Õpetajaks olemine eeldab mis tahes plaanitavate muudatuste ning uuenduste kriitilist ja teaduspõhist analüüsi, et vältida kahjutegemist õppijale tema arenguteel.

Viimasel ajal on ilmunud mitmeid artikleid tehisaru nutika kasutamise vajadusest koolis. Viimati avaldatutest hakkas silma Marju Lauristini mõte: „Kokku võttes võib olla üsna kindel selles, et mida enam tungib haridusse ja kultuuri inimese ratsionaalseid võimeid ja oskusi ära kasutav ja üle võttev tehnoloogia, seda enam tõuseb üldhariduskoolis esile vajadus tegeleda lisaks reaalainetele ja tehnoloogilistele pädevustele just nende pädevuste ja loovate võimete arendamisega, mis aitavad lisaks ratsionaalsele teaduspõhisele maailmapildile arendada õpilastes sügavalt inimlikku, emotsionaalset, intuitiivset ja väärtuspõhist elutunnetust. Ehk, vanamoodsalt öeldes, tegeleda lisaks mõistuse harimisele ka hingeharidusega.“

Iga tehnilise uuendusega on ajalooliselt kaasnenud probleem, et inimene sisimas ei ole valmis seda eetiliselt kasutama, kahjustamata end ja loodust. Masinate arendamisega saadakse juurde võimu ja jõudu, aga pahatihti just selleks, et veelgi kiiremini ja rohkem kahju teha, nii looduskeskkonnale kui ka teistele inimestele. On ju praeguseks teada seegi, et tehisaru vajab tulevikus oma toimimiseks hiigelsuurtes kogustes energiat.  

Tehnoloogiliste arengute juures ning hariduse kontekstis muutub aina tähtsamaks just nimelt hingeharidus, inimeseks kasvamine ja kasvatamine. Siin on kesksel kohal kodanik – et ta täie vastutustunde ning kriitilise analüüsioskusega suudaks suhestuda tema kätesse antud jõududega. 

Ignorantsus + võim = katastroof

Elame juba sellises progressirütmis, kus tehnoloogia arendab ennast ise ja iga päev saabuvad uued uudised tehisaru võimekuse suurenemisest. Teadus ja tehnoloogia nihutavad oma piire ning aina nähtavamaks saab, kui vähe me tegelikult teame maailma koos hoidvatest sidemetest ja seostest. Carl Sagan, USA astronoom ja teaduse populariseerija, ütles juba 1995. aastal, et oleme jõudnud olukorda, kus meie sõltuvus tehnoloogiast aina suureneb, samas meie mõistmine – miks, mida ja milleks? – jääb sellest kaugele maha. Ta hoiatas, et inimkonda iseloomustav ignorantsuse ja võimu segu viib meid varem või hiljem katastroofini. 

Lisaks on eri mõtlejad välja toonud, et oleme inimkonnana keskendunud tehnoloogiat arendades pigem kiirusele, mugavusele ja meelelahutusele, selmet peatuda ja küsida, mis on see kasu, suurem eesmärk, mille nimel tehnoloogiat kasutada mõistlikult, parandades varasemaid vigu. 

Tehnoloogia liigse või valesti kasutamise riskide teemal on sõna võtnud muljetavaldavalt rohkesti ka Eesti teadlasi, haridusteadlasi ja lapsevanemaid, kellest osa eelmise aasta lõpul koostas avaliku kirja palvega reguleerida koolides nutiseadmete kasutamist. Probleemi kirjeldamiseks esitati hulgaliselt teadusuuringuid, millele lisaks mainiti UNESCO tõsist üleskutset loobuda koolides isiklikest nutiseadmetest. Põhjuseks see, mida vast iga lapsevanem ning kooliõpetaja kogeb: lapsed veedavad ebanormaalselt palju aega ekraani taga, mis mõjub laastavalt nii nende füüsilisele kui vaimsele tervisele. 

Nutiseadmete kasutuse problemaatika illustreerib hästi, mida on teadlased juba ammu esile toonud: tehnoloogia kasutuselevõtu juures domineerivad pahatihti mitte teaduslikud argumendid, vaid pigem ärilised-korporatiivsed huvid. Oluline mõttekoht igale õpetajale peaks olema küsimus, kas lastega tohib eksperimenteerida. Mis on laiemalt õppimise ja arengu eesmärk? Kuidas toimub õpitu sügavam mõtestamine, mis toetaks iga lapse tulevast arenguteed? Mis on oluline empaatilise, ennastjuhtiva, maailma seoseid mõista tahtva kodaniku kasvatamisel? 

