Vabatahtlike abiõpetajate programm aitab kokku viia abi vajavad koolid ja lasteaiad ning Tallinna ja Tartu ülikooli õpetajakoolituse üliõpilased. Õppeasutusele on abikäed tasuta, üliõpilasele makstakse stipendiumi, kaetakse sõidukulud ja kogemuse saab õpingute arvestusse vabaainena üle kanda. 

Praeguseks on programmis osalenud sadu üliõpilasi ja õppeasutusi. Koolid ja lasteaiad on rõõmsad täiendava tööjõu üle, mis aitab iga õpilast personaalselt toetada. Üliõpilasi ajendab projektiga liituma eelkõige soov saada praktilist kogemust. 

„See on olnud hea katsumus,“ ütleb Tallinna Ülikooli klassiõpetaja eriala üliõpilane Käthriin Aasa, kes osaleb projektis juba kolmandat aastat. „Ülikoolis on erialapraktika esimest korda alles kevadsemestril vaatluspraktikana. Programmiga liitudes visati kohe pea ees vette. Pidid ise õpetajat asendama või abiõpetaja olema.“ 

Paljud vabatahtlikuna töötavad tudengid liituvad programmiga kohe ülikooliõpinguid alustades. Ent on ka neid, kes võtavad endale rohkem aega. „Tahtsin, et ülikoolielu enne kindlamini rööpasse saaks,“ ütleb Sille Pallase, Tallinna Ülikooli eripedagoogika bakalaureuseõppe viimase aasta üliõpilane. 

„Mul on vabatahtliku abiõpetaja tööst jäänud ainult soojad ja südamlikud mälestused,“ ütleb eripedagoogikat õppiv Polina Ignatjevskaja. „See programm annab unustamatu kogemuse, eriti algaja õpetaja jaoks. Olen saanud palju uusi teadmisi, oskusi, ideid ja sooje hetki koos lastega.“

Ignatjevskaja pelgas esmakursuslasena programmi kandideerida, ent kuulates oma kursusekaaslaste häid muljeid, otsustas ta aasta hiljem siiski ühineda. Ta nendib, et tal on praegu kahjugi, et osalemise edasi lükkas. 

Polina on nüüdseks abiõpetaja olnud ligi aasta. Tööd alustas ta Ida-Virumaa Tarekese lasteaia tasandusrühmas. „Rühmas olid väga eripalgelised lapsed – igaüks oma eluloo ja eripäraga, aga nad kõik olid sõbralikud, aktiivsed ja uudishimulikud,“ räägib Polina. 

Pärnu-Jaagupis abiõpetajana töötav Anne Marie Tasane õpib samuti eripedagoogikat. Vabatahtlike abiõpetajate programmiga liitus ta kohe esimesel kursusel. Nüüdseks on ta töötanud lastega esimesest üheksanda klassini, pannud end proovile nii abi- kui asendusõpetajana ning andnud ka individuaalseid tunde. „Astusin ülikooli kohe pärast gümnaasiumi, mistõttu ei olnud ma oma erialavalikus alguses kindel. Programmis osalemine on mulle selgelt näidanud, et valisin õigesti.“  

Käthriin Aasa on kolme aasta jooksul kokku abiks olnud kolmes õppeasutuses: ühes koolis ja kahes lasteaias. „Olen näinud nii Tallinna eliitkooli kui ka maakooli elu ja võin öelda, et eelistan viimast.“ 

Pärast abiõpetaja praktikat on Käthriin kindel, et algklassiõpetaja eriala on talle just see õige.

