Kirjandusteadlasel Maarja Vainol oli esimeses kolmes klassis kuldne elu, sest toonane koolimaja asus peaaegu kodumaja taga. Kui hiljem Õismäelt ära Lasnamäele koliti, ei raatsinud Maarja oma koolist loobuda. „Hakkasime õe ja vennaga iga päev kahe bussiga kooli sõitma, vähemalt tund hommikul ja sama palju pärast tunde tagasi koju. Mäletan metsikut külmetamist, sest bussid ei liikunud ju vene ajal normaalselt. Tihtilugu olid nad nii täis, et lihtsalt ei mahtunud peale. Jäin pidevalt kooli hiljaks. Aga kooli ei tahtnud ikkagi vahetada,“ meenutab ta. 

Kas teile meeldis koolis käia?

Eks mingist ajast alates oli selge, et kooli lähed ikkagi sõprade pärast. Kindlasti ei mõelnud ma toona sellele, et käin koolis omandamaks teadmisi ja saamaks haritud inimeseks. Õppimine oli tüütu lisakohustus. Koolis olid head sõbrad ja põnev elu. See, kuivõrd oluline on haridus ja haritus inimese jaoks, jõudis mulle alles pärast kooli lõpetamist kohale. 

Millistes õppeainetes olite tugev ja kas mõni õppeaine oli ka keeruline?

Arvan, et olin keskmine õpilane. Olid ained, milles olin väga hea, ja nendesse tundidesse läksin alati rõõmuga. Mulle meeldisid väga muusika ja kehaline kasvatus, ning loomulikult eesti keel ja kirjandus. 

Olid ained, mis ei olnud küll mu lemmikud, aga millega sain hakkama, ja muidugi tundsin mõne aine suhtes tohutut vastumeelsust. Üks neist oli vene keel, mille vastu oli mul, nagu siis paljudel, põhimõtteline tõrge. 

Matemaatikast sain kuni 9. klassini päris hästi aru. Meil oli hea õpetaja, kellega me küll eriti hästi läbi ei saanud, aga kes oskas oma ainet õpetada. Põhikooli lõpus jäi mul matemaatika lõpueksamil üks punkt viiest puudu. Mäletan isegi naudingut, mis tekkis, kui viskasin pikale võrrandile pilgu ja teadsin, et oskan seda lahendada. 10. klassis tuli meile aga uus matemaatikaõpetaja, aine ise muutus keerulisemaks ning selles vanuses ei olnud ma ka õppimisele enam nii pühendunud – tekkisid igasugused muud huvid. Ja siis sai matemaatikast mulle meeletu peavalu. Keskkooli lõputunnistusele venitasin vaevu kolme välja. 

Kuidas teile praegune Eesti kool tundub?

Mind teeb murelikuks, et ei osata hinnata seda, mis on eesti hariduse teinud tugevaks ja edukaks. Käib üks pidev uuendamine ja hariduse „kaasajastamine“. 

Üks absurdsemaid on viimase aja moejutt, mille kohaselt on kõige tähtsam see, et lapsed oleksid koolis õnnelikud. Milline inimene on terve elu õnnelik? Sa lähed tööle ja pole seal ju lakkamatult õnnelik. Sa abiellud ja vaevalt küll, et koged elu lõpuni oma suhtes hommikust õhtuni ainult õnne. On mingi veider utoopiline nõue olla kogu aeg õnnelik. Kui laps on hommikul ärgates pahas tujus, mis siis saab? Kas ta ei tohi kooli minna, sest peab seal õnnelik olema? Ei ole võimalik, et sul on koolis mitusada õpilast ja nad on kõik aina õnnelikud. Niisugune eesmärgipüstitus meenutab mulle hirmutavalt romaani „Hea uus ilm“, mis kujutab samuti pidevalt „õnnelikku“ ühiskonda ja õnne tagas seal hommikuti sisse võetav tablett. Arvestades, millise kergusega praegu juba väga noortele antidepressante välja kirjutatakse – sest nad ei ole õnnelikud! –, hakkab ikka päris õudne. See on düstoopia, mida ei tasu eesmärgiks seada.

