• Kahjuks ei ole õpetajatel kõikides koolides võimalik meelepärast õppevara tellida, kuna raha napib. 
• Pole kahtlust, et õpetajate isetegevus õppematerjali koostamisel muudab hariduse kvaliteedi ebaühtlaseks.

Tabasalu Gümnaasiumi keelte valdkonna eestvedaja Kristi Jaason deklareerib eelmises Õpetajate Lehes, et selle õppeaasta alguses Tabasalu Gümnaasiumi kooliperega liitunud noored õpivad inglise keelt õpikuvabalt. Õpikuvaba õpe olevat suurendanud nii õpetajate kui õpilaste valikuvabadust. 

Talle sekundeerib Tallinna Ühisgümnaasiumi ja humanitaarvaldkonna juht Kati Bakradze-Pank, kes on ühtlasi Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu aseesimees: „Õpikuvabadusega võõrkeeleõpe on kindlasti julge, õpilase valikuid ja eelistusi, elulähedasi teemasid siduv õpe, mis väärib tunnustust.“ 

Tema sõnul sobib õpikuvabadusega õpe väga hästi ennastjuhtivatele keeleteadlikele noortele, keda juhendavad sihikindlad ja enesekindlad õpetajad. Samas tunnistab ta, et õpilased, kes vajavad materjali, mida kodus korrata, puudumise korral vaadata või iseseisvalt kodus õppida, võivad õppematerjalivabalt õppides tunda end ebakindlalt.

„Õpetajaid, kes on alles hiljuti klassi ette tulnud, kellel puudub kogemus ja ka teadmine keeleõppe didaktikast, toetavad olemasolevad õppematerjalid kindlasti. Soovi korral võivad nad ajapikku õpikuta õpetamist juba enesekindlamalt rakendada,“ märgib Tallinna Ühisgümnaasiumi ja humanitaarvaldkonna juht. 

Õpikust loobumisest on räägitud varemgi

Avita kirjastuse peatoimetaja Ly Rammo sõnul tõusis õpikuvaba kooli idee päevakorrale umbes 15 aasta eest, kui riik hakkas innustama õpetajaid õppematerjale ise kokku panema ja seeläbi õpikute soetamiseks ette nähtud raha kokku hoidma. 

„Eks suurt rolli tunni ettevalmistamisel mängi aeg – raske on ette kujutada täiskoormusel töötavat õpetajat, kes suudab igaks tunniks vajaliku materjali ise kokku panna,“ ütleb Rammo. „Et osa suudab, ei saa olla üldine norm.“

Kui õppematerjali kokkupanek muutub õpetajate jaoks kohustuslikuks, kannatab Rammo sõnul õpilane, kes peab leppima kurnatud õpetajaga klassi ees. Või tuleb õpetajate kontakttundide arvu oluliselt vähendada. „Õpetaja töö on lapsi õpetada ja kasvatada, mitte tekste luua,“ ütleb kirjastaja. „Samamoodi võiks ehitajalt nõuda, et ta sae või haamri enne ehitama asumist ise valmis teeb. Aga mis seal salata, selline õpetajate rõhumine kestab juba aastaid.“  

Ly Rammo selgitusel praktiseerivad konkreetse õpikuta õpetamist näiteks kogenud õpetajad, kellel on aega ja taipu oma materjal kokku panna – nendega teeks ta õpiku koostamisel hea meelega koostööd. Teised on aga need, kes kopeerivad õpikutest juppe kokku. „Seda ma oma materjaliks ei pea,“ märgib ta.

Loomulikult saab õppida nii õpikuga kui ka õpikuta, iseküsimus on, kuidas tõhusamini eesmärgini jõuab.

Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaare sõnul on õpikuvaba kooli kuulutajaid alati olnud, aga valdav osa õpetajatest kasutab ikkagi õpikuid – ühelt poolt ei ole neil nii palju vaba aega ja teisalt ei ole paljud piisavalt enesekindlad võtmaks riski viia õpilased omaloomingu või isetegevusega ettenähtud tasemeni. Tema sõnul on õpiku kadumisest veel vara rääkida. „Ma ei näe sellele alternatiivi, ainult õpetajate professionaalsusele ma lootma ei jääks, nähes, kui väga oodatakse meilt igasuguseid abimaterjale: töökavu, ülesannete vastuseid jne,“ tõdeb Rahusaar. 

Nii Avita kui Koolibri on tegutsenud õppekirjanduse turul üle 30 aasta. Peatoimetajad selgitavad, et on lähtunud õppematerjali koostamisel õppekavast ja sihtrühma vanuselisest iseärasusest. Kirjastus on tekstid ühtlustanud, kontrollinud ja toimetanud. Olgu need siis tekstid paberil või elektroonilises keskkonnas, pildid või filmid – kõik see moodustab terviku ja on koostatud Eesti õpilasi silmas pidades. Teisisõnu, see, mis kandjal neid kirjastatakse, on vähem oluline kui tekstide sisu ja kvaliteet. 

Nad selgitavad, et koolid kasutavad kirjastuste õppevara, kuna see on süsteemselt ja ühtlasel tasemel koostatud ja esitatud. Seda näitab ka digitaalse õppekeskkonna Opiq populaarsus.    

Internetist leiab kõikvõimalikku materjali

Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsi esinaine Signe Ilmjärv, kes on ühtlasi Toila Gümnaasiumi direktor, möönab, et õpikuvabalt õpetamisel on nii plusse kui miinuseid: „Oma õpetajatööst saksa keele õpetajana mäletan aegu, mil eesti autorite uusi õpikuid alles töötati välja ja välismaa õpikud polnud levinud või koolidele jõukohased. Tol ajal töötasin ilma õpikuta õppekava järgi ja see andis mulle tõesti vabaduse valida mitmesuguseid temaatilisi tekste ja lisamaterjali, mis õppekava teemavaldkondade ja minu eelistustega sobis. Tööd oli palju, aga panin enda jaoks n-ö õpiku kokku ja see oli põnev. Ja loodetavasti ka õpilaste jaoks vaheldusrikas.

Ilmjärv tunnistab, et tänapäeval leiab internetist loomulikult kõikvõimalikku materjali, kuid kõik ei pruugi kvaliteetne olla ja õige materjali otsimine on üsna ajamahukas. Samas saab AI abil päris palju materjali ise genereerida. Aga ka sellesse tuleb kriitiliselt suhtuda. 

„Algaja õpetaja jaoks on kindlasti oluline jõuda õpilastega aasta lõpuks eeldatavale keeleõppe tasemele,“ nendib Ilmjärv. 

Õpikuid peab uuendama 

Enamik keeleõpetajaid ei vaidle vastu, et kvaliteetne õpik hõlbustab nende tööd, kuid pakutavate õpikute suurest hulgast on raske õigeid välja valida. Ja alati ei ole tekstid õpilaste jaoks aktuaalsed või huvitavad.

Signe Ilmjärv möönab, et õpikute tekstid aeguvad, seetõttu annavad välismaa kirjastused pidevalt uuendatud või uusi õpikuid välja. Näiteks Saksa kirjastuste esindajad teevad tema sõnul päris aktiivselt reklaami, tutvustavad õpetajatele uusi õpikuid seminaridel ning jagavad osalejatele ka tasuta näidiskomplekte. Ta nendib, et paraku ei ole koolidel võimalik igal aastal uut õpikut osta, kuna riigi poolt õppekirjanduse jaoks eraldatav summa ühe õpilase kohta on juba aastaid sama, samas kui hinnad kogu aeg tõusevad. 

