Esimese rahvusliku lasteaia asutamisest Tartus möödub käesoleva aasta mais 120 aastat. See oli esimene koolieelne lasteasutus Eestis, kus suhtluskeeleks oli eesti keel ja valitses eesti meel. 

Eesti koolieelsed lasteasutused 19. sajandil

19. sajandi keskpaigas jõudsid tänu baltisakslastele Eestisse Euroopa väikelaste ühiskondlike kasvatusasutuste ideed. Ka lasteasutuste asutajad olid peamiselt sakslastest eraisikud, saksa ühendused, aga ka vabrikandid. Sarnaselt Euroopaga olid koolieelsed lasteasutused ka Eestis mõeldud peamiselt töötava lihtrahva lastele ja täitsid seega suuremal või vähemal määral hoolekande ülesannet. Neis käisid küll eesti lapsed, aga suhtluskeel oli enamasti saksa või vene keel. Tänu baltisakslastele jõudsid Eestisse ka saksa pedagoogi F. W. A. Fröbeli kasvatusideed, mida rakendati Eesti lasteasutustes kuni 1940. aastani. 

Eesti rahvuslikust lasteaiast saab rääkida alates 1905. aastast, mil asutati Tartu Lasteaia Seltsi lasteaed. Selle eelkäijaks võib aga pidada Miina Härma (1864–1941) 1897. aasta suvel organiseeritud laste suvist mängukohta, mis tegutses esimesel suvel Tartus Liivimaa põllutöönäituse toimkonna aias, Peterburi tänav 80 ja 1898. aasta suvel Vanemuise aias, Jaama tänav 14. Mängukoha avamise mõtte sai Miina Härma Soome reisil, kus ta külastas Helsingis tegutsenud asutust nimega Kansan Koti (Rahvakodu). See oli vaeste laste suvekodu, kus peeti tasuta ülal vanemateta või vaeste perede lapsi. Soome eeskujul kavandatava mängukoha peamise põhjusena tõi Miina Härma välja asjaolu, et vanemad lähevad suvel kogu nädalaks maale põllutöödele ning lapsed jäävad ilma järelevalveta koju või tänavatele hulkuma, lisaks olid lapsed söömata ja kasimata. Mängukoha ülalpidamiseks koguti raha ja annetusi jõukamalt seltskonnalt. 

Suhtluskeel oli sügavast venestusajast hoolimata eesti keel ja enamik lastega tegelejaist olid eestlased. Lastega tegelejatele, sh arstile maksti töötasu, aga suure panuse andsid laste hoidmisel vabatahtlikud, kelleks olid enamasti rikkama seltskonna daamid.

Kuna mängukoha organiseerimine oli võtnud kogu Miina Härma aja, otsustas ta pöörduda tagasi oma muusikalise tegevuse juurde ja nii jäigi see suvine mängukoht ainult kahe suve projektiks.

Eesti rahvusliku lasteaia ülesehitamine

Seitse aastat hiljem kerkis koolieelse lasteasutuse asutamise idee taas päevakorrale. Esimese tõuke lasteaia avamisele andis Jaan Tõnisson (1868–1941), kes kutsus Tartu Põllumeeste Seltsi juurde kokku Tartu ärksad inimesed ja selgitas oma mõtet avada lasteaed, mis oleks mõeldud tööliste lastele. Ühise arutelu tulemusena leiti, et lisaks on oluline kasvatada teadlikeks rahva liikmeteks ka lapsed, kellega perel polnud aega tegeleda. Nii otsustati moodustada Tartus tegutsenud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi juurde lasteaia osakond ja valiti naiste komitee, mida hakkas juhatama Veera Jõgever (1866–1940). Jõgever oli 34 aastat nii seltsi kui ka lasteaia eestvedaja.

Komitee ülesanne oli korraldada lasteaia tööd. Raha lasteaia asutamiseks ja ülalpidamiseks saadi heategevuslike ürituste korraldamisest ja linnakodanike annetustest. 

Esialgu pidi lasteaed töötama suvekuudel Tartu Põllumeeste Seltsi ruumides ja aias ning täitma põhiliselt hoiuasutuse ning laste mängukoha funktsiooni. Põllumeeste seltsi pesuköök kohandati lasteaia köögiks ja einelaua ruum laste söögitoaks. Postimehe teatel avati suvelasteaed 19. mail 1905. 

