„Hariduse eesmärk ei ole hoida lihtsalt hooneid ega ka töökohti, vaid tagada igale lapsele – igas Eesti nurgas – võimalus saada haridus, mis annab talle eluks vajaliku pagasi. Kui seda ei suudeta enam tagada, tuleb koolivõrk terviklikult ümber hinnata,“ lausub Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko, kelle sõnul peaks riik koolivõrgu korrastamisse sekkuma jõulisemalt seal, kus fookusest on kadunud laste tulevik.

Kindsiko teatas aprilli keskel toimunud linnade ja valdade päeva hariduse vestlusringis, et leebest ja hajusast lähenemisest enam ei piisa. „Kuid kirurgiline skalpell hariduspoliitikas eeldab kahte asja: täpseid andmeid ja võimet neid mõtestada ja rakendada,“ selgitab ta. „Me kogume tohutul hulgal andmeid, aga kasutame neid ennetava poliitika kujundamiseks minimaalselt.“

Kindsiko lausub, et skalpell ilma selge diagnoosita ei ole täppistööriist – see on lihtsalt lõikeriist. „Me peaksime suutma süsteemselt hinnata, kas teatud piirkondade või koolide lõpetajate haridustee katkeb ja miks: kas põhjuseks on liiga kallis ja kauge koolitee, õpetajate nappus, mis muudab hariduse ebavõrdseks, või sotsiaalmajanduslikud tegurid?“ küsib ta.

„Me peaks juba suutma vastata küsimustele, nagu milline on selle maakonna gümnaasiumilõpetaja profiil, kui paljud liiguvad edasi ülikooli või kutsekooli, kuidas on see seotud nende akadeemilise või sotsiaalse taustaga. See ei nõua isikustatud andmeid, vaid olemasolevate registrite nutikat ja strateegilist kasutamist.“

Kindsiko sõnul on Eesti hariduse üks suurimaid ja alahinnatumaid probleeme kuuluvustunde nõrkus – seda kinnitab ka PISA OECD raport. „Akadeemiliste tulemuste osas oleme maailma tipus, kuuluvustundes lõpus,“ lausub ta. „Meie koolides tunnevad lapsed end tihti lihtsalt õppijate või läbijatena, mitte osana koolist ega kogukonnast. Küsimus pole ainult akadeemilistes tulemustes, vaid selles, kas õpilased tunnevad uhkust oma kooli üle. Kas nad tunnevad, et nad kuuluvad sinna? Kas kool loob meie-tunde, mis seob noore piirkonna ja kogukonnaga?“

Arenguseire Keskuse ekspert ütleb, et kool ei saa olla lihtsalt teenuspunkt. „Kui kool ja piirkond jäävad nähtamatuks, siis liiguvad ka noored edasi sinna, kus nad tunnevad end väärtustatuna,“ lausub ta. „Nähtamatu koolivõrk toodab nähtamatuid kogukondi.“

Kuidas on omavahel seotud julgeolek ja ääremaa koolid? Kas ääremaa koolide julgeolekut peaks senisest enam toetama?

Kindsiko lausub, et siin on kõige olulisem luua kuuluvustunne – kui ka ääremaal puudub noortel seos piirkonnaga, kolivad nad pärast kooli lõpetamist sealt ikkagi minema.

„Seega peame raha kõrval rääkima praegu rohkem kui kunagi varem sellest, kas meie koolid suudavad leida selle „miski“ – iga piirkonna eripära –, ja selle najal koolis meie-tunnet luua,“ lausub ta. „Kiired näited: Setomaal, Võrumaal on tugev murdekeelte taust, aga ka rahvamuusika – koolid peaksid leidma vastavalt piirkonna tugevusele end ka üles. Kõnetama noori oma piirkonnaga, mitte kujundama koole endi, täiskasvanute näo järgi, sest kool on eeskätt laste tulevik. See miski ei saa olla klassikaline reaalainete, humanitaarainete, korvpalli- vmt põhine, sest see on paljudes piirkondades universaalne ega eristu. Pigem lasta just noortel endal välja pakkuda, mis on meie piirkonna essents. Miks näiteks Kagu-Eesti gümnasistid voolavad Tartu poole – sest gümnaasiumites pakutavad suunad (filmindusest kuni väitlemise ja tehnoloogiani välja) kõnetavad noori. Lapsed saavad lisaks üldharidusele enda huvidele vastava rakenduse. Me ei loo koole täiskasvanutele, nende huvidele, me kujundame koole ikkagi lastele, noortele ja nendel peab olema siin kõige suurem sõnaõigus.“

