide tulemused märgatavalt paremad kui vene õppekeelega koolidel. Lõhe ilmneb ka riigieksamitulemustes.

Madalam õppeedukus koos vähese eesti keele oskusega on tõsine takistus eesti keelest erineva emakeelega laste jätkamisel gümnaasiumis või kõrghariduses ja see suurendab nii hariduslikku kui ka sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni. Keelepõhine segregatsioon põhjustab ühiskonna lõhenemist, mis toob kaasa ka tajutava ebavõrdsuse.

Käesolevaks õppeaastaks on eestikeelset õpet võimaldavate õpetajate ametikohad suures osas täidetud. Alates 1. septembrist 2023, mil rakendus uus palgatoetuse süsteem, on Ida-Virumaale tööle asunud üle 500 õpetaja. 1. septembriks 2024 lisandus Ida-Virumaale veel üle 330 õpetaja, kellest veerand leidis töökoha Narvas. Palgakoefitsiendi süsteem on selgelt andnud häid tulemusi. Praegu töötab koolides üle Eesti 285 õpetajat, kelle keeleoskus vajab tõstmist tasemelt B2 tasemele C1. Lisaks töötab 261 B1-keeletasemega õpetajat, kes said 2024. aasta suvel tehtud leevenduse tulemusel loa jätkata ning peavad oma keeleoskuse viima nõuetega vastavusse 1. augustiks 2025. Võrdluseks, 2022. aastal ei vastanud keelenõuetele üle 1800 õpetaja. 2026. aasta 1. augustiks peavad lasteaedade abiõpetajad viima oma keeleoskuse B2-tasemele.

Eesti Keele Instituut pakub 2025. aastal keeleõpet Tallinnas, Maardus, Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel vähemalt 900 haridustöötajale. Lisaks tagab Tallinna linn keeleõppe 400 haridustöötajale.

Metoodilisi koolitusi korraldatakse tänavu kuni 2500 õpetajale. Eelmisel sügisel alustas kaks gruppi õpetajaid üheksa kuud kestva arengu- ja toetusprogrammiga, mis on suunatud väikeklasside ja hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisele. Veebruaris jätkub arenguprogramm üleminekukoolide juhtidele. Samuti on haridusasutustel võimalik tellida koolitusi tervele meeskonnale.

Eesti keelest erineva emakeelega 1. ja 4. klassi lastele on riik eraldanud täiendava 100 euro suuruse toetuse õppevara soetamiseks. Toetus ja koolitusvõimalused on nüüdseks laienenud ka erakoolidele, et motiveerida neid üleminekuga liituma. Kokku investeerib riik kuni 2030. aastani üleminekusse ligi 500 miljonit eurot.

Üleminekut toetavad ka värsked ülikoolilõpetajad, kelle huvi õpetajakutse vastu kasvab. 2024. aastal esitati õpetajakoolituse õppekavadele ligi tuhat avaldust rohkem kui 2023. aastal. Riik eraldas lisaraha nii 2023. kui ka 2024. aastal, et võimaldada ülikoolidel vastu võtta täiendavalt 445 õpetajaks õppijat. Kokku on loodud mõlema aasta jooksul üle 1500 õppekoha.