Kodumaad käsitaw kirjandus ei ole meil weel kuigi suur. Selle tagajärjeks on, et kodumaad ka kuigi palju ei tunta. Ei teata õieti, mis on kodumaal huwitawat, ei osata otsida tähelepanemisewäärt kohti, mida sünniks waadata. See on just kirjanduse puudumise tagajärg, sest huwitawad kohad on olemas, kuid neid tunneb ainult ümbruskonna rahwas, kellele aga alati nähtud paik ei paku suuremat huwi [- – -].
(Postimees, nr 113, 25.05.1921)

Õige ivake rohkem kui sada aastat tagasi ilmunud ajaleheartikkel on oma sisu poolest üllatavalt aktuaalne ka tänapäeval. Juba toona innustati noori kodumaad tundma õppima ning propageeriti matkamist kui suhteliselt uut sportlikku, tervislikku ning harivat puhkamis- ja ajaveetmisviisi. Inimesed olid elanud ju põlvkondi suhteliselt paikselt, välismaal tervisevetel käimine või kuhugi reisimine oli võimalik vaid saksikumale rahvale ning turism ja puhkamine tänapäeva mõttes üsna tundmatu ja mõttetuna näiv tegevus. Oma kodukihelkonda või lähemat ümbrust tunti ju isegi päris hästi, iseasi, kas ja kui palju osati seda ka muudel põhjustel väärtustada, kui seda oli pelgalt majanduslik kasu. Talupoegliku mõtteviisi on oma mälestustes suurepäraselt kokku võtnud kirjanik ja poliitik Jaan Lattik (1878–1967): 

Karula kuplistik igat sorti mägedega võis tõepoolest üht võõrast inimest, kes esmakordselt sinna valda juhtus sõitma, tuli too reisja Harglast, Sangastest või ka Urvastest või veelgi kaugemalt, võluda ja haarata oma künkaliste kätega sülle. Oma valla inimene loomukohaselt ei näinud midagi erilist Jumala ilusas loomingus. Arvas, et nii pidigi olema“. (Jaan Lattik. Mõrsjapärg. Jutustusi ja mälestusi. Göteborg: Eesti Kirjastus Orto, 1951.)

Tänapäeval võib teatava nukrusega tõdeda, et ega pealekasvanud põlvkonnad Eestit just ülearu hästi ei tunne. Võin seda hobimälumänguri, hobigiidi ja maastikupärandi uurijana päris julgesti kinnitada. Väite kinnituseks piisab kasvõi sellest, kui jälgida näiteks „Eesti mängu“ või „15 küsimust“ – liig sageli ei teata, kus üks või teine kultuurilooliselt huvitav paik asub. Popp ja moodne on käia puhkamas pigem raja taga, kus on arenenud turismimajandus mugavate hotellidega, palju päikest, meri ning võimalikult vähe igikestvana näivat santi suusailma, parme ja sääski ning muid olmelisi ebamugavusi. 

Reismine ning maailma avastamine pole iseenesest kaugeltki laiduväärt, pigem ikka vastupidi. Selle kõrval poleks paha võtta aega ka kodumaal ringi vaadata, ning miks mitte meelepäraste teemade kaupa: sadamad, Kalevipojaga seotud kohad, rahvuspargid, maalinnad jne. Kui kirjutasin põrguraamatut („Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul“, Varrak, 2021), siis mõtlesin esmajoones sellele, kui oluline on märgata, kuidas maastik meie ümber muutub ja mis on nende muutuste põhjused. Sest rahvapärimus ja (veebipõhised) turismibrošüürid konserveerivad maastikku, loovad petliku illusiooni, et saja aasta tagused kohakirjeldused kehtivad ka tänapäeval. 

Nüüdse aja õpilased võiksid proovida ise kokku panna reisimarsruute, jagada omavahel ülesanded, kes millist paika tutvustab, ning uurida, mis on seal tähelepanuväärset, olgu selleks siis geoloogia, taimestik, rahvapärimus, kultuuri-, kirjandus- või muusikalugu. Passiivne osalemine mis tahes ettevõtmisel ei paku pooltki nii suurt elamust kui kaasatus. Õuesõppe kasulikkusest kehale ja vaimule kõnelemata. Niisiis, seljakotid selga!