Rasked ja ilusad hetked 

Noorte õpetajate sõnul tuleb lastega töötades ette nii ilusaid kui keerulisi hetki. Lapsed võivad nutta, jonnida või koostööst keelduda. Mõnikord võib laps isegi õpetajat lüüa. Polina sõnul on see õppimisprotsessi osa. „Nad on lapsed ja õpetajana pean suutma neid sellistes olukordades toetada ja konflikte lahendama suunata.“

Õpetajatöös on siiski ka palju toredat. Eriti südantsoojendav on abiõpetajate sõnul see, kui õpilased tulevad kallistama ja ütlevad midagi ilusat. „Lapsed küsisid sageli, kas ma võiksin veel veidikeseks rühma jääda. Nad tegid mulle kingitusi, joonistasid ilusaid kaarte ja jagasid sünnipäeva puhul komme,“ loetleb Polina Ignatjevskaja. „Need hetked andsid mulle tohutult energiat ja motivatsiooni õpetajatööd jätkata.“

Noored õpetajad kinnitavad üksmeelselt, et usaldus nende vastu on suur. Vahel tuleb ette sedagi, et vanemad kolleegid nende käest nõu küsivad. „See on suur tunnustus, näitab, et mind peetakse meeskonna liikmeks ning minu arvamust väärtustatakse,“ rõõmustab Polina. 

„Tere hommikust, õpetaja Sille!“

Koolides ja lasteaedades, kus vabatahtlikud üliõpilased on töötanud, on ka palju eesti keelest erineva emakeelega lapsi. Lisaks Ukraina lastele on noored õpetajad puutunud kokku Hiina, Portugali, Jaapani, India ja Lähis-Ida, aga ka Sri Lanka, Pakistani ja Lõuna-Ameerika lastega, kes üldse eesti keelt ei räägi. „Nende arengut on rõõm vaadata. Nad pusivad kaasa, kordavad. Saavad uusi sõnu selgeks.“ 

Sille on abiks olnud päris mitmes koolis ja lasteaias, nii eesti- kui venekeelses. Lasteaialapsed on tema sõnul üldiselt kõigele uuele vastuvõtlikud ja omandavad keelt kiiresti. Sille meenutab poissi, kes alguses suutis öelda vaid üksikuid sõnu, aga juba mõni kuu hiljem luges eestikeelset teksti ja suutis lauseidki moodustada. 

Praegu toetab Sille Paldiski Vene Põhikooli väikeklassis (erivajadustega laste klassis) vabatahtlikuna eesti keele õpet. Programmiga liitudes kartis ta, et peab ka vene keelt oskama, aga seda nõuet õnneks polnud. Paldiski koolis püüavad kõik õpetajad Sillega eesti keeles rääkida. Ka lapsed on uue olukorraga entusiastlikult kaasa läinud. „Olen kõigile öelnud, et ma ei räägi vene keelt, nii pursivad nad minuga eesti keelt. Üks tüdruk ütleb mulle alati innukalt: „Tere hommikust, õpetaja Sille!“ See on nii soe ja armas.“

Rukkilill ja suitsupääsuke

Sille meenutab sõbrapäevaks antud kodust ülesannet: lapsed pidid valmistama lihtsa kaardikese. Üks õpilane tõi aga suure A4-formaadis papp-paberil kunstiteose. Lilledega kaetud kaardile oli kirjutatud ka kolm salmi Eesti hümni. See tegi Sillel südame soojaks, sest vabariigi aastapäevaga seotud sõnavara on lastel olnud raske omandada. „Kõik need suitsupääsukesed ja rukkililled on nii pikad ja keerulised, et ei jää lihtsalt kuidagi pähe.“ 

Uue keele omandamisel on teisigi komistuskive. Vene emakeelega lastele on keerulised eelkõige eesti keele pikad täishäälikud. „Koolist saab ikka „kol“ ja toolist „tol“,“ muigab Sille. Samuti tuleb tema sõnul õpitut palju üle korrata ja teemasid omavahel põimida, et juba omandatu ei ununeks. 

Neid kahte – erivajadus ja võõras keel – on eriti raske kokku siduda. Muret teeb ka õppematerjalide vähesus. Standardõpikud on Sille sõnul sageli liiga kirevad ning hajutavad erivajadusega lapse tähelepanu. „Kasutame palju abivahendeid. Oleme koos õpetajaga ise hästi palju pildimaterjali juurde teinud ning hakanud koostama töölehti, et õpilastele sobivaid lahendusi leida.“

