Valitsusremondi järel on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas jõuliselt välja hüüdnud lubaduse bürokraatiat vähendada. Sõnad ja teod ei lähe aga kokku, sest haridusvaldkonnas on bürokraatia kasvukursil.

Eelmise aasta detsembris „leidis“ haridusminister ootamatult ja keset kärpeperioodi oma eelarvest ca 16 miljonit „vaba raha“. Omavalitsused ja erakoolipidajad rõõmustasid, sest ministri helde käega jagati raha nii digivahendite kui ka liikumis- ja loodusainete õppematerjalidele. Haridusministri seisukohast oli tegemist ilmselt bürokraatia vähendamise musternäitega – ise leian, jagan, otsustan. 

Ministri käskkirja kehtestamiseks ei olnud vaja ametlikke kooskõlastusringe ei valitsuse, teiste ministeeriumide ega koolipidajatega, mida tehti näiteks kodulähedaste maakoolide toetusmeetme puhul, kus jagada oli vaid kaks miljonit eurot. Aasta lõpus avastatud eelarvejääk jagati ministri otsusena ära nii kiiresti, et üks taotlusvoor kuulutati välja isegi enne, kui minister jõudis käskkirjale oma allkirja anda. 

Omavalitsustele on hariduse korraldamiseks iga lisaeuro oluline. Kuigi eri valitsuskoalitsioonid on nagu ühest suust rääkinud, et ühekordsete ja suurt bürokraatiat nõudvate toetuste osakaalu tuleb vähendada, on „sildiga raha“ aasta-aastalt juurde tulnud. See on toonud koolipidajatele ja koolidele kaasa täiendava bürokraatiakoorma. 

Ka 16 miljoni ja kahe ühekordse toetuse kasutamisel on koolipidajate halduskoormus kasvanud. Järgida tuleb ministeeriumi infotunnis antud juhiseid, milliseid õppevahendeid soetada, ja aruandluses tõendada, kas osteti ikka seda, mida ministeerium ette kirjutas. Paraku tuleb omavalitsustel ministri eest ka koolijuhtidele ja õpetajatele selgitada, kuidas on õppevahenditele võimalik 16 miljonit ootamatult „leida“, aga õpetajate palgakasvuks mitte. 

Digiriigile sobimatu bürokraatia 

Omavalitsused toetavad eestikeelsele õppele üleminekut. Kahjuks vohab ka siin Eestile kui digiriigile sobimatult üles ehitatud bürokraatia. Ehe näide mitmesuguste keeleõppetoetuste taotlemise bürokraatiast on kättesaadav ministeeriumi veebilehel www.hm.ee/eesti-keel-ja-voorkeeled/eesti-keel/keeleoppetoetused. Ka kogenud haridusjuhil kulub seda lugedes tunde, et saada aru, kellele ja millistel tingimustel nelja keeleõppetoetust taotletakse, sh arvestades, et ühele õpilasele saab korraga rakendada ainult ühte neljast toetusest. 

Täiesti eraldi kategooriasse kuulub bürokraatia, mis on loodud Ida-Viru omavalitsustele ja koolidele selleks, et õpetajatele ja tugispetsialistidele saaks välja makstud riigi lubatud kõrgem palgatoetus. 

Ebamõistlikku bürokraatiat jagub ka eestikeelsele õppele üleminekuks eraldatud õppevahendite ühekordse toetuse menetlemisel. Kas saja euro kaupa õpilastele toetuse jaotamine ja selle kasutamise aruandluse nõutamine Wordi dokumendi formaadis on ikka mõistlik? 

Kui põhiline energia läheb ministeeriumi ametnikel peenhäälestusele, kipub tervikpilt silme eest kaduma. Näiteks püüdis üks omavalitsuse haridusametnik koos lasteaia juhiga aruandlust mitu korda ümber tehes selgitada, miks muusikalised rütmipillid on lapse kõne arengu toetamisel olulised. Ei suutnudki ametnikku veenda ja kandis raha ministeeriumile tagasi. 

Kokkuvõtet esitatud aruannetest ei ole ministeerium koolidele ega omavalitsustele avalikustanud. Kui aruannete põhjal analüüse ei koostata ega avalikustata, siis miks on vaja neid omavalitsustelt ja haridusasutustelt üldse küsida? 

Uued eelnõud suurendavad bürokraatiakoormat 

Kahetsusväärselt suurendab omavalitsuste, koolijuhtide ning õpetajate jaoks bürokraatiat ka aasta alguses omavalitsustele ning koolijuhtide ja õpetajate esindusorganisatsioonidele kooskõlastuseks saadetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Omavalitsused on eelnõule andnud selge tagasiside, et kooskõlastavad selle vaid omavalitsuste märkustega arvestamise korral. Senine praktika on aga näidanud, et haridusminister omavalitsuste ettepanekuid ei arvesta.

Valdav osa omavalitsustest ei toeta nõukogudeaegse õpetaja karjäärimudeli bürokraatia taaselustamist, aga seaduseelnõu näeb seda ometi ette. Eelnõu kohaselt kehtestab haridusminister täiendava bürokraatliku määrusega karjääriastmete nimetused ja palgakoefitsiendid ning nõuded karjääriastme omistamiseks. On täiesti arusaamatu, miks ja kelle huvides on vaja kord juba läbi kukkunud bürokraatia elustada? 

Arusaamatu on eelnõu säte, mis näeb ette, et direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi läbiviimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Omavalitsustele kirjutatakse ette, keda komisjoni kaasata, ja suurendatakse omavalitsuste kulutusi, sest rakendusaktis on kirjas, et konkursi väljakuulutamise ja kandidaatide hindamisega seotud kulud katab koolipidaja. Omavalitsused on saanud ja saavad ka edaspidi kooljuhtide värbamisega hakkama ilma ministri loodud bürokraatliku korrata. 

Paljud haridus- ja noorsootöö valdkonna õigusaktid vajavad bürokraatia vähendamiseks samuti põhjalikku revisjoni. Lisaks põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele tuleb kasutut bürokraatiat vähendada ka noorsootöö seaduses.