Kool on teadmiste omandamise koht. Õppimine on igal juhul pingutus ja see võib valmistada isegi kannatusi. Huvitav oli lugeda üht hiljutist neuroloogilist uurimust, kus oli mõõdetud inimese aju piirkondi ajal, mil ta õppis ja pingutas oma aju. Ajus aktiveerusid samad piirkonnad mis siis, kui inimest piinatakse. Ehk siis – õppimine on ebameeldiv tegevus, sest ennast vaimselt pingutada on väga ebamugav. Uurijad ei olnud jõudnud veel järeldusele, mis on see kompensatsioon, miks inimene seda teeb. Tõenäoliselt on olemas ikka mingi põhjus, miks aju sellise enesepiinamisega nõus on (naerab). 

Tõsiasi on, et kui sul puudub siht, siis sa ennast piinama ei hakka. Kui me midagi ei nõua ja koolist saab mugava äraolemise koht, toob see kaasa vaimse mandumise. Toob kaasa ka vaimse tervise probleemid, sest inimesele on vaja eesmärki, mille suunas liikuda. Nii-öelda sihti silme ees. Õppimise tulemusel omandatakse teadmised, hoiakud, mõtlemis- ja pingutamisvõime. Ideaalis peaksid koolist tulema välja põhiteadmistega haritud inimesed, kes on võimelised otsustama, mida nad oma edasise eluga peale hakkavad. Kes oskavad teha valikuid, mis teevad nad edasises elus loodetavasti õnnelikuks.

Loomulikult tuleb silmas pidada, et koolis oleks õppimiseks meeldiv keskkond. Piltlikult öeldes, et koridorid ei haise, klassiruum on piisavalt valgustatud jne. Et ruum ise soodustaks keskendumist ja õppimist.  

Teine asi, mille suhtes olen kriitiline, on individuaalsed õpirajad. Muidugi on õigustatud see, et õpetaja toetab erilise andega last, pöörab talle rohkem tähelepanu, suunab teda olümpiaadidele ja teeb õpetajana kõik endast oleneva, et anne saaks realiseeruda.

Aga mõte, et laps hakkab juba ise varakult valima, mis haridusrada pidi läheb, on minu meelest eksitav. Esiteks pannakse lapsele liiga suur vastutus. Inimese huvid ja eelistused, isegi võimed võivad ajas päris palju muutuda. Teiseks, kus on siis meie hariduslik ühisosa, kui kõik on nii individuaalne? Rahvana peab meie teadmistes olema ühisosa. See on tegelikult see ühtluskool ja hariduslik võrdsus. Teame, et saame kõik koolist samaväärse hariduse. Individuaalsed õpiteed kasvatavad minu meelest pigem lahku. Juba praegu on koolijuhtidel ja õpetajatel vabadus valida õppesisu ja see võib kooliti üsna palju erineda. Meil tekib hulk erinevaid haridusteekondi ja siis olemegi individualistide kooslus, keda rahvana ei ühenda enam eriti miski. 

Kui saaksite midagi Eesti kooli juures muuta, mis see oleks?

Looksin kohustusliku kultuuriloo kursuse igale kooliastmele, mis hõlmaks kultuuri-, teadus-, meditsiini-, teatri- ja muusika- jne ajalugu ja muid elemente, millest meie kultuur koosneb. Et lapsed puutuksid eesti kultuuriga põhjalikult kokku. Isegi kui nende perekond ei käi mitte kunagi teatris või kui nad ei tea mitte midagi laulupeost, pole kunagi käinud Tallinna vanalinnas või Kaali kraatri juures, saavad nad teada, mis see Eesti on. Et on olemas väga pika ja rikka kultuuriajalooga, pulbitseva kultuuriga Eesti. Kultuuriline kuulumistunne on ülioluline, see ongi see, millel püsib meie järjepidevus rahvana!