Leidub õpetajaid, kelle arvates võiksid kirjastused pöörata ennekõike tähelepanu õppekirjanduse kvaliteedile ja kasutajate vajadusetele, vähem kasumile. Tõsiasi on aga see, et Eesti kirjastused opereerivad vabal turul, väikesel Eesti turul ilma riigi toe ja tellimusteta. Eestis on aga tiraažid nii väikesed, et õppekirjanduse väljaandmine muutub majanduslikult üha keerukamaks. Koolidel napib raha ja võimalused on jäänud ajale jalgu.

Samal ajal valitseb turul karm konkurents. Võõrkeeleõpetajatele on kättesaadavad välismaa kirjastuste õpikud, millel on juures igasugust lisamaterjali: interaktiivseid õpikuid ja töövihikuid, kuulamistekste, videoid, testikogumikke, lisaharjutusi, linke ja õpetaja käsiraamatuid.

Avita peatoimetaja Ly Rammo on nõus, et õpikute sisu võiks praegusest sagedamini uuendada, aga väikeste tiraažide ja koolide eelarve piiratuse juures on seda teha väga keeruline. Näiteks kasutatakse paljudes koolides samu õpikuid pikka aega, vahel isegi 12 aastat järjest.

Gümnaasiumi võõrkeeleõpikute – mida kirjastatakse ja müüakse kogu maailmas – ja eestikeelsete loodusainete õpikute – mida kirjutatakse ja antakse välja vaid Eesti lastele – turg on Rammo sõnul kaks täiesti eri asja. Sisu loomine on sama, kuid müüdud eksemplaride arvud erinevad sadades tuhandetes, seega erinevad ka võimalused teha uuendusi. Kuna Eesti niigi väike turg tuleb võõrkeelte puhul jagada kolmega (A-, B- ja C-võõrkeel), pole Avita kirjastusel majanduslikult võimalik meie riiklikule õppekavale vastavaid gümnaasiumi võõrkeeleõpikuid välja anda.

Haridus- ja Teadusministeerium toetab riigieelarvest koolipidajaid ja koole õppekirjanduse kättesaadavuse tagamiseks 57 euroga õpilase kohta. „Tegu on õppekirjanduse kättesaadavuse tagamise toetusega. Õppevara on laiem mõiste kui õppekirjandus ning seda peavad rahastama ja soetama koolipidajad ehk siis tegu on riigi eri tasandite vahel jagatud kohustusega,“ rõhutab Haridus- ja Teadusministeeriumi haridustehnoloogia valdkonna peaekspert Anna Smertina-Mäeorg. Raha kulutamise ülevaade näitab, et koolipidajad panustavad õppevara soetamisse umbes sama palju, kui riigieelarvest selleks eraldatud on. Tasub aga arvestada, et siia kuuluvad kõik õppeotstarbeks kasutatud õppevahendid, mitte ainult õppekirjandus ja digitaalsete platvormide litsentsid.

Seega sõltub õpikute olukord koolis tihtipeale kohaliku omavalitsuse võimalustest. Paraku liigub Eestis elanikkond maalt ära, ja olgugi et väikekoole pannakse kinni, on maal endiselt lapsi, kellel on õigus saada kvaliteetset haridust. Pole kahtlust, et õpetajate isetegevus muudab hariduse kvaliteedi ebaühtlaseks.

„Kuna hinnad on vahepeal tublisti tõusnud, saavad endale piisavalt õppevahendeid lubada vaid rikkamad vallad,“ nendib Rammo. „Kaks kolmandikku õpilastest ei saa juba praegu kasutada digiõppevahendeid, mõni vald ostab õpikuid vaid algklassidele. Vaesemate valdade koolid kasutavad ka 15 aastat tagasi välja antud õpikuid, nii mõneski koolis paljundatakse autoriõigustega kaitstud teoseid. Meil on tekkinud hariduslik ebavõrdsus.“

Lisaks hinnatõusule ja koolide piiratud ressurssidele kimbutab kirjastusi üha enam raskus autorite leidmisel. Ly Rammo sõnul läheb olukord järjest keerulisemaks, uusi autoreid tuleb otsida taga tikutulega. Oma mõju avaldavad ka ingliskeelsed doktoritööd, noorte teadlaste eesti keel on võõrapärane, see tuleb meil ümber kirjutada. Mõlemad kirjastajad tunnistavad, et seni jagub neil siiski häid koostööpartnereid, kellega tekste teha ja ka nüüdisajastada. 

