Palju on juttu olnud kaasava haridusega seotud muredest ja raskustest, kuid õnneks on ka näiteid, mis tõestavad, et asjaosaliste hea tahtmise korral on kõik võimalik. Laulasmaa Kooli 2.b klassis käib kümneaastane sügavalt enneaegsena sündinud Klerkon, kelle liikumine on ajukahjustuse tõttu piiratud. Liikumiseks vajab poiss abivahendeid ja koolis on tal kõrval tugiisik. Ta õpib riikliku õppekava järgi ja on õppimises väga tubli.

Kui Klerkon kolme ja poole aastaselt Laulasmaa lasteaeda läks, soovisid vanemad algusest peale, et ta teeks kõigis tegevustes kaasa nii palju, kui saab. Kogu selle aja oli tema kõrval tugiisik, kes tal süüa, riietuda, WC-s käia ja kõiki muid toiminguid teha aitas. Õpetaja Silvi Saarniit räägib, et kuna tema jaoks oli Klerkon esimene liikumisraskusega laps rühmas, ei teadnud ta alguses, kuidas olla ja mida teha. „Lasteaeda tulles oli väikemees rihmadega tooli küljes kinni, et ta seal üldse püsiks, ning saigi ainult kas istuda või lamada. Meie oleksime tahtnud teda hoida ja nunnutada, aga vanemad leidsid, et laps ei arene, kui talle selleks võimalust ei anna.“ Klerkon käiski teistega koos õues, luges emakeelepäeval luuletust, osales näidendites, maalis pilte. Teda tuli lihtsalt aidata. Tasapisi hakkas ta raami abil rühmas liikuma, tema kõne muutus üha arusaadavamaks ning juba lasteaias õppis ta lugema. Selle taga oli järjepidev töö. Õpetajate sõnul treenis Klerkon sama palju nagu mõni olümpiasportlane. Et vanemad nii suurel määral lapse arengusse panustasid, motiveeris ka neid.

Kooliteed alustas Klerkon samas hoones asuvas Laulasmaa koolis koos paljude rühmakaaslastega, kellega ta oli harjunud koos olema ja kes teda hoidsid. Koolis sai poisi tugiisikuks Reesi Kirsi, kes on olnud tema kõrval peagi kaks õppeaastat. „Harjusime teineteisega päris kiiresti. Saime enne kooli algust augustis kokku, et omavahel tuttavaks saada. Kuna Klerkon vajab abi kogu koolipäeva jooksul, peab olema vastastikku vaikiv nõusolek, et mina sobin talle ja tema sobib mulle. Teisiti ei saa seda tööd teha,“ räägib Reesi Kirsi.

Klerkon kasutab mitmesuguseid abivahendeid: jalaortoose, et ta saaks püsti seista, spetsiaalselt tema jaoks kohandatud koolilauda, kõnniraami ja seisulauda, samuti õues käimiseks mõeldud tagant lükatavat jalgratast. „Kui eelmisel aastal kasutasime rohkem kõnniraami, siis sel aastal seisulauda, mis jätab käed vabaks ja millega on parem manööverdada. Kehalise kasvatuse tunnis saalihokit mängides oli poiss väga õnnelik, kui tal õnnestus pall väravasse lennutada. Seisulauaga saab ta ka kiiremini edasi liikuda, poole tunni asemel kulub meil nüüd 10–15 minutit, et oma klassist muusikaklassi või võimlasse jõuda. Paljusid asju tahabki ta ise teha, näiteks liftinuppu vajutada, mis on tema jaoks väga suur töö, sest käed ei kuula hästi sõna. Nuputamegi koos, kuidas ta midagi teha saaks. Ta on tubli ja tal on palju tahtejõudu,“ kiidab tugiisik.

Mariia Paavel on 2.b klassi õpetaja sellest õppeaastast. Nähes, et Klerkon ei saa tunnis paljusid asju kaasa teha, vaid üksnes suuliselt vastata, hakkas ta kohe digilahendusi otsima. Vanemad muretsesid pojale spetsiaalse arvutiklaviatuuri ja hiire, mida too juba üsna osavalt kasutab. Õpetaja sõnul ongi näha, et mida rohkem Klerkonile iseseisvust anda, seda iseseisvamaks ta muutub. Väga oluline on koostöö tugiisikuga, mis hästi laabub. 