Ka Pärnu-Jaagupi Põhikooli õppealajuhataja Meeli Tasane nendib, et õpetajatöös tuleb sageli tööle panna loovus, sest valmis metoodikat igaks olukorraks ei ole. „Tuleb ise mõelda, kuidas jõuda lapsele võimalikult lähedale, tekitada hea kontakt ja juhendada nii, et lapsel silm säraks ja huvi teadmiste järele säiliks.“

Vabatahtlike abiõpetajate programmis osaleb kool tänavu kolmandat aastat. Tasane märgib, et nii õpilased kui ka õpetajad võtsid abiõpetajad avasüli vastu. „Tööjõu kriis, eriti maal, on suur. Üliõpilased on saanud meid oma kohalolekuga väga palju aidata,“ ütleb Tasane. 

Õppealajuhataja lisab, et lastele meeldivad noored õpetajad ja uued inimesed koolis. Õpetajad on aga rõõmsad, sest abivajavad õpilased, eriti muukeelsed õpilased, saavad tuge. „Neil on väga raske meie kooli keskkonna ja tunni tempoga kohaneda.“ 

Kõige toredamad on koolijuhi sõnul hetked, mil lapsed noori õpetajaid kallistama tulevad ja küsivad, millal nad jälle tundi tulevad. „See on igati tänuväärne projekt, mis on suureks abiks koolile, ent annab ka üliõpilasele tõese pildi koolielus toimuvast,“ kinnitab Tasane. 

Oma tööprotsessi ja graafikut saab üliõpilane ise reguleerida. „Mulle meeldib see paindlikkus – saan osaleda nii palju, kui jõuan. See vabadus võimaldab õpinguid ja tööd paremini tasakaalustada,“ märgib Käthriin. Anne Marie lisab, et kui seoses projekti korraldusega tekibki mõni mure, siis koordinaator vastab alati kiiresti ja põhjalikult. Samuti kaasneb programmiga palju hüvesid. 

Sille Pallase soovitab kõigil õpetajaõppe üliõpilastel abiõpetaja tööd proovida. „Koolid ja lasteaiad ootavad väga. Nad tõstavad kasvõi tunniplaani ümber, et saaksite osaleda. Abi on hädasti vaja ja te olete väga teretulnud.“

Abi lepitakse kokku lähtuvalt vajadusest

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun märgib, et üliõpilaste praktilised kogemused õpetajaks õppides mõjutavad nii nende motivatsiooni eriala õppida kui ka hiljem haridusasutustesse tööle minna. Programmi eriline väärtus seisneb vabatahtlikkuses ja iga haridusasutuse konteksti ja vajaduste arvestamises.

„Õpetajaks õppivad üliõpilased on olnud abiks hübriidõppe läbiviimisel, õppematerjalide ettevalmistamisel, kodutööde tagasisidestamisel ja rühmatöös. Lasteaedades saab tuge pakkuda õppekäikudel, igapäevastes õppe- ja kasvatustegevustes ning laste individuaalsel toetamisel,“ loetleb Õun. 

---

Vabatahtlike abiõpetajate programm sai Tallinna ja Tartu Ülikooli koostöös ning Haridus- ja Teadusministeeriumi toel alguse juba 2021. aasta kevadel, kui üliõpilased asusid koolidesse ja lasteaedadesse appi, et pakkuda leevendust koroonapandeemia mõjudele. Ukraina sõja puhkedes laiendati vabatahtlike abi Ukraina laste lõimimiseks ning 2023. aasta sügisest on projekti keskmes muu emakeelega lapsed, kes vajavad abi eestikeelsele õppele üleminekul.  

Mullu liitus programmiga 210 vabatahtlikku üliõpilast ja 136 õppeasutust. Tänavu märtsiks on abivajadusest teada andnud 122 asutust ning vabatahtlikke üliõpilasi on mõlema ülikooli peale 163. 

Nii Tallinna Ülikool kui Tartu Ülikool ootavad jätkuvalt koole ja lasteaedu oma abivajadusest teada andma. Abi saab just nendes tegevustes, kus vaja on. Mil moel abi anda, see lepitakse kokku igas asutuses, lähtudes asutuse vajadusest. Kokku saab leppida kõiges, kus õpetaja tuge vajab.