Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Enesekindlal ja emotsionaalselt intelligentsel õpetajal on kergem juhtida õppeprotsessi klassis. Neid omadusi on võimalik arendada, kui õpetaja tajub oma töö raskusi.
Enesekindlus on korras enesehinnangu väljendus. Enesekindel õpetaja on võimeline tulema toime oma igapäevatööga ja olema õpilastele juhiks. Enesekindlus sõltub õpetaja oskusest luua õppimiseks sobiv keskkond, ka suhete ja piiride mõttes.
Enesekindlus on isiksuse arengu küpsuse näitaja. Korras enesehinnanguga inimene suhtub endasse rahulikult ja pingevabalt. Ta pole kaitseseisundis ega ärritunud, sest teab lahendusi.
Enesekindel õpetaja otsustab ja julgeb käituda kehtestavalt nii, et ta ise ja õpilased tajuvad selgelt, mida võib teha ja mida mitte. Kui piirid on selged ja reeglid paigas, siis ei tunne ka tundlikumad lapsed hirmu tunnis toimuva ees. Siis on tunnis rahu ja klassis turvalisus.
Kui õpetajal enesekindlust napib, on läbisaamine õpilastega keeruline. Õpilased suhtuvad õpetajasse silmanähtavalt ükskõikselt või väldivad teda. Pole näha rõõmsat tervitust õpetaja tulekul, austavat ja meeldivat suhtlemist ning omavahelist vestlust, õpetajat ei kuulata ja tööülesandeid ei täideta. Halvimal juhul eirab klass õpetaja kohalolekut, temaga räägitakse üleolevalt, hakatakse vastu või õiendatakse pidevalt.
Õpetaja enesekaitse või oskuse puudumine oma tähelepanu jagada väljendub ükskõiksuses. Kui tal pole psühholoogiateadmisi mõistmaks, milline õpilaste käitumine võib kogu tunni ära rikkuda, ei oska ta ennetada ka probleeme. Ka võib õpetaja olla nii väsinud, et tahab tunni lihtsalt läbi saada.
Tunnused, mis näitavad, et piirid pole paigas
Õpilased käituvad õpetajaga inetult ega austa teda ja õpetaja ei oska olukorda muuta. Ta pole võimeline jääma rahulikuks, kui mõni õpilane temaga halvasti käitub – ta võtab seda isikliku solvamisena, mitte õpilase probleemi väljendusena.
Õpetaja pole võimeline ennast enesekindlalt sõnaga kaitsma, mõnda tegevust takistama või õpilast keelama. Ta läheb emotsionaalseks või käitub verbaalselt agressiivselt, kui keegi talle halvasti ütleb või ei kuula tema korraldusi.
Õpetaja võib minna ka siis närvi, kui keegi pöördub tema poole abi saamiseks või vajab isiklikku juhendamist, sest ta närv on pingul. Kuna piirid puuduvad või on paigast ära, võib ka õpilase tavapärane käitumine tunduda õpetajale ahistamisena.
Õpetaja tunneb, et panustab ülearu töösse, mille eest ta ei saa piisavalt palka, tänu ega tunnustust. Ta tunneb end pidevalt ülekoormatu või lausa ärakasutatuna.
Põhjused, miks õpilased õpetaja piire ei austa
Piirid on õpetaja professionaalsuse tunnus. Õpetaja võib täiesti põhjendamatult eeldada, et õpilased käituvad hästi ilma tema nõudmiste, kontrolli ja juhtimiseta. Ta loodab, et õpilased saavad ise aru, kuidas sobib õpetajaga käituda ja kuidas ei sobi. Seda on neile ju kodus õpetatud. Tihti mõjutavad aga hoopis klassi liidrid kaasõpilaste käitumist, ja seda halvas suunas.
Õpilased käituvad õpetajaga halvasti, kui õpetaja ei austa ennast, ei võta ennast tõsiselt. Kui ta ei käitu nii, et õpilased tunnetaksid tema täiskasvanulikkust, juhiks olemist ja autoriteeti; kui ta käitub teistega mittelugupidavalt, isegi ülbelt või üleolevalt, püüdes pidevalt näidata, kes on kes.
Õpilased ei käitu hästi, kui õpetaja soovib neile liigselt meeldida või lausa semutseda, lootes, et nii mööduvad tunnid lihtsamalt, kui ta ei austa õpilaste piire: tuleb nendega rääkides liiga lähedale või seisab nende kõrval, puudutab neid või nende isiklikke asju, käitub nende õppematerjaliga lohakalt. Õpetaja võib ärritunult haarata õpilase käest või õlast, rikkudes niiviisi tema personaalse ruumi puutumatust.
Kahjuks tuleb ka see, kui õpetaja räägib segaselt, ebameeldiva häälega või liiga valjult/vaikselt, mitte ainult ainet selgitades, vaid eelkõige klassis korraldusi andes; kui ta pole harjunud selgelt ennast kehtestama ja keerulistes olukordades ohje haarama.
Kuna õpetaja pole klassi reegleid ega iga õpilase vastutust selles paika pannud, siis on klassis pidevalt segadus. Igaüks käitub just nii, nagu tema on asjast aru saanud.
Kehtestamisoskuse ja enesekindla käitumisega saab piirid paika
Õpetaja kehtestav käitumine ei ole vaid õpitud sõnaline reaktsioon, vaid kogu tema olek, ka kehakeel ja hääletoon väljendavad täiskasvanu enesekindlust. Õpetaja peab oskama väljendada oma mõtteid, ootusi ja vajadusi, nõudmisi klassile selgelt ja kindlalt. Ta peab ütlema kindlalt, mida tohib ja mida ei tohi tunnis teha, kuidas tuleb temaga käituda, ning jääma selle juurde kindlaks.
Samas tuleb arvestada õpilaste piire, õigusi, vajadusi, seisukohti ja ootusi ning küsida alati ka õpilaste arvamust. Õpetaja ei tohi olla oma tahet pealepressiv, domineeriv ja õpilastele oma käitumisega ebameeldiv, vaid nende vajadusi märkav, emotsionaalselt ja empaatiliselt tunnetav.
Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga mille eiramine võib saada õpilastega suheldes takistuseks. Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Lisa kommentaar