Sama aasta augustis võttis lasteaia komitee vastu otsuse avada ka nn talvine lasteaed. Selleks tuli teha taotlus Liivimaa kubermangu Riia ringkonna koolivalitsuse inspektorile. Taotlusele lisati põhimäärus koos tegevuskavaga. Lisaks laste hoolekandele (toit ja järelevalve) nähti ette kasvatuslikud ja arendavad tegevused, milleks olid laste kehaliste võimete arendamine, tähtede ja numbrite tutvustamine, algteadmiste andmine lugemiseks ja kirjutamiseks, joonistamine ja käsitöö. Lasteaia asutamise eesmärgist tulenevalt valitses seal eesti keel ja eesti meel.

1907. aasta kevadel õnnestus Jaan Tõnissoni eestvedamisel ja rikkama seltskonna toel soetada lasteaiale 11 000 rubla eest Jaama tn 14 asunud Vanemuise Seltsi aed ja põlenud varemed. Lasteaia hoone ehitati üles tolle aja kohta kiiresti, maja õnnistati sisse juba 1907. aasta septembris. Lasteaed tegutses samas hoones 1988. aasta sügiseni, mil see suleti hoone amortiseerumise tõttu. 

1908. aastal asutati iseseisva organisatsioonina Tartu Lasteaia Selts. 1910. aasta kevadel sai lasteaia juhiks lasteaedniku kutsega Veronika Tarrask, kes hakkas lapsi õpetama Fröbeli süsteemi järgi. Tarraski juhendamisel hakati korraldama üheaastaseid lasteaiakasvatajate kursusi, mis tuginesid Pestalozzi-Fröbeli süsteemile ja meetodile. Neid kursusi võib lugeda esimeseks eestikeelseks lasteaiakasvatajate koolituseks Eestis. Kuna kursuse lõpetanud siirdusid tööle üle Eesti, tugines laste arendamine enamikus Eesti lasteaedades Fröbeli põhimõtetele. Kursusi korraldati kümme aastat, kuni 1920. aastal avas Tartu Õpetajate Seminar lasteaednikkude seminari.

Tartu Lasteaia Seltsi tegevus oli eeskujuks ja teerajajaks kõigis Eesti alushariduse valdkondades.

Lasteaedadest Eesti iseseisvuse perioodil

1920. aastaks oli lasteaiavõrk Eestis välja kujunenud, kuid lasteaedu oli üsna vähe. Üle Eesti tegutses ligikaudu 20 lasteasutust. Lasteaedade peamised asutajad olid eraisikud või seltsid, mõnel üksikul juhul ka omavalitsus. Riik lasteaedade sisulist tööd ei reguleerinud, aga 1927. aastal vastu võetud eraõppeasutuste seaduse järgi liigitati lasteaiad õppeasutusteks ja kehtestati keelenõue, milleks oli lapse emakeel või riigikeel (eesti keel). Töökorralduselt jagunesid lasteaiad kahte rühma: ühelt poolt vaestele mõeldud tugeva hoolekandelise aspektiga lasteaiad, nagu näiteks Tartu Lasteaia Seltsi lasteaed, teisalt Fröbeli lasteaia põhimõttel töötavad eralasteaiad, kus esiplaanil oli õpetuslik pool ja hoolekande osa peaaegu puudus – lasteaed oli avatud kuni lõunani ja lapsi ei toitlustatud. Alla kolmeaastased lapsed lasteaias ei käinud.

Enamik lasteaedu olid eestikeelsed ja väikelapsi kasvatati lisaks rahvuslikkusele ka kristlike põhimõtete järgi. Lasteaeda nähti koduse kasvatuse toetajana, mistõttu pöörati suurt tähelepanu ka lastevanemate koolitamisele. 

Olulise tähtsusega lasteaianduse arengus oli Tartu Lasteaednikkude Seminari tegevus aastatel 1920–1927. Seminari lõpetanud lasteaednikud, kes siirdusid tööle Eesti eri piirkondadesse, ladusid meie praegustele lasteaedadele tugeva vundamendi.

