Kui ma 1. septembril klassijuhatajatunnis õpilastega pärast pikka suvepuhkust kohtun, on esimene küsimus tavaliselt: „Millal me klassiöö teeme?“

Minu kooliaegne treener viis meid igal aastal kümneks päevaks Alajõele laagrisse, ma sain sealt sõbrad ja mälestused kogu eluks. Klassijuhatajaks saades ootasin põnevusega, millal saan õppekäike korraldama hakata. Kolmepäevasel matkal olen lastega käinud mitu korda ja ühe klassiööga õppeaasta jooksul saan ka hakkama.

Sain sügisel uue klassi juhtida, olen taas viiendas. Lubasin lastele, et teeme iga kuu midagi koos. Oleme käinud balletti vaatamas, teatrietendusel, uisutamas, restoranis jõululõunal, Kuutsemäel mäesuusatamist õppimas, päevasel matkal Taevaskojas, ees ootab veel ööbimisega parvematk. Ja muidugi on tehtud ka klassiöö! Nähes laste siirast rõõmu ühistegevusest ja koosolemise mõju ning vanemate tänutunnet, olen ka ise motiveeritud uusi üritusi planeerima. Mis kõige tähtsam: sellise koostegemise kaudu õpin klassi palju paremini tundma.

Klassiööd on nagu spordiööd, mängitakse võrkpalli, rahvastepalli, sulgpalli, korvpalli. Pimedas koolimajas on äge kiljudes mängida zombikulli. Alati on programmis vanad head pudelikeerutamine ja pikk nina ning kaardimängud. Kui snäkilauale tuuakse viiendas klassis pakkide viisi krõpse, siis põhikooli lõpus kaovad laualt esmalt juurviljad ja dipikaste. Klassiöö on ainus kord aastas, kui ma kohvi joon. Mingil hetkel lihtsalt uni murrab. Viimasel klassiööl viskasin varahommikul kella nelja ajal psühholoogi kabineti diivanile korraks pikali, aga ega ma uinuda julgenud. Järsku tundus, et kahtlaselt vaikne on juba pikemat aega, kujutlesin, milliste pahandustega on õpilased hakkama saanud, ja jooksin suure hooga võimlasse. Terve klass istus hommikul kell pool viis saali keskel ja mängis vaikselt libahunti. Ainult korra mu klassiööde ajaloos olen ekstreemsustega kokku puutunud: üks õpilane jooksis kogemata läbi klaasi. Õnneks oli õnnetus õnnelik, plaasterdasime vigastused ja kannatanu isa likvideeris killud.

Kõigil meil on erisuguseid hirme, aga ma ütlen klassis alati, et enne kui sa millestki loobud, pead seda vähemalt korra proovima. Kui sa pole kunagi mäesuuskadel seisnud, kuidas sa siis tead, et see sulle ei meeldi?

Ma ise kartsin kunagi väga usse ja madusid. Kui ma klassiga Pärnus minizoos käisin, hoidsin tagaritta, kui tuli aeg madu kätte võtta. Järsku pani keegi õpilastest mulle mao kätele ja ütles: „Hoia korra.“ Ma siis hoidsin hinge kinni ja madu käes, maha visata ju ei julgenud. Ja järsku ei olnudki enam hirmus.

Mulle pole kunagi vaatetornid meeldinud, pigem olen kõrgele ronimist vältinud. Olin klassiga Valmal ekskursioonil ja nägin, et keegi loobib tornist krõpse alla. Loomulikult spurtisin ma üles, et õiendama hakata. Sealt avanes hea vaade ümbritsevale ja tekkis küsimus, miks ma varem kõrgust ja ronimist üldse kartsin. Nii, et tänu eelmisele klassile ei karda ma enam eriti midagi, nad aitasid mul ületada enamiku mu hirmudest. Milline väärtuslik kingitus viie ühise aasta eest!

