Omavalitsused küsivad seda siis, kui riigilt tuleb mõni korraldus, mis nende tööd koolipidajana raskendab. Koolid siis, kui ei taha kaasa minna mõne muudatusega, mis nende senise kodukorraga vastuollu läheb. Riik kuulutab koolide autonoomsust uhkelt puhul, kui teemaks on koolivõrgu ja hariduse mitmekesisus. Nii lausuvad need kolm asjaosalist eri hetkedel, aga samade sõnadega, et meie koolid on autonoomsed. Mida täpsemalt koolide autonoomsus tähendab ja kui lai on selle tõlgendamisruum eri olukordades, uurisime õiguskantsleri vanemnõuniku Atko-Madis Tammari käest. 

Mida tähendab koolide autonoomsus praeguses Eestis?

Kui räägime üldharidusest ja võtame siia kõrvale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mis koolide tegevust reguleerib, on autonoomsus seal olemas. Aga ikkagi piiratud kujul, kuna meil on väga konkreetsed normid, millele koolid vastama peavad. Kool on aga õppeasutus, mis tähendab, et seal on suur roll pedagoogilisel poolel, ja mõnes mõttes see pool seda autonoomiat sisustabki. Samas kui seadus midagi ütleb, tuleb vastavalt sellele ka tegutseda. 

Millised oleks mõned konkreetsed näited?

Kui võtame näiteks hindamise, siis see kuulub justkui sinna pedagoogilisse poolde, aga riiklikes õppekavades on täpselt kirjas, kuidas peab hindamine korraldatud olema. Tõsi, kooli õppekavas võib hindamise korda täpsustada. Kohati jääb küll mulje, et koolid on läinud oma tegevusega sinnamaani, et on näiteks medalite saamisele seadnud kõrgendatud nõudmised, aga õiguskantsler ei ole selle kohta oma seisukohta kujundanud. Seetõttu on see praegu ainult minu hüpotees, et mõni kool on seadusega vastuollu läinud. 

Näiteks saab tuua ka õpilaste liikumisvabaduse piiramise sellega, et koolist väljumisel nõutakse neilt mingeid tõendeid, mida seadus tegelikult ette ei näe. On mõistetav, et õpilasi proovitakse kaitsta ja kasvatada, aga õpilastel on ka õigused. Olukorra muudab keerukaks see, et kuigi koolis võib jälgida, kes majja sisse tuleb ja kes sealt väljub, siis näiteks gümnaasiumiõpilaselt ei saa küsida, kuhu ta läheb. Põhikooliõpilaste puhul tekib küsimus, kas eri vanuses lapsi saab selles olukorras kohelda võrdselt. Jalanõudega pori sisse toomine ja tundidesse hiljaks jäämine on kooli jaoks tülikas, aga tegelikult ei saa lastel keelata vahetunni ajal näiteks poodi minna, kui lapse vanust arvestades ei ole põhjust arvata, et ta seaks seal enda elu ja tervise ohtu. 

Kui palju teie poole pöördutakse?

Kuigi mul statistikat välja tuua ei ole, võin öelda, et koolidega seotud küsimusi on palju. Üldjuhul on need ka põhjendatud. Isegi olukorras, kus meie poole on pöördutud ja oleme tõdenud, et kool ei ole midagi valesti teinud, ei saa öelda, et pöördumisel ei oleks olnud alust. Inimesel on olnud mure ja seaduses ei ole alati kõik väga täpselt kirjas. Siin on see paradoks, et mida detailsemaks me seaduses läheme, seda rohkem tekib vajadus seda veelgi täpsustada, kuid lõpuni ei ole kõike võimalik paika panna. Lisaks tekiks siis küsimus, kas me sellist ühiskonda tahame. Sellepärast peab igal juhul säilima mõningane abstraktsus, mis seda autonoomsust tegelikult ka tekitab. Seadust ja põhiseadust aga peame ikka järgima ning põhjendama, miks me midagi teeme. Selle põhjenduseta on väga küsitav, miks üks või teine asi koolis on keelatud või lubatud. 

Kas rohkem pöörduvad teie poole koolid või lapsevanemad?

Rohkem pöörduvad ikka lapsevanemad ja ka õpilased. Võib isegi öelda, et aastatega on õpilased hakanud pöörduma enam, aga eelkõige esitavad küsimusi ikka lapsevanemad. Koolid on harva küsijad ja see on igati loomulik, kuna kooli nõustab õiguslikult koolipidaja, kellel on selleks inimesed olemas. Kui koolidel on vaja teada, kas plaanitut teha tohib, saavad nad kiiresti vastuse. Kool võib muidugi küsida ka otse Haridus- ja Teaduministeeriumilt, kes on valmis koole nõustama. 

Lapsevanemate jaoks on kool aga selles mõttes kinnine, et iga päev nad seal ei käi ja täpselt ei tea, mis seal toimub. Kui midagi juhtub, ei pruugi nad julgeda otse kooliga rääkida, kuna kardavad, et teema üles võtmine võib mõjutada nende last. Kui lapsevanem näeb, et tema lapse õigusi on rikutud, on siiski keeruline anonüümsust säilitada. Kui see on aga lapsevanema soov, oleme üksnes selgitanud seadust. Siis on lapsevanema otsustada, kas minna oma murega kooli või pöörduda uuesti õiguskantsleri poole, et too saaks konkreetse juhtumi lahendada. Me ei pea aga andma koolile õpilase andmeid, kui küsimus puudutab mõnda kooli kehtestatud korda. 