Kannapöörde peaks Eesti hariduspoliitikas tegema keeleõppega. Jah, väike rahvas peab alati oskama ka võõrkeeli, et mitte olla maailmast ära lõigatud, aga võõrkeel ei tohi domineerida eesti keele üle. Praegu on meil tunniplaanis võõrkeeli rohkem kui eesti keelt ja see peab muutuma kiiremas korras! Eesti keelt peaks õppima iga päev ja võõrkeeli paar korda nädalas. Praegu signaliseerivad tunniplaanid, et eesti keel ei olegi tähtis – miks on teda siis vähem kui võõrkeeli? Õpetajad ei jõua väheste tundide jooksul põhilistki õpetada, vabal ajal on lapsed nutiseadmetega niikuinii võõrkeelses keskkonnas. Mis siis imestada, et lapsed ei oska eesti keelt. Aga see on üsna eksistentsiaalne asi.

Kultuuri- ja kirjandustundide olulisus on seotud ka tehnika kasvuga meie elus. Paljusid asju aitab tänapäeval teha tehisaru, mingites tehnilistes küsimustes pole mõtet temaga võistelda. Seda tähtsamaks muutub inimeseks olemise küsimus. Seda tehisaru meie eest ära ei tee. Võib-olla hakkab tehisaru ühel päeval iseseisvalt mõtlema, kuid vähe tõenäoline, et tal tekivad tunded: eksistentsiaalne äng, vaimse tervise probleemid, armumine, soov unistada jm. Küsimus, kes on inimene, miks ta selline on ja kuidas olla ning jääda inimlikuks, muutub seepärast järjest kesksemaks ja üha suurema kaalu saavad õppeained, kus nende küsimustega tegeletakse. Noored, nagu alati, on ju iseendaga hädas – kõik elavad esimest korda. Hariduses on ära unustatud, et haridus on ka hingeharidus. Vaimuteadused on teinud inimesest selle, kes ta on. Filosoofia ja kultuurilugu peaksid olema põhihariduse osa, sest inimene on mõtlev olend ja ainult tänu sellele inimkond püsibki. See on kõige suurem paradigma muutus, mis võiks hariduses toimuda. Et humanitaariat ei vaadataks kui kasutut ala, vaid meie olemasolu panti.

Milline on hea õpetaja?

Vist kõige tähtsam on õpetaja meisterlikkus. Mõni inimene teab oma ala väga hästi, kuid ei oska seda edasi anda, seletada. See on aga õpetamisel peaaegu kõige tähtsam. Igaüks ei saa õpetaja olla, kuna ei oska õpetada – kuigi teadmised on. Hea õpetaja ei pruugi olla kõigi lemmik naljaviskaja, isegi tingimata mitte tore inimene, aga ta oskab oma ala väga hästi selgeks teha. See ongi kõige tähtsam.

Õpetaja peab olema ka empaatiline. See ei tähenda, et ta peaks kõigi õpilaste muresid hinges kandma, aga kahjuks mäletan oma kooliajast õpetajaid, kes kohtlesid õpilasi ebavõrdselt – mõni oli lemmik, teisega oldi kiuslik. Ega see maailmast kadunud ei ole. Aga täiskasvanupoolset ebavõrdset kohtlemist on lapsele väga raske seletada. See ei tähenda, et õpetaja peaks olema alati naerusuine ja nalja viskama. Ta võib mõjuda isegi rangena, aga kui ta on empaatiline, tekitab rangus pigem austust. Austus oma õpetaja vastu on aga väga oluline. 

Mida soovite Eesti õpetajatele omalt poolt öelda?

Eesti õpetajad on olnud päris osavad suhteliselt kasutute ja vahel isegi halbade reformide juurutamisele vastu seisma. Vähemalt mingi oluline hulk on jäänud kindlaks teadmistele, mis tegelikult klassiruumis toimib, ega ole rutanud uuendustega kaasa minema. Sageli on need uuendused ju kusagil kabinetis välja mõeldud ja täiesti eluvõõrad. Arvan, et enda juurde jäämise oskus ja julgus võiks õpetajatel säilida. Kahjuks ei seisa eesti õpetajad avalikult enda eest kuigivõrd häälekalt. Nad võiksid seda rohkem teha, sest on olnud erakordselt tublid.