„Autoreid ju eraldi ei koolitata, materjal valmib varasema kogemuse varal,“ tõdeb Kadri Rahusaar. „Teadmiste arusaadavas keeles üles kirjutamine ja hästi esitamine on keeruline töö ning tulemus sünnib teadlase ning kooliõpetajate-praktikute ja kirjastaja koostöös.“

Õpeta, kuidas tahad – peaasi et tulemusteni jõuad

2023. aastal muudetud riiklikud õppekavad annavad õpetajatele varasemast rohkem vabadust otsustada, mida ja kuidas nad õpetavad, aga uus olukord on toonud kaasa ka suurema vastutuse – ettenähtud aja jooksul tuleb kindlate tulemusteni jõuda. Kogenud õpetajad on selles valguses soodsamas olukorras. Nemad teavad, kuidas kindla peale välja minna. 

Laupa Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kerli Rhede nendib, et iga õpetaja – eriti alustav, eriala veel omandav õpetaja – vajab erinevat materjali, et kujuneks arusaam, mis meeldib ja sobib, mis toetab ja mis tasub pigem kõrvale jätta.

Ly Rammo möönab, et uuendatud RÕK teeb kirjastajate töö keerulisemaks, sest senisest rohkem aega kulub teemade lahtimõtestamisele. Orientiiriks on ennekõike õpitulemused, mis on vaja saavutada. 

Kadri Rahusaare sõnul on abi sellest, et õppekava arendajad on kirjutanud õppesisu ainete ja klasside kaupa soovituslikult lahti. Aga kindlasti toetuvad kirjastajad ka autorite kogemusele – suur osa autoritest on kogenud praktikud. 

„Vaadates kitsamalt õppekirjanduse perspektiivist, suunab ajakohastatud õppekava õppetöös kasutatava õppevara valikul aina rohkem lähtuma konkreetsest vajadusest ehk mõtlema, milline õppevara toetab õpitulemuste saavutamist ning pädevuste arendamist,“ selgitab Anna Smertina-Mäeorg riigi seisukohta. „Kaugeneme aina enam põhimõttest, et koolis õpetatakse õpikut, ning läheneme mõttele, et õpetame õpilasi, toetades neid teadmiste omandamisel ning pädevuste arendamisel.

Õpitulemustel põhinev õppekava üldiselt toetab paindlikku õppevara kasutamist, kuid kindlasti ei suuna õpikutest-töövihikutest loobuma,“ ütleb Smertina-Mäeorg. Tema sõnul on õppekirjandus õpetajatele õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel toeks. Samas annab meie õppekava suurepärase aluse kasutada mitmesugust õppevara võrdväärselt õppekirjandusega.

Kvaliteet hakkab kannatama

Haridus- ja Teadusministeerium on käivitanud digitaalse õppevara portaali E-koolikott, mis on kõikidele õppematerjali otsimisest ja avaldamisest huvitatutele tasuta kasutada. E-koolikoti praegust platvormi hoiab HTM üleval vähemalt 2028. aasta lõpuni. See ei tähenda, et loodud teenused pärast seda kaovad. 

Anna Smertina-Mäeoru sõnul on E-koolikoti puhul oluline välja tuua, et kuigi kasutaja näeb ühte platvormi, on tegu mitme teenuse koondamisega ühele platvormile. Seejuures räägime me E-koolikotist kui teenusest (õppevara hoidla, Sisuloome / H5P teenus, õppekirjanduse register) ja E-koolikoti platvormist läbisegi.  

