Alates 14. sajandi algusest on Rooma-Katoliku kirikus tähistatud iga veerandsajandi möödudes juubeliaastat. Tänavu on see pühendatud lootusele ajal, mil maailm on pikalt kannatanud sõjakollete ja teadmatuse meelevallas. Miljonid palverändurid võtavad ette teekonna Rooma, otsivad vastuseid oma küsimustele, heitlustele ja katsumustele ning laulavad kiitust maa ja taeva Loojale. Nende sündmuste keskel, Kristuse ülestõusmispühade teisel päeval sai otsa paavst Franciscuse maine rada. Viimase õnnistuse oli ta andnud vähem kui 24 tundi varem. Oli õnn viibida juubeliaasta palverändurina sel perioodil ka ise Roomas ja saada osa sündmustest, mis on tagantjärele muidugi omandanud uue tähendusvarjundi.

Oma elu viimase nädala jooksul, sõltumata kehvast tervislikust seisundist, oli Püha Isa avalikkuse ees mitu korda. Vahetult enne laupäevaõhtuse paasaöö vigiilia algust käis ta palvetamas Püha Johannes Paulus II kabelis Püha Peetruse basiilikas, kuhu minnes ei jäänud ta märkamatuks paljudele missaks valmistuvatele inimestele. Teda sõidutati ratastoolis, ta ei pööranud tähelepanu sellele, et teda hüüti. Kehvast tervislikust seisundist hoolimata suhtles ta paastuaja lõpul ja pühade alguses kristlaskonnaga aga jutluste kaudu. Need jäid tema viimasteks sõnumiteks.

Suure nädala kolmapäeval, kui toimus preestritele pühendatud nn kriisamimissa, oli paavst Franciscuse põhisõnum see, et preestriamet on Jumala rahva teenimine, mitte seisus iseeneses. Ta kutsus üles loobuma klerikalismist ja saama suuremal määral lootuse kuulutajateks, kes teenivad kõiki inimesi. Selle juures saab tõmmata paralleele õpetajaga, kelle kutsumus on teenida õpilasi. Meie töö keskmes ei ole kunagi see, kui hästi õpetaja õpetab, vaid see, kui hästi õpilane saab õppida. Me loome keskkonda, mis aitab kujunemisealistel noortel saada iseenda eest vastutavaks ja teiste suhtes hoolivaks täiskasvanuks. Ja kuigi lapse esmased kasvatajad on tema vanemad, saame omal moel aidata kaasa, et see inimene suudaks oma tulevases elus häid otsuseid teha ja et tema saatust määravad teod õnnestuksid.

Piiskop Philippe Jourdan meenutas paavstile korraldatud mälestusmissa jutluses 21. aprillil Püha Isa külaskäiku Eestisse aastal 2018. Kaarli kirikus toimus siis oikumeeniline noortekohtumine, kus sõna said mitmete konfessioonide esindajad. Nad jagasid lugusid oma kristlikust elust, pöördumisest, Jumala kohast nende südames. Pärast seda kohtumist oli paavst Franciscus piiskopile öelnud, et kohtumisel osales palju ka neid, kes alles otsivad oma kohta, kogudust ja kutsumust – ka neile oleks võinud sõna anda. Ja kuigi ei saa öelda, et otsingud ehk teekond oleks eraldi eesmärk, siis maailmas, kus paljud heitlevad sisemise ebakindlusega ja muretsevad oma tuleviku pärast, toob tõesti rahu juba see, kui oskad ja julged olla protsessis, küsida küsimusi. Näeme koolides, kuidas pingutused põhikooli või gümnaasiumi lõpetamiseks võivad liimist lahti lüüa õpilasi, kelle teadmised ja õpioskused paistavad klassis silma. Millegipärast on sisemist pidepunkti raske leida ja mõnikord suudetakse seda alles suure vaevaga. Me võime otsida seletusi massikultuuri tarbimisest, võrdlemisest ennast kellegi ideaalpildiga, mõnikord ka sotsiaalsetest tingimustest, kuhu keegi on sündinud, kuid tihtilugu on meie katsumused siiski suhteliselt ettearvamatud.

Paavst Franciscus töötas kogu oma vaimuliku teenimise aja vaeste ja rõhutute aitamise nimel. Oma kõige viimases pöördumises ülestõusmispühal tõi ta eriliselt välja sõjakoledustes elavate inimeste vaeva ja sidus käesoleva juubeliaasta sõnumi rahu teemaga. „Olgu inimlikkuse printsiip alati meie igapäevaste tegevuste tunnusmärgiks. Ebakõlade vaenulikus õhkkonnas, milles tavainimesed on kaitsetud ja millest haaratuna rünnatakse koole, haiglaid ning humanitaartöötajaid – me ei saa unustada, et kõigi nende agressioonide sihtmärgiks on inimesed, kellel on hing ja sünnipärane väärikus.“ Paavst Franciscus nägi kaitsetuid, abivajajaid, hüljatuid, kelle eest paljud ei seisa, kelle eest seismine nõuab enese ohverdamist ning ligimese esimeseks seadmist. Meenuvad püha Pauluse sõnad korintlastele: Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. (1Kor 13.4-8a) Taolise isetusega saab aidata teisel kasvada ja oma potentsiaali realiseerida ning toetada parima avaldumist temas.

Kristluse kõige olulisem tõde on Jeesuse surnuist ülestõusmine, mille kaudu taastati inimese algupärane loomus ja võit patu ning ühtlasi kuradi üle. See kiusaja, vassija, vale-isa või vanatühi (nagu muistsed eestlased teda kutsusid) avaldub inimese elus halvale teele viivate valikute ja pärssivate kahtluste kujul. Need takistused on kahjuks paljude teel. Kristlaste jaoks on päästvateks andideks muidugi sakramendid ja pühakiri, kuid kõigile saavad toeks olla pereliikmed, mõttekaaslased ja tugivõrgustik, mis hoiab heal teel. See kõik kannab lootust, mis on jumalik, mille omamist ei saa inimene ise seada. Kui meie sees on valgus ja lootuskiir, suudame toetada ka enda kõrval olijaid, et isiksus kujuneks välja parimal viisil.

Kui paavst Franciscus tuli ülestõusmispühade pühapäeval viimast korda avalikkuse ette, oli ta olek kurnatud. Ta oli oma viimase jõu kokku võtnud. Nüüd saame öelda, et ta oli sisuliselt tõusnud oma surivoodilt, et teenida veel kord temale juhtida usaldatud kristlasi üle kogu maailma. Kuigi tema elu jooksul tehtud väljaütlemised jätsid paljud katoliiklased kahetisse olekusse, oli ta suureks eeskujuks, trotsides rasket seisundit, mis teda päev enne lahkumist valdas. Ta ei naeratanud, kuid oma tegudega armastas.