Tallinna Sajajalgse lasteaias lõppes hiljuti kahekuuline projekt „Kolmeaastased vanemate abiga kahe kuuga lugema“. Eeltööd selleks oleme teinud alates õppeaasta algusest. Projektis osalesid kahe sõimerühma 2–3-aastased lapsed ning kahe liitrühma nooremad, 3–4-aastased lapsed, kes veel lugeda ei osanud. 

Olen olnud 27 aastat tunnistajaks, kuidas sõimerühmas igal hommikul lastega koos nende nimesid sidusalt häälides ja kokku lugedes oskab mõni laps sõimerühma lõpus täiesti võõraid sõnu lugeda ja saab loetust ka aru. Tähestik on küll seinal, lapsed saavad mängida täheklotside ja pusledega, kuid eraldi tähtede õpetamisele ei keskenduta. Lapsed tunnevad põhiliselt oma rühma laste nimetähti ja õpivad neid sidusalt kaasa häälides lugema ning oskavad hiljem ka võõraid sõnu kokku lugeda. Ühe kolmeaastaseks saava lapse ema oli üllatunud, kui laps luges a-p-e-l, küsis siis s-tähele osutades, kuidas see kõlab, ning luges kokku: „apelsin“. 

Väikelastel on tähtede vastu suurem huvi kui numbrite vastu. Eriti huvitab neid oma nime kirjapilt, kaaslaste ja lähedaste nimed. 

5–7 minutit lugemist kaks korda päevas

Nagu iga tegevuse puhul, on edu alus järjepidevus ja motivatsioon. Lugema hakkavad esmalt need lapsed, kellega koos raamatuid vaadatakse ning kellele iga päev ette loetakse ja sõnu häälitakse. Häälimise ajal pean oluliseks ka tähele osutamist, et laps saaks aru hääliku ja tähe vastavusest. Häälides öeldaksegi häälik, mitte tähenimi. Hiljem võib õpetada ka tähenimesid, kuid lapsele on vaja selgitada, et lugemisel tuleb öelda häälik. 

Projekti käigus õppisime lasteaias lugema iga päev kaks korda päevas 5–7 minutit. Kolmeaastased, kes kahe kuu jooksul kodus ka vanematega tähekaartidega 5–7 minutit päevas lugesid, jõudsid selleni, et said hakata koos raamatuid lugema. Nad oskasid iseseisvalt kokku lugeda 3–4-tähelisi sõnu. Teised kolmeaastased, kes kodus ei harjutanud, õppisid kokku lugema 2–3-tähelisi sõnu. Tegevuse vastu tundsid huvi ka kaheaastased, kes said selgeks kõik tähed, millega mängiti, ning tundsid ära lihtsamad sõnad („ai“, „oi“, „ei“, „ae“, „ui“). Mõni 2,5-aastane, kes eelnevalt juba tähti tundis, õppis iseseisvalt kokku lugema kahetähelisi sõnu/silpe. 

Minu arvates on lapse lugema õpetamisel kõige parem alustada häälikute sünteesist ehk nende liitmisest, mitte analüüsist ehk sõnade häälikuteks jagamisest. Häälikuanalüüsi suudavad teha vähesed kolmeaastased, isegi kui nad on seda harjutanud. Seevastu enamik kolmeaastastest suudab pärast paari kuud lühiajalist, kuid järjepidevat harjutamist sidusalt ja aeglaselt häälitud häälikuid, (samal ajal tähele osutades) sõnana kokku öelda. Pärast selle oskuse omandamist oskab laps ka lugeda ja on võimeline tegema häälikuanalüüsi. 

Lugema õppimine on lapse jaoks kerge ja rõõmus tegevus ning esimeste lugemissammude jälgimine ja neile kaasa aitamine on õpetaja ja lapsevanema jaoks sama vaimustav kui lapse esimesed kõnnisammud.

Selgitangi nüüd, kuidas neid lugemissamme astuda.

Tähte a hääldamegi a. Tähe m tähenimi on em, aga häälik on lihtsalt m.

Lapsele õpetamegi esialgu ainult häälikuid, sest loetakse ju häälides. Tähenimesid nimetades saaks laps muidu „ma“ asemel kokku „em-a“ ehk „ema“. 