„E-koolikoti puhul oleme viimase aasta jooksul keskendunud süsteemi parandamisele ning nõuetega kooskõlla viimisele, et tegu oleks turvalisema ja töökindlama süsteemiga,“ selgitab peaekspert. „Järgmise sammuna keskendume õpetajate töölaua arendamisele, mis võimaldaks neil materjale paremini hallata, õpilastele jagada, ning vaatame sisse ka õpianalüütika loomise võimalusse.“  

Ly Rammo sõnul kulutab Haridus- ja Teadusministeerium elektroonse õppevara tootmiseks miljoneid eurosid, kuid kahjuks ei leia see liiga suurt kasutust. Klikke ühe kasutaja kohta on E-koolikotil 5,8, aga Opiqul 618 ehk 106 korda rohkem. „Seega pole meil tegemist rahapuudusega, vaid pigem selle ebaotstarbeka kasutusega,“ nendib ta. „Kui koolile on pandud kõik kohustused, võiks talle võimaldada ka vahendid, et kool saaks ise otsustada, mida vajab.“

Laupa Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kerli Rhede sõnul on koolijuhtkondade seisukohad ja arusaam õppematerjalide kasutamisest üsna erinev. „On täitsa võimalik, et kusagil nähakse õpikutest loobumist kui raha kokkuhoidu,“ nendib ta. „Olen kursis, et mõnes koolis püütakse minna üle ainult digiõpikutele (nt Opiq), aga samas trükitakse välja suurel hulgal töölehti, sest harjutada on ju tarvis ning harjutuste ärakirjale kuluks liialt aega.“

Tema arvates peab igal aineõpetajal olema võimalik valida, millist õppematerjali ta kasutada soovib.

HTM-i haridustehnoloogia valdkonna peaekspert Anna Smertina-Mäeorg räägib, et ei ole analüüsitud, kas digitaalsele õppevarale üleminek aitab maksumaksja või koolide raha säästa, kuna digitaalse õppevara kasutamise esmane eesmärk ei ole kokku hoida, vaid luua õpilastele mitmekesised ja sobivad õppimistingimused. 

„Oleme näinud koole, kus dubleeritakse paberil olevat õppekirjandust ning digitaalset õppevara. Arusaadavalt on mugav, kui näiteks klassiruumis on kasutusel töövihikud ning koduseks ülesandeks või hindeliseks tööks antakse ülesandeid digitaalse õppevara platvormilt,“ ütleb ta. „Dubleerimise vältimine ning ka hindamine, milliseid digitaalseid keskkondasid on vaja, võimaldaks raha säästa küll.“

Avita kirjastuse peatoimetaja Ly Rammo ütleb, et kuna koolidele eraldatav summa, 57 eurot õpilase kohta, on püsinud muutumatuna aastast 2011, on inflatsiooni arvestades selge, et selle eest ei ole koolidel võimalik minimaalsetki õppekirjanduse vajadust katta. 

Praeguses majanduslikus olukorras on vähenenud kirjastuste investeerimissuutlikkus õppevarasse ja kirjastuste motivatsioon seda ärina jätkata võib sattuda küsimuse alla. 

Arvestades inflatsiooni, võib eeldada, et hinnad tõusevad veelgi, seega süveneb Rammo hinnangul ka hariduslik ebavõrdsus. „Kahjuks ei ole välistatud, et kannatama hakkab õppekirjanduse kvaliteet, kui meil pole piisavalt raha, et kaasata õpetajaid ja õppejõude õppekirjanduse arendustöösse,“ tõdeb ta. „Kui kirjastuste omanikud müüvad oma ettevõtted välismaistele kirjastuskontsernidele maha, toob see kaasa suurema kommertsialiseerumise ja optimeerimise ning eestikeelsus ja -kesksus hakkab saama vähem tähelepanu, näiteks hakkavad Eesti koolid kasutama mujalt pärit ning teiste haridussüsteemide tarbeks loodud tekste ja õpiobjekte, mis on minimaalsete vahenditega siinsetesse oludesse mugandatud. Õpitulemuste ning kultuuri ja keele hoidmise seisukohalt ei ole see parim lahendus.“

Eesti kirjastajad tunnistavad välismaiste ettevõtete huvi siinsete õpikukirjastuste vastu. Üks moodus säästa raha on loobuda eesti autoritest ja hakata tõlkima välismaist materjali.