Eesti lasteaiad Nõukogude okupatsiooni ajal

Kui praegu on igal lasteaial on oma nägu, võimalus valida sobiv töökorraldus, õpetamise ja kasvatamise meetodid ning lasteaia eripära väljatoomine arengukavas on lausa kohustuslik, siis Nõukogude-aegsed lasteaiad olid kõik ühte nägu. Lasteaedade tegevus suruti konkreetsetesse raamidesse, mis välistas igasuguse omaalgatusliku tegevuse praktiliselt kõigis tegevusvaldkondades. Põhjalik seadusandlus ja programmidena ette antud õppe-kasvatustöö plaanid võimaldasid teostada võimuorganitel lasteaedade tegevuse üle tõhusat järelevalvet. Üldjoontes nõuti, et meie lasteasutuste õppe- ja kasvatustegevus tugineks Vene Nõukogude pedagoogikale, võttes otse üle Nõukogude traditsioonid, kasvatusstiili ja kombestiku, kus laste kasvatamisel oli prioriteet kommunistlikul kasvatusel. Rõhutati laste füüsiliste, vaimsete ja moraalsete omaduste tasakaalustatud arendamist. Lasteaedade tegevus allutati rangele kontrollile ja inspektorid külastasid lasteaedu regulaarselt. Tänu Eesti Vabariigi ajal hariduse saanud õppejõududele ja alushariduse valdkonna eestvedajatele domineerisid pedagoogide koolituses siiski eesti rahvuslikkusel ja Fröbeli metoodikal põhinevad suunad. Samuti hakati pärast stalinismiaega avaldama eesti autorite koostatud metoodilist kirjandust ja lasteraamatuid. Sellest tulenevalt võib öelda, et meie lasteaedades suudeti eestimeelsust ja laste mängulise kasvatuse ideed edasi kanda kogu Nõukogude okupatsiooni aja.

Peamiselt liigitati Nõukogude aja alguses koolieelsed lasteasutused lasteaedadeks ja lastesõimedeks. 1959. aastal loodi uus sõime- ja aiarühmasid ühendav koolieelse lasteasutuse tüüp – lastepäevakodu. Kuna riik võttis laste kasvatamise suures osas enda peale, oli koolieelsete lasteasutuste võrgustiku laiendamine riiklik prioriteet. Naiste tööhõive suurendamiseks suunati emad tööle juba alla aastaste laste, vahel lausa mõnekuuliste imikute kõrvalt ning loodi ööpäevaringsed ja nädalarühmad, kus laps toodi lasteaeda esmaspäeval ja viidi koju alles töönädala lõpus.

Kuigi lasteaiatöötajate palk oli väike ning jäi oluliselt alla põllumajanduses ja vabrikutes/tehastes töötavate lihttööliste omale, olid neile tagatud kooliõpetajatega võrdsed sotsiaalsed garantiid: tasuta korter ja kommunaalteenused, arstiabi ja ravimid.

Hoolimata riigi survest ja suurest nõudlusest lasteaiakohtade järele hoogustus lasteaedade asutamine tänu majanduskasvule alles 1960. aastate keskel. Aastakümneid kestnud sihipärase tegevuse tulemusena ehitati Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal üles tihe lasteaiavõrk. 1990. aastaks oli Eestis 767 koolieelset lasteasutust.

Koolieelsete lasteasutuste arengust saab lähemalt lugeda peagi ilmuvast raamatust „Koolieelsete lasteasutuste lugu: Tartumaa lasteaiad algusest kuni aastani 1970“.

Mida oleme minevikust kaasa võtnud?

Ajas tagasi vaadates oleme igast ajast praegusesse lasteaeda midagi kaasa toonud. Lasteaias on palju uut, mida kunagi varem pole olnud, aga ka palju uuesti avastatud vana. Olenemata ajast ja ühiskonnakorrast on lasteaias alati olnud rõõmu ja naeru ning kasvatatud armastust eesti keele ja kultuuri vastu. Kõigil aegadel on lasteaedades töötanud koolitatud, haritud ja oma tööle pühendunud pedagoogid, kes on kandnud Eesti rahvuslikkuse ideed.

Eesti rahvusliku lasteaia väärikat tähtpäeva tähistatakse Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse eestvedamisel Eesti Rahva Muuseumis 9. mail toimuva konverentsiga. 

Rohkem infot leiab ja konverentsile saab registreeruda Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse kodulehel.