Olgu hakatuseks öeldud, et olen küll aastaid seisnud õpetajana põhikooli- ja gümnaasiumiklasside, ent mitte kunagi algklassi- või lasteaialaste ees. Võtan omaks kõik sellest tulenevad piirangud. 

Iseenesest ei kujuta üleminek üldõppele algklassides endast ei õnnetust ega õnnistust. Oluline on, milliste teadmiste ja arusaamade alusel see toimub. Iga haridusmuutus on seotud vaimu-, aja- ja rahakuluga, seega tuleks siin enne lõikamist üheksa korda mõõta.  

Muidugi on erinevusi nii riikide vahel kui riikide sees, aga ainepõhisel õppel üldhariduskoolis – ka algkoolis – on Euroopas sajanditevanune ajalugu. Siin valitsevad omad põhjendused ja seaduspärad.

Lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus – ka kõlbeline eluhoiak, ehkki see eesmärk on aineülene – on niisuguste vooruste nagu kriitiline mõtlemine, algatusvõime või loovus väljakujunemise eeldus. Nimelt nii ja mitte vastupidi. Kriitiliselt mõelda ei saa vaakumis, vaid eelnevalt omandatud teadmiste alusel. Nagu küsis Kanada haridusfilosoof Robin Barrow: „Kuidas ma saan kriitiliselt mõelda Hitleri surmast, kui ma ei tea, kes Hitler oli?“

Ja kas ei olnud ka näiteks Hitler või Stalin algatusvõimelised ja loovad ega mõelnud raamist välja?

Vägagi olid ja mõtlesid. Paraku ei hiilanud kumbki oma üldharidusega, kõlbelisusest ärgem rääkigemgi. Ehk siin ongi võti üldõppe küsimusele lähenemiseks? Ilma igasuguse häbimärgistava ainekesksuse või õpetajas kurja köstri nägemiseta – andkem lapsele esmalt algsed aineteadmised ja kõlbluspõhimõtted, enne kui kostitame teda üldvõimetega maailma muutmiseks.

Muidugi võib väita, et ainepiiride vaba õpe on elulähedasem, lähtub enam lapsest ning on kooskõlas tema igapäevakogemusega. Aga ma ei näe, mis takistaks mõistlikkuse piires seda kõike taotlemast, kui ainepiirid säilivad. Pea paar viimast kümnendit on juhtiv briti õppekava- ja haridussotsioloog Michael Young levitanud mõistet „võimas teadmine“ (ingl powerful knowledge). See märgib olulisimat teadmist, mida iga õpilane peaks koolis saama sõltumata sellest, kas see teda parajasti huvitab või mitte. Sest see teadmine aitab tal parimal võimalikul viisil teenida edasises elus väärikalt nii ennast kui ühiskonda. 

„Võimas teadmine“ on olemuselt ainepõhine. Selle loomise nimel on töötanud hulk põlvkondi keeleteadlasi, matemaatikuid, loodusteadlasi … Ainepõhised teadlaskogud vaidlevad omavahel, neil on ajakirjad, ühingud, konverentsid ja muud koostöövormid. See ei ole kivisse raiutud, ent paljude tarkade inimeste pika aja jooksul hingega tehtud töö vili – mitte kunagi täiuslik ega lõplik, aga parim teadmine, mis meil võtta on. 

Ning mis samavõrd oluline kui ehk ebapopulaarne: kui tähtis ka ei oleks vahetust kogemusest õppimine, on kool ometi ainus asutus, mil on kohustus pakkuda lapsele igapäevaelu ületavat hariduskogemust, sealhulgas „võimast teadmist“. Mujalt ta seda üldjuhul ju ei saa.    

Muidugi ei tähenda eelöeldu kõige selle õpilastele söötmist, mis teadlaste töölaual leidub. Alati tuleb kaaluda edastatava materjali mahtu, väljenduslaadi ja ülesehitust – ent see ei ole olemuselt sisu küsimus. Matemaatika ei ole ropp sõna, ka esimese klassi jütsile mitte. Temagi peab kord valima eriala, olgu ülikoolis, kutseharidusasutuses või mujal – ning see ei saa enam olla üldõpe, sel on mingi täpsem sisu. 

Mõõtkem üheksa korda ja siis veel ühe korra, enne kui ainepõhisest õppest loobume.