Esiteks. Pange ruumi lapse vaatevälja tähestik, vaadake koos raamatuid, jutustage piltide järgi, lugege talle ette, õppige pähe luuletusi ja laulge, mängige täheklotside ja -pusledega. Püüdke kokku lugeda lapse ja tema kaaslaste nimesid neid sidusalt häälides ning samal ajal tähele osutades. Näiteks „S-i-m-o“, „E-l-o“. Võib juhtuda, et ainult sel viisil õpibki mõni laps lugema. 

Teiseks. Lugege sidusalt häälides ja tähele osutades kokku kahetähelisi sõnu ning siis korrake sõna kokku öelduna. Kasutage alguses täpita täishäälikute tähekaarte: a-i – „ai“, e-i –„ei“. Tähekaartideks sobib suurus A6, mis on neljaks jaotatud A4. 

Kolmandaks. Lisage mõni lihtsamini hääldatav kaashäälik ja täpitähed, aidake lapsel tähti kokku lugeda, suunake teda sidusalt ja kiirelt ütlema järgmist häälikut. Pange juurde või võtke ära korraga ainult üks uus tähekaart. Nii on lapsel veel meeles just enne loetud tähed: m-i – „mi“, m-a – „ma“, m-ä – „mä“, s-ä – „sä“, v-ä – „vä“. 

Neljandaks. Kui laps oskab ilma abita kokku lugeda kahetähelisi sõnu, lisage kolmas täht. Esialgu jätab laps sõna kokku lugedes esimese hääliku ütlemata, v-a-i – „ai“. Mida kiiremini lapsele häälikud meelde tulevad, seda paremini ta sõna kokku loeb. S-a-i – „sai“, s-õ-i – „sõi“.

Viiendaks. Nüüd võib lisada neljanda tähe ja hakata ka mõistatama, kas kokkuloetud sõna on tähendusega või tähenduseta. S-i-n-a – „sina“. Kah-
te kõrvuti asuvat ühesugust tähte tuleb häälida pikalt, selgitades lapsele, et see on üks pikk häälik: s-i-i-a – „siia“.

Kuuendaks. Nüüd on aeg õppida sulghäälikutega lugema. Lisa mõni täishäälik ja väldi sulghäälikule „õh“-i kaasa ütlemist (mitte „põh“, vaid p, mitte „kõh“, vaid k), teisisõnu lugege need kohe silbina kokku „ki“, „ka“, „ko“, kuna sulghäälikut „puhtalt“ hääldada ongi võimatu. 

Seitsmendaks. Tee sama j-tähega. Lisa mõni täishäälik ja väldi „ot“-i kaasa ütlemisest (mitte jot, vaid j) ehk loe silbina „ja“, „je“, „ju“. Nii tuleb välja ka i ja j erinevus. 

Kaheksandaks. Kui neljatäheliste sõnade lugemine tuleb lapsel iseseisvalt juba hästi välja, võiks hakata raamatuid lugema. Selleks sobivad suuremate tähtede ja lühemate lausetega raamatud. Lause kokku veerimisel ei ole hea enam sõnu üle korrata, kuna see ei toeta soravalt lugema hakkamist. Esialgu loe koos lapsega, et aidata tal lugemistempot hoida, kuid tasapisi jäta abi ära. Tähele osutamiseks ja järje hoidmiseks kasuta peenemat varrast. Jooni eelnevalt sulghäälik koos järgneva täishäälikuga alla ja suuna last neid kohe koos ütlema. 

Veel mõned nõuanded lapse aitajale

Lapse eksimuse puhul ütle sellele tähelepanu pööramata lihtsalt õige vastus. See on oluline lapse hea enesetunde säilimiseks. Lase lapsel endal tähekaarte laduda ja ära võtta ning ole vahelduseks ka ise õppija rollis. Aita last nii palju kui vaja: lugemine peab olema parajalt lihtne. Kui on liiga lihtne, abista vähem. Kiida last alati siiralt ja rõõmusta edusammude üle koos temaga. Laps omandab koos tunnustava, toetava ja mängulise vanemaga uued oskused kiiresti, lõbusalt ja lihtsalt. 

