Eelmisel nädalal tekitas furoori uudis: koalitsioonikõneluste käigus lepiti kokku, et põhikooli lõpueksamitel tulevikus lävendeid ei ole ja lõputunnistuse saab õpilane ka juhul, kui ei saa näiteks matemaatika riigieksamil ühtegi punkti. Järgmisel päeval lükkas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas selle info sotsiaalmeediapostitusega aga ümber. 

Kallas kirjutas, et ühtsete ülesannetega põhikooli lõpueksamitel jääb alles seni kehtinud lävend. „Ei ole võimalik kinnitada, et noor on omandanud matemaatikas või eesti keeles põhikooli õpiväljundid, kui ta on saanud välishindamisel 0 punkti. Lävend näitab kokkulepitud standardi omandamist,“ seisis postituses muuhulgas. Küll aga ei korralda kool tulevikus neile, kes lävendit ei ületa, järeleksamit, kuna see vaid mõni päev hiljem aset leidev test varjab Kallase sõnul tegeliku oskuste taseme. 2026. aastast alates luuakse hoopis järgmisesse tasemeõppesse liikumist ettevalmistav aastane programm, mille abil saab eksamil põrunu oma teadmistesse ja oskustesse jäänud lüngad täita. „Ettevalmistava aasta programmid avatakse riigikoolide juures ja pärast 9. klassi saab sinna õppima minna noor, kellel erinevatel põhjustel on jäänud põhikoolis õpilüngad või ei ole ta teinud ka veel otsust oma kutsevaliku osas,“ lõpetab Kallas oma postituse. 

Õpilasesinduse ettepanekud 

Päev enne seda oli Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonikõnelejatele oma ettepanekud saatnud ka Eesti Õpilasesinduste Liit. Tundus hädavajalik seda teha. Kirja pandi viis keskset ettepanekut, mida EÕL leppes näha soovib. „Kuna haridusvaldkonnas on olulised teemad laual, tahtsime, et ka meie mõtetega arvestataks,“ alustab EÕL-i juhatuse esimees Ats Mattias Tamm. Varasemalt ei ole neid huvigrupina otsuste tegemisse kaasatud, seega tuli olla ennetavalt aktiivne. 

EÕL-i esimene ettepanek oligi seotud põhikooli lõpetamise korraga. Seoses õppimiskohustuse ea tõusuga ei peaks nende arvates põhikooli lõpueksamitel lävendit praegusel kujul olema. Korraks võisid nad rõõmustada, aga vähemalt praeguse seisuga paistab, et lävendid ära ei kao. Nende kaotamine ei olnud EÕL-i jaoks aga omaette eesmärk. Tamm rõhutab, et kuigi põhikooli lõpetamisega seoses on kosmeetilisi muudatusi tehtud, on vaja suuremat reformi, mis kaasab kõik huvigrupid. „Üks kosmeetilistest muudatustest oli põhikoolieksamite toimumise aja varasemast ettepoole tõstmine, mis tõi endaga kaasa nii õpetajate kui õpilaste kriitikalaine. Otsuse tegemisse ei kaasatud kedagi!“ ütleb ta. Põhilised probleemid on tema hinnangul seotud põhikooli lõpueksamite üldise eesmärgiga. „9. klassi lõpus on liiga hilja avastada, et õpilane ei ole kohustuslikke õpiväljundeid omandanud. Järeleksamiks õppides pikaajalisi õpitulemusi ei saavuta, see on vaid õpetajaid koormav kiire tuupimine, et täita riigi seatud nõuded,“ arutleb Tamm. Seega saab öelda, et vähemalt järeleksamite teemal on EÕL ja koalitsioonikõnelejad ühel meelel. 

Põhikooli lõpueksameid puudutavaid ettepanekuid on neil aga veel. Õpilaste hinnangul peitub praeguse süsteemi üks nõrku kohti näiteks selles, et info, mida põhikooli lõpueksamid annavad, on seotud ainult kolme ainega, millest ühe valib õpilane ise. „Ka eesti keeles ja matemaatikas saab praeguste eksamitega kontrollida ainult väikest osa õpitust,“ ütleb Tamm. EÕL leiab, et palju selgema pildi põhikoolilõpetaja üldpädevustest annaksid rohkem valdkondi kaasavad küpsuseksamid. „Need võiks näidata sedagi, kui valmis on noor töömaailmaga kohanema ja kui hästi suudab ta omandatud teadmisi rakendada mujal kui koolis drillitud ülesannete lahendamisel. Praegusest põhikooli lõpueksamist ei saa välja lugeda, kas õpilane on teemad pähe tuupinud või saab ta ainest päriselt aru,“ selgitab Tamm. 

Üks punkt EÕL-i pöördumises puudutab koolikiusamist, mille vastu võitlemiseks tuleb luua riiklik strateegia. „See on oluline teema, iga kolmas Eesti õpilane on koolikiusamist kogenud,“ alustab Tamm teema lahkamist. Praegune lähenemine, kus iga kool ja omavalitsus tegeleb probleemiga oma äranägemise järgi, jätab tema sõnul paljud ohvrid tõhusast toest ilma. „Meil on küll teaduspõhised kiusamisvastased programmid, kuid need ei ole efektiivsed ilma riigi toetuse või strateegiata,“ lisab ta. 

Tamm on nõus, et aluspükste üle pea tõmbamist või kellegi pea vetsupotti surumist tuleb koolides varasemast palju vähem ette, ent mõnes mõttes on tänapäeval aset leidev küberkiusamine veel hullem. „Eespool mainitud tegevusi on kooli peal näha ja nende aset leidmise kohta on olemas konkreetsed tõendid. Küberkiusamine on nähtamatu,“ nendib Tamm. Tema sõnul on nutitelefonidega seotud väga palju probleeme. Üks neist on kiusamine, mis ei lõpe kaugeltki koolipäevaga, vaid tuleb õpilastega koju kaasa. 

Lisaks põhikooli lõpetamisele ja koolikiusamisele käidi ettepanekutena välja vaimse tervise kriisi senisest läbimõeldum lahendamine, tasuta koolitoidu pakkumine ja tasuta eestikeelse kõrghariduse säilimine. Viimase puhul toodi välja, et Eesti on liiga väike riik, et endale ajude äravoolu lubada, ja idee õppemaksust paneb paljusid abituriente kahtlema Eestis õppimise jätkamises. „Õppemaksu kehtestamine süvendaks hariduslikku ebavõrdsust, kuna kõrgharidus jääks raskesti kättesaadavaks madalama sissetulekuga perede noortele, piirates nende võimalusi oma tulevikku kujundada,“ seisab nende pöördumises. 

Üks punkt, mis välja jäi, puudutas aga õpetajate palku. „Kuna sellest praegu niigi palju räägitakse, ei oleks meie ettepanek õpetajate palka tõsta midagi olulist lisanud,“ leiab Tamm. Põhjus, miks õpetajate palkade teema ka õpilasi kõnetab, on tema sõnul see, et õpetajateta ei ole haridusest üldse mõtet rääkida. Seetõttu peab õpetaja end hästi tundma. „Meie seisukoht on, et õpetajate palk ei peaks olema mitte 1,2 vaid 1,5 Eesti keskmist palka. Seda puhtalt sellepärast, et õpetajaid on puudu,“ ütleb Tamm ning lisab, et loomulikult mängivad ka töötingimused ja koormus selle juures väga suurt rolli, kui palju õpetajaid lõpuks koolidesse jõuab või jääb.