Ei piisa üksnes tehnoloogia väljatöötamisest, mis ju ongi mõeldud sõltuvuse suurendamiseks, ning panna vastutus üksikisikutele. Me ei saa lastelt eeldada täiskasvanulikku teaduspõhist ja tasakaalustatud lähenemist igapäevaotsustele. 

Tehisaru õppetöö loomulikuks osaks!

Miks läheb just laste ja koolide puhul ilma laiemate mõjuanalüüsideta, rääkimata lapse arengut tundvate spetsialistide hinnanguist, uljalt käima iga tehnoloogiline uuendus, kusjuures tagajärjed jäävad üksikisikute kanda? Nüüd paelub innovaatoreid uus revolutsiooniline idee – tehisaru igasse kooli õppetöö loomulikuks osaks, ja juba algavast sügisest peale. Uuringuteta, mõjuanalüüsideta, kriitiliste aruteludeta ning tasakaalustatud lahenduste leidmiseta. 

Tõsi ta on, tehisaru kasutatakse niikuinii, paljuski stiihiliselt. Takistused olevat pigem tehnilised ning kuldame lahkelt järeltuleva põlve üle üha uute pädevustega. Mure piirdub – nagu oli lugeda ühe koolidirektori sõnavõtust – sellega, et õpetajad ei oska ega ka usalda tehisaru. Või et välismaised lahendused ei klapi meie ainekavadega, või et kus on piir õpilase privaatsuse ja parema õpitulemuse vahel? 

Kas mure nii vähesega piirdubki? Kas õpetajatena on meie ainuke mure kasvatuse ja hariduse juures tõesti (piltlikku väljendust kasutades) vaid tehnilise abivahendi suurus ja värv? Või peaksime süvenema sellesse, kas, mida ja miks õppetöös kasutada ning mida see endaga kaasa toob? 

Küsida tuleks sedavõrd muutunud oludes vahest muudki, näiteks sobib siia inimese eneseteadvustamist saatnud iidne küsimus: kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme? Mõeldes lapse täiskasvanuks kujunemise teele, tekib küsimus, mis see on, mida üks, teine ja kolmas mõju või tehnoloogiline ime inimesega teeb. Millise inimese me saame? Kas aitame inimesel kujuneda õnnelikuks, iseseisvaks, ennastjuhtivaks ja elu mõtestavaks kodanikuks või allutame ta küsimusi esitamata kõigele kaasanoogutavaks ning saamatult isiklikke väärtusvalikuid tegevaks masinaosaks? 

Iga tehniline hüpe inimkonna ajaloos on muutnud ka inimest. Trükikunst tõi kaasa lineaarse abstraktse mõtlemise võime. Kino ja televisioon mosaiikse pildilise mõtlemise ja afektivalmiduse. Tehnoloogiate, eriti ekraanide tulek primaarkogemuste taandumise sekundaarkogemuste ees. Need on kasvatusfilosoofiast ning -teooriatest tõukuvad küsimused ja mõttekohad, millele eriti just selliste murranguliste muutuste ajal tuleb vastuseid otsida. 

Ilmselt oleme kõik olnud olukorras, kus saame aru, et õppija pole esitatud tööd ise teinud. Tehisaru vastab küsimustele loetud sekunditega, püüa tuult väljal! Nii nagu riigieksamite kempsuskäikude valvurite puhul, on siingi tegu ühe suurima, just kasvatusliku läbikukkumisega meie kiidetud haridussüsteemis – petturlusest on saanud normaalsus ehk oleme üles kasvatanud ja n-ö pädevustega varustanud sisuliselt moraalituks toimimiseks vilunud inimesi  – sest ka teadmiste vargus hea hinde saamiseks on siiski vargus. On räägitud tõelisest optimeerimisest – tehisaru kontrollib ja hindab enda kokku pandud õpilastöid. Kes on kõige selle juures õpilane? 

Võimed, mis känguvad

Kriitilises vaates on kõik need küsimused üliolulised ja ühiskonnas läbi rääkimata. Tehisaru tark kasutus tähendabki piiri tõmbamist – aga kuhu ja kuidas? Loodetavalt on siiski märgatud küsida, mis see on, mida tehisaru annab ja mida inimene mujalt ei saa. Mil moel kasutada tehisaru targalt? Tehisaru suudab hetkega sooritada suurandmete analüüsi, panna kokku loogilisi tekste, ent siiski vaid selle pinnal, mida inimesed kuskil on juba teinud. 