„Õppekirjanduse tõlkimine ei ole tõsiselt võetav alternatiiv,“ ütleb Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar, kelle sõnul tegutseb Koolibri seni, kuni õpetajatel ja õpilastel neid vaja on – kas siis ühel moel või teisel.

---

Ingrid Prees: säästkem õpetajate aega!

Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu juhatuse esimees Ingrid Prees: „Ärgem võtkem ära õpetajatelt väärtuslikku aega, mis kulub õppematerjalide koostamisele, vaid aidakem lihtsustada nende igapäevast tööd, soetades õppematerjale, mis tegelikult ka tekitavad õppijates armastust eesti keele vastu.“

• Riiklikus õppekavas ei ole välja toodud konkreetseid teemasid, mida tuleb kooliastmete kaupa õpetada. Üldjoontes on teemad küll olemas, kuid mis puudutab näiteks grammatilisi teadmisi, siis sellekohane teave puudub. 
• Suurim paanika tekkis seoses õppevaraga: eesti keelt halvasti oskavad lapsed ei suuda õppida eesti keele kui emakeele õpikute järgi. Keelt ei saa õppida ainult õpiku ja töövihiku põhjal, kui see ei kata kõiki keele omandamise vajadusi. See on mõeldav vaid juhul, kui õppevaras on nii autentseid kui ka adekvaatseid tekste, mis võimaldavad omandada keeleteadmisi ja kujundada hoiakuid, tagavad keelepädevuse ja on samas nüüdisaegsed, õpetlikud, jõukohased ja tekitavad õpimotivatsiooni. 
• Kuna selliseid õpikuid uue õppekava järgi õpetama asudes veel ei olnud, koostasid õpetajad oma õppematerjale ise. Õpetajad on loonud väga palju õppematerjale, mida on võimalik leida ka töölehtedena internetiavarustest, kuid just õppematerjali terviklikkus on see, mille järele kõik õpetajad, olenemata tööstaažist, janunevad. Õnneks on mitmed kirjastused andnud nüüdseks välja õppevara, mis arvestab riikliku õppekavaga, sisaldab õppijatele huvipakkuvaid teemavaldkondi, aktiivõppemeetodeid, tõstab õpimotivatsiooni. 
• Õpetajate suurim soov on kasutada õppekomplekte, mille kaudu saab muuta õppetunnid mitmekesiseks. Kahjuks ei ole õpetajatel kõikides koolides võimalik meelepärast õppevara tellida, kuna juhtkond peab õppekomplekte liiga kalliks. Nii õpetataksegi vananenud õpikute järgi. Kuna nendes ei ole kaasaegseid teemasid, siis loovad õpetajad õppematerjali ise. Vananenud õpikutest nopitakse välja vaid üksikud tekstid ja teemavaldkonnad ning töövihikute täitmine jääb kesiseks. 
• Mis puudutab nii eesti keele kui teise keele õppevara kui ka õppevara üldse, siis selles on haridus- ja teadusministeerium astunud konkreetseid samme olukorra parandamiseks. Koolid saavad ministeeriumilt sihtotstarbelist toetust, mille eest on võimalik soetada õppevara eestikeelsele õppele üle minevate rühmade lastele ja 1. ning 4. klassi õpilastele. Kirjastused on välja andnud uusi õppematerjale ning õpetajad peavad saama kasutada just selliseid õppekomplekte, mis on metoodiliselt suurepäraselt koostatud, tekitavad õppijates huvi eesti keele ja kultuuri õppimise vastu ega nõua igaks õppetunniks lisamaterjali ettevalmistamist. Iga õppija peab saama keeletunnis eduelamuse, olenemata sellest, missugune on tema keeletase. 