Arenguseire Keskuse eksperdi sõnul peab siin sekkuma riik: „Mitte ainult koolide sulgemise või säilitamise mõttes, vaid selleks, et aidata piirkondadel leida see „miski“, mis tekitab kuuluvust, uhkust ja identiteeti. Mis teeb meie piirkonna ja koolid teistest erinevaks? Mis on meie tugevus? Kui me seda ei defineeri ega toeta, ei tee seda ka noored – ja siis kaob ka side kogukonnaga.“

---

HTM: esikohal on hariduse kvaliteet ja õpilaste heaolu

Haridus-ja Teadusministeeriumi varaküsimuste asekantsleri Henry Kattago sõnul on koolivõrgu korrastamise eesmärk hariduse kvaliteet ja õpilaste heaolu. „See tuleb esikohale seada,“ lausub ta. „Kõik need emotsioonid, mis koolivõrgu korrastamisega kaasas käivad, on sekundaarse tähtsusega.“

Kattago ütleb, et omavalitsuse ülesanne on korrastada talle kuuluvat koolivõrku. „Praeguseks on mõni omavalitsus seda teinud, mõni väldib otsuste tegemist eri põhjustel ja mõni kavatseb enne otsuste tegemist ära oodata sügisel toimuvad valimised,“ selgitab ta. „Riik ei saa omavalitsusi sundida neid otsuseid tegema. Praegu annab seadusandja võimaluse, et keskharidust saab pakkuda nii riik kui ka kohalik omavalitsus.“

Kattago sõnul on koalitsioonil kavas seadust muuta, et keskharidus oleks 2035. aastast riigi korraldada ja vastutada. „Kindlasti rakendub teatud üleminekuaeg, ilmselt muutuvad ka rahastusmudelid. Omavalitsustega tuleb läbi arutada ja kokku leppida koolide halduslepingud,“ lausub ta.

Kattago kinnitusel näitab ministeeriumis keskhariduse taseme kohta tehtud analüüs, et nõrgemate põhikoolide õpilased lähevad pigem sellistesse gümnaasiumitesse, mille tulemused on võrdluses suuremate ja tugevamate gümnaasiumitega kehvemad.

„Ehk sotsiaalmajanduslikel põhjustel läheb mingi osa õpilasi pärast põhikooli väikegümnaasiumisse seetõttu, et ei saa mujale sisse,“ selgitab ta. „Kui neil õnnestub gümnaasium lõpetada, siis sageli nad pärast seda ikkagi kõrgharidust omandama ei lähe. Ja jäävadki keskhariduse diplomiga.“

Kattago sõnul ei ole ta tuleviku osas siiski pessimistlik, sest paljud omavalitsused on esimesed kolm kooliastet juba korrastanud ning loonud hea õpikeskkonna.

„Eesmärk on omavalitsuste pidamisel tugevad põhikoolid, kus on kvalifitseeritud õpetajad ning õpilastele tagatud head õpitulemused, et nad saaksid hiljem oma õpinguid gümnaasiumiastmes või kutsehariduses edukalt jätkata,“ lausub ta.

Kattago ütleb, et pole õige kergel käel koolidele erisusi luua. „Ma ei pea õigeks säilitada nui neljaks kooli, kust väljuvad õpilased, kelle riigieksamitulemused on 20 või 15 punkti. Nende tulemustega ei saa kuhugi edasi õppima minna. Ja tegelikult teeme sellega nendele lastele karuteene,“ sõnab ta. „Neid erisusi oleks mõtet teha, kui suudaksime tagada elujõulise ja väga head haridust pakkuva kooli, mis on hüppelauaks edasisse ellu.“