Eesti keele tundides kasutab õpetaja Mauruse kirjastuse „Jutulinna“ komplekti, millel on olemas ka digimaterjalid. „Tegin Klerkonile neile juurdepääsu ning kõike, mida teised õpilased teevad tööraamatus, teeb tema TaskuTarga veebikeskkonnas. Lisaks tegin talle Liveworksheetsi keskkonda tööraamatu, kus ta tunnitööd ja hindelised tööd on kõik ühes mapis. Samamoodi on seal vihikud: Wordi dokumentidena ja iga aine jaoks eraldi. Teen ja postitan Klerkoni jaoks töölehti, mille ta pärast täitmist mulle tagasi saadab. Ka etteütlused ja kirjandid kirjutab Klerkon arvutis. Ta on hästi loov ja tal on palju mõtteid, aga kuna kirjutamine nõuab temalt suurt füüsilist pingutust, püüab ta need võimalikult lühidalt kirja panna,“ räägib Mariia Paavel. Õpetaja lisab, et digitunde tehakse aeg-ajalt vahelduseks kogu klassiga. Näiteks matemaatika teemade harjutamiseks ja kinnistamiseks leidub põnevaid ja lõbusaid ülesandeid Eduteni keskkonnas. Kord nädalas on kogu klassil nutitund, mida lapsed väga ootavad.

Kunstitunnis tegutseb Klerkon Canva keskkonnas. Hiljuti joonistati kevadlilli, tema valis lilled välja ja pani need paika, töö tuli samasugune nagu teistel, lihtsalt interaktiivne. Koolil on olemas tahvel- ja sülearvutid, soovi korral saab broneerida arvutiklassi ning klassis on nutitahvel, kus mänge mängida ja õppefilme vaadata. „Minu enda jaoks on digiõpe hästi põnev ja ka lapsed tahavad võimalikult paljude keskkondadega tutvuda, lihtsalt tuleb õige tasakaal leida,“ räägib õpetaja.

Tugiisik Reesi Kirsi on endale samuti vajalikud veebikeskkonnad selgeks teinud, et vajadusel kiiresti tegutseda. „Töö käibki nii, et mina teen õige koha lahti ja Klerkon kirjutab vastused. Enamasti kirjutab ta ise, mõnikord ma pisut aitan – tema ütleb mulle vastused ja mina täidan lüngad. Etteütluste ja kirjandite jaoks avan Wordi programmis puhta lehe, panen kuupäeva ja pealkirja ja tema hakkab trükkima. Usun, et paari aasta pärast suudab Klerkon juba ise programme avada ja alla laadida. Püüangi abistada minimaalselt, et teda iseseisvaks eluks ette valmistada. Tähtis on, et ta saaks tulevikus tööd tehes ilma abita hakkama.“ 

Õpetaja Mariia Paavel ütleb, et Klerkon on väga tubli õpilane, kes õpib peamiselt viitele. „Hindan teda täpselt samadel alustel nagu kõiki teisi, kusjuures ma pole kohanud ühtki teist teise klassi õpilast, kes nii palju loeks. Ta loeb ka suurematele mõeldud raamatuid, eriti huvitab teda ajalugu.“

Tugiisiku hinnangul on Klerkon ka suhtlemises suuri edusamme teinud. „Lapsed, kellel on pisikesest peale tugiisik kõrval, harjuvadki täiskasvanu abil suhtlema. Terve eelmise aasta suhtles Klerkon klassikaaslastega minu kaudu, samamoodi nemad temaga. Sellest harjumusest saime aastaga lahti. Kui me koridoris liigume, seisan temast sihilikult paar sammu eemal, et Klerkon suhtleks teistega otse. Grupitöö ajal lähen hoopis klassi teises otsa, sest Klerkon peab ise hakkama saama ja suutma end arusaadavaks teha. Kuna tal on palju teadmisi ja lai silmaring, teab ta enamasti õigeid vastuseid.“

Reesi Kirsi lisab, et tugiisiku töös on kõige raskem psüühiline pool – mitte last haletseda ja tema eest asju ära teha, vaid mõelda, mida ta ise suudab ja kuidas seda saavutada. „Ei tohi lasta tekkida õpitud abitusel, vaid tuleb motiveerida rohkem pingutama. Selle asemel et mõelda, mida kõike ta teha ei saa, tasub mõelda hoopis, mida ta teha saab. Kuna Klerkon palju loeb, kõike tähele paneb ja tal on väga hea faktimälu, oleme arutanud, et temast võiks tulevikus kirjanik või ajakirjanik saada.“ 