Matkad liidavad klassi. Läksime kolmepäevasele jalgsimatkale, pidime läbima kokku 50 kilomeetrit. Kui rongiga Koidulasse jõudsime, ütles matkajuht, et kohtume Piusa lõkkekohas. Lapsed pidid ise tee leidma, mina olin lihtsalt vaikne reisisaatja. Kuidagi juhtus nii, et juba teises teeotsas panid nad täiega valesti ja lõpetasime nõgesevõsas. Vaidlused, üksteise süüdistamine, arvamuste lahknemised ja siis otsuste vastuvõtmine ja edasi minemine. Leidsime õigelt teelt kõrvale kaldununa lõpuks nii palju kukeseeni, et nendest sai hõrgu õhtueine. Õhtul kogu klassiga saunas istudes ütles üks õpilane, et ta vahetas trenni, ja siis rääkisid kõik sujuvalt oma hobidest. Kui ütleksin klassijuhatajatunnis, et nüüd räägime hobidest, ei kukuks see kaugeltki nii sujuvalt ja mõnusalt välja kui üheskoos leili visates ja lobisedes.

Matkad võivad füüsiliselt rasked olla, kõik on oma mugavustsoonist väljas, aga hiljem matka meenutades naeravad kõik, kuidas nad nõgestes müttasid ja saunas higistasid – ja see kogemus liidab. Igal matkal kerkib esile keegi, kes koolis ei pruugi kuigi kõva mees olla, aga matkal äratab oma oskustega teistes imetlust ja respekti. Kusjuures see imetlus kestab sageli ka koolis.

Vahel on õpilased mu ekskursiooni ettepanekute peale ka skeptilised olnud. Näiteks päev enne ekskursiooni kirjutas üks õpilane: „Oled sa kindel, et ma pean sinna Mustveesse tulema, ma guugeldasin, et seal nagu pole ju midagi.“ Muidugi peab, oli minu sõnum. Meid ootas ees vahva veeohutuspäev, noored said meremehesõlmi õppida, aerupaadiga jõel sõita, esmaabi praktiseerida ja iga õpilane pidi viskeliiniga mind Peipsist päästma. Preemiaks lõbusõit merepäästekaatriga. Kuna Peipsil oli sellel päeval lainetus suur, oli kilkeid palju. Päeva lõpus tuli mulle eelneval õhtul kirjutanud õpilane ja ütles: „See oli peaaegu sama lahe kui siis, kui Helsingis lõbustuspargis käisime.“

Kui ma klassijuhatajana oma esimesele ööbimisega klassiekskursioonile läksin, olin parajalt pabinas. Lugesin lastele sõnu peale ja ütlesin, et pasteerida võib ainult vahukoorega. Mäletan oma noorusest, kuidas laagri esimesel ööl oli padjapüür hambapastaga koos ja ega uut voodipesu ju antud. Ma ei teadnud, et mu klass ei teadnudki pasteerimisest midagi, aga kuna ma olin öelnud, et ainult vahukoorega, olid nad kohusetundlikult vahukoorepurgid kaasa ostnud. Hommikul kui ärkasin, olid poisid, käed puusas, mu kämpingumaja ukse taga ja ütlesid: see vahukoor ju isegi ei maitse hästi, miks sa noorena pasteerisid?

Kui ma ise õpilasena viiendasse läksin ja uue klassijuhataja sain, tahtsime minna väga rattamatkale. Meie klassijuhataja ei olnud eriti sportlik ja 50 kilomeetri läbimine rattal tuli talle väga raskelt, aga mäletan, et austasime teda sellepärast edaspidi väga – ta oli nõus meie unistuse täitma.

Kasulik on klassile näidata, mida üks lõbus päev klassiga koolimajast väljas õpetaja jaoks tähendab. Mitu meili peab saatma, et ekskursioonile minekuks buss leida, suhtlus sihtkohaga, õpetajate teavitamine, söögipakid, minu asendustundide planeerimine, raha kogumised jne. Kui nad teavad kui palju õpetaja ühe lõbusa päeva pärast lisatööd peab tegema, siis nad ka oskavad seda rohkem hinnata.

Minu kogemus ütleb, et mida rohkem sa klassiga väljaspool ainetundi kokku puutud, seda lihtsam on sul klassi ees olla õpetaja. Õpilane, kelle ville sa oled plaasterdanud, kellega koos lõkkel süüa teinud, sääskede ja nõgestega võidelnud ning hommikuni palli mänginud ei käitu ka su tunnis nõmedalt.