Häälikumeetod vs. terviksõnameetod

Häälikumeetodil lugema õppimist soovitas esimesena 16. sajandil saksa pedagoog Valentin Ickelsamer oma raamatus „Õige viis kiiresti lugema õppimiseks“. See meetod sobib hästi just eesti keele puhul, kus on kindel tähe ja hääliku vastavus. Kuigi Valentin Ickelsameri metoodika kohe laialdaselt ei levinud, avastati see 19. sajandil uuesti ning teda on peetud kõigi aegade kõige olulisemaks lugemismetoodikuks. Enne Valentin Ickelsameri meetodi tuntuks saamist kasutati lugema õppimisel tähenimesid. 1534. a kirjutas Valentin Ickelsamer: „Keegi ei õpi sel viisil lugema muidu kui pika harjutamise kaudu. Lähtepunktiks peaks olema helide tajumine ja sõnade kõlaanalüüs. Kõigile, kes suudavad sõnades häälikuid ära tunda, tuleb näidata, kuidas helidel (tähtede kaudu) on vorm ja kuju.“ 

Last saab lugema õpetada ka koos enam-vähem sarnaste oskustega lastegrupiga. Et laps saaks lugemise mõttest ja rõõmust aimu, võiks teda esialgu palju aidata ja talle ette öelda ning tasapisi abi vähemaks jätta. Lastegrupis on tihti etteütlejaks teine laps. Lapsed on tegevuses tunduvalt aktiivsemad, kui saavad ise tähekaarte laduda või ära võtta. 

Kuigi häälikumeetodil lugema õppimisel on peetud oluliseks, et laps õpiks enne puhtalt ja õigesti kõnelema, on olnud ka vastupidiseid näiteid. On lapsi, kes on tähekaartidega algselt lühikesi silpe kokku lugedes õppinud selgelt rääkima. Näiteks viieaastane Tormi, kellele oli aastaselt paigaldatud kurtuse tõttu kuulmisimplantaadid, ei suutnud ka lihtsamaid sõnu selgelt öelda, kuid hakkas kirjeldatud metoodikat järgides korraga selgelt rääkima ja lugema. Häälikutest, silpidest, sõnadest aru saamiseks ja ütlemiseks oli vaja neid ka kirjapildis näha. Samamoodi on olnud mõnel 2–3-aastasel lapsel, kes veel hästi ei räägi. 

Peale eelkirjeldatud sünteetilise lugemaõpetamise meetodi olen katsetanud ka analüütilist meetodit, mille alla kuulub terviksõnameetod. 1992. aastal tõlgiti eesti keelde Glenn Domani raamat „Kuidas väikelast lugema õpetada“. Tema teooria kohaselt peaks aastane väikelaps, kes on õppinud suure hulga sõnu pildina ära tundma, olema võimeline sarnasuse alusel lõpuks ka tundmatuid sõnu lugema. Minu esimene laps tundis kirjapildi järgi 1,5-aastaselt üle saja sõna, kuid võõraid sõnu ta lugema ei hakanud. Mõni kuu enne kolmeaastaseks saamist õpetasin talle lugemise selgeks tähekaartidega eelnevalt kirjeldatud meetodiga. Hiljem avastasin, et ta oli omandanud kiirlugemise oskuse, ilma et tekstist arusaamine oleks kannatanud. Võimalik, et eelnev sõnade täissõnana meeldejätmine soodustas seda. 

Valentin Ickelsamer kirjutas, et lugema peaks õppima mänguliselt ja meelelahutuslikult ning sama on rõhutanud ka Glenn Doman. Eesti kasvatusteadlane Paul Kees, kes tõlkis Domani raamatu, arvab samuti: „Lapse sundimine igas eas ja ükskõik mille pärast on arutu tegu niikuinii, selle asemel räägime lugemise võimaluse andmisest. Lugemise juures on kõige olulisem, et lapsel ja vanemal oleks tore!“ 

Alguses oli mul asjaliku eestlasena kentsakas järgida Domani soovitust emotsionaalselt hõisata ja käsi plaksutada, kui laps väiksemagi edusammu teeb. Ometi on see reageering ja lapse tunnustamine osutunud laste lugema õpetamisel väga oluliseks. On silmaga näha, kuidas laps muutub apaatsemaks, kui tema vigadele tähelepanu osutatakse. Positiivse meeleolu säilimiseks piisab, kui veale tähelepanu pööramata korrata üle õige vastus. 

Iga laps õpib lugema veidi omamoodi ja metoodikat tuleb kohandada lapsele sobivaks, kuid siiras imetlus ja tunnustus sobivad kõigile. On tõepoolest imetlusväärne, kui kiiresti eesti laps võib eesti keeles lugema õppida.