---

Õpik pidurdas edasiliikumise tempot

Vastab Kristi Jaason

Selle õppeaasta alguses Tabasalu Gümnaasiumi kooliperega liitunud noored õpivad inglise keelt õpikuvabalt, tänu millele on neil rohkem valikuvabadust ning õpetajatel võimalik õppetööd läbi viia paindlikult: lõimitult, eluliselt ja mitmekülgselt, pidades silmas keelerühmade eripära.

Mida tähendab õpikuvabadus ja millist õppevara te kasutate? 

Õpikuvabadus ei tähenda seda, nagu oleksime üldse õpikutest loobunud, me kasutame õppematerjalide kokkupanemisel eri keeleõpikuid ühe kindla õpiku asemel, lisaks rohkelt autentseid materjale ning audio- ja videosisu, eksamülesannete kogumikke, veebis leiduvaid õppematerjale ja tunnikavasid (sh tasulisi) ning loome ka ise õppematerjali, kasutades selleks muuhulgas tehisintellekti võimalusi. 

Õpikuvabadus on ennekõike vabanemine ühe konkreetse kirjastuse koostatud õpiku seatud piiridest seoses ülesande tüübi, õppesisu, teemade ning keeleoskuse tasemega. 

Õpilastel on õppekavas sätestatud teemade piires rohkelt valikuvõimalusi nii iseseisvate kui grupitööde sooritamiseks. Näiteks saavad nad valida autentseid temaatilisi lugemis- ja videomaterjale, ettekannete teemasid, uurimisprojektide sisu ja palju muud – vastavalt enda huvile. Samuti pakume grammatikateemadega seoses harjutusülesandeid eri tasemetele ja raskusastmetele.

Tabasalu riigigümnaasiumis õpitakse inglise keelt temporühmades.

Millised on rühmade eripärad? Kas temporühm tähendab ühtlasi keeletaseme määratlust? 

Kuigi me jagame õpilased gümnaasiumi esimesel nädalal temporühmadesse keeletesti alusel, ei ole see õpilase keeletaseme määratlus. Õpilaste stardipositsioon võib olla erinev, kuid eesmärk on kõigis keelerühmades sama: saavutada gümnaasiumi lõpuks vähemalt C1-keeleoskustase.

Rahuliku tempoga rühmades võtab õpetaja rohkem aega teemade selgitamiseks ja harjutamiseks, kiirema tempoga rühmades minnakse teemadega rohkem süvitsi ning kuulamis- ja lugemistekstid on keeleliselt keerukamad – need aspektid ongi rühmade peamised eripärad õpetamise seisukohast. 

Õpetaja valib edasiliikumise tempo vastavalt keelerühmale. Mitmesuguse õppetegevuse ja ülesannete kaudu tekib õpetajal arusaam, milline tempo on rühmale sobivaim. Küsime tagasisidet ka õpilastelt. 

Kooli esimeste tegutsemisaastate jooksul kasutasime üle lennu sama inglise keele õpikut, kuid see ei toetanud ideed, et iga keelerühm liigub edasi just talle sobivas tempos. Seetõttu otsustasime sellest õppeaastast õpikust loobuda.

Kuidas õpiku valik mõjutas keele õppimise tempot? 

Kuna õpilased ostsid õpiku välja, oli õpetajal justkui kohustus seda õppetöös kasutada. See tingis olukorra, kus kiiremad rühmad ei saanud alati liikuda edasi endale sobivas tempos ega teha ülesandeid, mis pakuksid neile piisavalt väljakutset. Õpik pidurdas edasiliikumise tempot. Lisaks on keeruline leida ühte õpikut, mille sisu vastaks riiklikule õppekavale ning tase sobiks kõikidele õppijatele.