Kas vahel proovitakse ka selle autonoomsuse selja taga, mingeid nippe kasutades saavutada midagi, mis seadusega tingimata kooskõlas ei ole? 

On tõepoolest olukordi, mille puhul õiguskantsleri soovitust ei taheta järgida. Kõik sõltub asjaoludest ja juhtumist. Kooli kodukorras lähtuvad kõik punktid üldjuhul sellest, mida õiguskantsler on soovitanud. Keeruline on üritada näiteks sõnastusega mängides midagi muud saavutada või midagi varjata. Pigem võetakse mõni punkt välja, kui nähakse, et seda ei olegi vaja. 

Ma ei usu, et koolid on autonoomsuse koha pealt pahatahtlikud. Paljud koolijuhid paluvad anda endale teada, kui me näeme, et midagi on valesti, ja lubavad siis vea parandada. Viga võib olla tehtud lihtsalt teadmatusest. Ka on hariduses paljud asjad väga pika ajalooga. Koolidel on pikad traditsioonid ja mõni praktika on süsteemselt vale. Kui see ära põhjendada, siis koolis ka tegutsetakse vastavalt. 

Mina arvan, et õpetaja ei peagi iga päev seadust lugema, tal on muudki teha. Üldiselt õiguskantsleri seisukohad pigem toetavad koole, kuigi vahel võivad kõlada etteheidetena. Meie suhtumises etteheidet ei ole, pigem selgitame, kuidas oleks mõistlik edaspidi talitada. 

Kas see on mingis mõttes ka kompromisside otsimine?

Kompromiss eeldaks justkui seadusest tulenevate nõuete lõdvendamist. Meil on võimalik õpilasi õpetada ja kasvatada, lähtudes sellest, mis on seaduses kirjas. Toon välja kontrolltöid puudutava: meil on lubatud nädalas teha kolm kontrolltööd, kuid vahel on neid korraldatud neli või isegi viis. Kui nüüd õpilane küsib, kuidas nii saab, siis oleme saanud koolidelt tagasisidet, et õpetajad sõlmisid õpilastega vastava kokkuleppe. See on jällegi koht, kus pedagoogiline pool domineerib, aga tegelikult ei saa sellest maksimaalselt kolmest kontrolltööst üle ega ümber minna. Ka siis mitte, kui õpetaja paneb tööle nimeks test või arvestus: kui teadmiste kontrolli maht vastab kontrolltöö omale, ei tohi üle kolme neid nädalas olla. On olnud ka juhtumeid, kus õpetaja näeb kontrolltööde plaanist, et ta ei saa sinna konkreetseks nädalaks enam tööd kirja panna, ei teegi seda, aga töö viib ikkagi läbi. Niimoodi teha ei tohi! On vahe, kas midagi tehakse teadmatusest või eksitakse seaduse vastu teadlikult. Esimesel juhul saab läbi rääkida, et seekord läks nii ja edaspidi teeme paremini. Teisel juhul tekib mul aga küsimus, kas see õpetaja on pädev oma tööd tegema. Seega antud kontekstis  oleks sellist sõna nagu „kompromiss“ vale kasutada. 

Kui hea on õiguskantsleri ja koolide suhe?

Õiguskantsleri seisukoht on koolidele soovituslik. Kui aga õiguskantsler on selgitanud, miks ta midagi arvab, on mul keeruline ette kujutada, et kool, kes peab olema oma õpilastele eeskujuks, rikuks seadust edasi. Teatud juhtudel oleme oma soovituse saatnud ka koolipidajale ja ministeeriumile. Esiteks sellepärast, et ka nemad oleksid asjaga kursis, teiseks aga soovist, et koolil oleks pilk peal. 

Rõõm on tõdeda, et üldiselt meie seisukohti järgitakse. On aga ka arvatud, et õiguskantsler sekkub liigselt. Õpetajad ja koolid lähtuvad oma kindlatest arusaamadest ja neil on oma eesmärgid. Kui nüüd õiguskantsler, kes seadusest lähtuvalt õiguspärasust kontrollib, leiab nende tegevuses vigu, tundub neile, et seadus takistab elu. See on igas valdkonnas nii, mitte ainult hariduses. 

Peab silmas pidama, et seadus kaitseb meie õigusi. Mida rohkem me väikestest asjadest kõrvale vaatame, seda suuremasse hätta satuvad lõpuks ka koolid ja õpetajad ise. Mida rohkem me õigusriigist kaugeneme, seda vähem on meie õigused kaitstud. 

Raskused õiguskantsleri soovituste järgimisel võivad olla seotud ka teatud ressursside puudumisega, ja see puudutab juba otseselt ka koolipidajat, kes peab need ressursid tagama. See puudutab eelkõige õpilasi, kes vajavad koolis suuremat tuge. Ressursside puudumine ei õigusta õpilaste õiguste rikkumist.