Õpetaja Mariia Paaveli sõnul ongi 2.b klassi moto mis tahes probleemi puhul esimese asjana mõelda, millised lahendused sellele on. Ka erivajadus ei takista elus hästi hakkama saada. Õpetajana ma mitte ainult ei õpeta, vaid ka kujundan klassi suhtumisi ja hoiakuid. Minu jaoks on oluline, et kõik õpilased klassis tunnevad end hästi. Halvas keskkonnas ei saa keegi õppida ega oma potentsiaali avada.“ 

Klerkoni vanemate Katrin ja Erik Abroi arvates läheb pojal praegu koolis hästi. Nende meelest on kõige suurem ja parem muudatus teises klassis olnud see, et klassiõpetaja tegi täiesti oma algatusel Klerkonile õppimiseks digikeskkonnad. Samuti on tal kõrval väga hea tugiisik.

Klerkonile meeldib koolis käia, ta peab kõiki klassikaaslasi oma sõpradeks ja tahab hästi õppida. Ema meenutab, et kui poeg enne esimest koolipäeva koolimajaga tutvumas käies autahvlil oma vanema õe Arabella pilti nägi, küsis ta kohe, millal uued pildid üles pannakse, et samuti autahvlile saada. 

Klerkoni päevad on pikad ja venivad õhtusse välja: pärast kooli käib ta enamasti igal õhtul mõnes teraapias. Sageli jõuab ta koju alles õhtul kell seitse ja hakkab siis järgmiseks päevaks õppima. Kodus peab poiss olema veel iseseisvam kui koolis – ema paneb talle arvuti, klaviatuuri ja hiire ette ja Klerkon teeb kõik, alates õigete lehtede avamisest kuni vastuste kirjutamiseni, ise. Koolist kergel käel puududa vanemad ei luba. Pidev treening on poisi jaoks eluliselt tähtis, see ongi tema elu.

„Mäletan, kuidas me Klerkoni esimesel koolipäeval kooli saatsime ja siis koolimajas diivanil istusime ja arutasime, miks me küll nii palju muretseme, kõik ju sujub,“ räägib ema. „Ilmselt just seepärast sujubki, et kooliks valmistumine algas juba lasteaias. Panna Klerkon Laulasmaa Kooli oli meie teadlik otsus. Oleksime võinud ta ka mõnda erikooli panna, aga ei tahtnud seda. Lasteaia õppealajuhataja Ülle Krabo oleks võinud leida sada põhjust, miks ei saa Klerkonit lasteaeda vastu võtta. Ometi julges ta võtta vastutuse ja teha midagi sellist, mida paljud ei teeks. Nii saigi see teekond alguse. Alguses oli ka teadmatust ja muret, kuidas minema hakkab ja kuidas temasse suhtutakse. Igal hommikul saatis õde venna liftiga teisele korrusele ja sealt kuni klassi ukseni ning käis vahetundide ajal vaatamas, kuidas tal läheb, aga kõik läks hästi. Laulasmaa koolis on eriliselt toredad ja sõbralikud lapsed. See kool on üldse eriline – tänu kogu koolipere hoolivale suhtumisele ongi Klerkon jõudnud sinna, kus ta on.

8.–10. augustini korraldavad Klerkoni vanemad Laulasmaa Koolis ja ümbruskonnas PCI diagnoosiga lastele, noortele ja nende lähedastele suvelaagri, kus pakutakse turvatud keskkonnas võimalust aktiivselt tegutseda ja peetakse mõttetalguid. Loodetavasti on Klerkoni lugu ka teistele peredele julgustuseks.

---

KOMMENTAAR

Lääne-Harju valla sotsiaalosakonna juhataja Anneli Sert:

Klerkoni lugu on suurepärane näide kooli ja pere koostööst. Pere on ise otsinud võimalusi ja lahendusi ning neid koos kooliga ellu viinud. Vald on aidanud teenuseid ja teraapiaid finantseerida, mingeid teenuseid on rahastanud riik, osa eest on maksnud sponsorid. Kui koos ühise eesmärgi nimel tegutseda, on sellel tulemus ja kõik on rahul. Ühine soov ongi, et laps saaks oma võimete piires täisväärtusliku hariduse.