Olemasoleva kokkuvõtmise ja selekteerimise suudab ta teha, aga uue loomisega jääb hätta. Ta teeb inimese eest ära kiiresti arvutamise, infotöötluse, mitmed loogilised operatsioonid. Inimesel on aga ajalooline kogemus, et kõik, mida on õpitud ja osatakse, on vajanud harjutamist ning praktiseerimist. Oskused on kultuuriline vara, mida põlvest põlve pärandatud, inimkonna kapital igaks elujuhtumiks. Kui me pole vaeva näinud ega tegemise protsessi nüansse kogenud, hääbub meie võime seda teha. 

Neid oskusi lihvides muutus midagi ka inimese vaimus ning siseilmas, mõtlemine muutus mitmeplaanilisemaks, ratsionaalsemaks või siis kujundlikumaks ning tundeilm nüansirohkemaks. Kuivõrd on mõeldud ohule, et äkki võtab tehisintellekt meie elu ja olemist õppivatelt lastelt ära vajaduse kasutada oma mõistust, käsi ja meeli? Võtab võime elada sügavalt läbi kellegi kannatusi või rõõme? Ning arendada välja oma intellekt ning kujundada maailmavaade? Võimed, mida ei harjutata, känguvad. Mis jääb järele inimesest, kui ta peaks loobuma sellest, mis ta õieti inimeseks on teinud? Mis saab kultuurist, kui tehisintellekt juba maalibki hiilgavalt van Goghi ja Gustav Klimti stiilis, loob muusikat ja poeesiat? 

Õhus on oht, et oskamatul kohtlemisel määrab tehisintellekt känguma selle, mis on inimese hiilgav eripära elavas looduses – tema intellekti. Just selle arengu nimel on kõik maailma koolid aastasadu tegutsenud. Kes me oleme ja kuhu läheme, kui meie laste ja noorte arengut suunab tehisintellekt? Kas niimoodi on küsitud? Kes vajab seda kultuuri ja tsivilisatsiooni, mida senised põlved on järeltulevatele põlvedele heas usus loonud? Kuivõrd ollakse valmis, et känguva moraaliga globaliseeruv ja üheülbastuv inimkond võib osutuda kollektiivseks ohvriks AI abil võitmatuks osutuvale võimuhimulisele kurjusele? Sest see oht on juba kohal. 

Ühel jõulueelsel klubikohtumisel lohutas ja süstis optimismi Marju Lauristin. Tehisintellekt teeb nüüd ära selle musta töö, millele eelnevatel aegadel kulus palju nüri vaeva. Nagu kunagise raske füüsilise töö teevad nüüd ära traktorid, pesumasinad ja muud riistad. Inimajule ei jõua ta järele iial, sest inimmälu on kultuur ja subjektiivsed kogemused. Vahest just nüüd õpitakse küsima Sokratese kombel küsimusi, jõutakse tagasi intuitsiooni, metafooride, loovuse ja kujutlusvõime juurde. Ehk siis omaenese sügavustesse. Nii arvas eakas õpetlane ja lõpetas siiski pessimistlikult: „Järjest rohkem tundub, et hariduse usk on ära kadunud, samuti usk kultuuri. Edu kriteeriumiks on saanud, kui palju on kellelgi raha, mitte et kui palju on vaimu ja kultuuri.“

Kas aga pole sedasama iga tehnoloogilise suursaavutuse puhul loodetud ka varem, et just nüüd, kui vabaneti raskest tööst, hakatakse tegelema oma vaimu, enesearengu ja kultuuriloomega? Juhtus aga, et sootuks eksklusiivsemalt on õpitud olelemist naudingutes ja andutud pahelisuse veetlustele. Kahanemise märke ei näita ei vägivaldsus ega võimuiha. Ning olemegi ringiga tagasi seal, millele paljud teadlased on juhtinud ühiskonna tähelepanu, kasvõi vajadusele nutiseadmed lasteasutustes keelustada. 

Sedavõrd suur ning murranguline muudatus õppimises peaks tähendama tagasipöördumist inimeseks olemise mõtte ja mõõtmete juurde, siin peaksid oma küsimusi küsida saama filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia esindajad, etnoloogid, filosoofid ning arengupsühholoogid, et hoida ära halvim ning aidata tekkida võimalikest parimal. Kuulame õpetajaid, kel tunnetus lastest vereringes ja kes oskavad lapsi hoida.