On suur vahe, kas me räägime keeleõpikutest gümnaasiumile või näiteks eestikeelsest bioloogiaõpikust põhikoolile. Kui eri keeletaseme keeleõpikuid on maailm täis, siis eestikeelset bioloogiaõpikut, mis on tehtud Eesti riikliku õppekava järgi, kirjastatakse veel ainult Eestis. 

Kuna välismaised kirjastajad ei järgi meie õppekava, on üsna loomulik, et saavutamaks just meil kokkulepitud võõrkeelte õpitulemusi ja õppimise seisukohalt olulist õppeainete lõimingut, ei jäägi kõikidel võõrkeeli õpetavatel õpetajatel muud üle, kui ise materjale või lisamaterjale teha.

Kindlasti on see väga suur lisakoormus ning vastutus, mistõttu loodan, et see vaev kajastub ka õppematerjale kirjutavate õpetajate palganumbris. Kui inglise keele õppimist toetab tugevalt variõppekava, siis palju raskemas olukorras on saksa, prantsuse ja teiste võõrkeelte õpetajad.

Mis asi see õpik siis ikkagi on? 

Hoopis teine lugu on sotsiaal- ja loodusainete ning matemaatikaga. Igal riigil on oma õppekava, see tähendab, et oleme kokku leppinud, mida me oma noortele õpetada tahame. Eesti on üks väheseid riike, kus riikliku õppekava võtab vastu parlament. See tähendab, et oleme haridususku. Kui esmalt lugesin sõnaühendit „õpikuvaba kool,“ arvasin, et see tuleb kuskilt üle lombi. Nagu ikka viimasel ajal lehest lugeda, et mis seal Imedemaal jälle tehti. Aga ei, see sõnaühend loodi meil siin kodus. Kiusamisvaba kool, narkovaba kool, õpikuvaba kool.

Mis asi see õpik siis ikkagi on? Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on õpik õppeaine või -kursuse kokkuvõtlikku sisu esitav trükitud (või elektrooniline) õppevahend. Seega õpikust võime leida õppesisu. Kui arvestada, et Eesti õpikud on kirjutatud riikliku õppekava järgi, siis on ju ka õpik meie tahte väljendus ja kultuuri osa. Muidugi, tehnoloogia arenedes kaovad mõned kultuurinähtused, kuid õppesisuta pole meil enam tegemist kooli, vaid lihtsalt lastehoiuga.

Loomulikult on trükitud raamat vaid üks võimalus, sest sisu saab edasi anda ka suuliselt. Kui aga pidada silmas, kuidas õppimine toimub, siis võib kindel olla, ühekordsest suulisest esitusest ei piisa, et õppija õpitut ka paari nädala pärast mäletab.

Võtame taas näiteks bioloogia ainekava: „Selgroogsete loomade paljunemine ja areng“.

Õpilane: 1) analüüsib kehasisese ja -välise viljastumise eeliseid ning lootelise arengu erinevust selgroogsete loomade rühmadel; 2) võrdleb otsest ja moondelist arengut ning toob selle kohta näiteid; 3) seostab selgroogsete loomade järglaste eest hoolitsemise vajadust eri rühmade paljunemise ja arengu eripäraga.

Kui õpikuid ei oleks, peaks 742 bioloogiaõpetajat, kellest 42-l ei ole üldse kõrgharidust ja 127-l ei ole vajaminevat kõrgharidust, istuma õhtul laua taha ja kirjutama teksti, mida tal on plaanis 14-aastastele sellel teemal rääkida, et õpilane jõuaks konkreetsete õpitulemusteni. Seejärel peaks ta joonistama mõned skeemid, otsima internetiavarustest mõned autoriõigustega kaitsmata pildid ja hea oleks, kui ta leiaks ka mõne toreda filmijupi, kuid ilmselt vajaks ka see tõlkimist, sest kirjade järgi on meil eestikeelne kool ja Youtube’is eestikeelseid eakohaseid filme bioloogiast liiga palju ei ole. Seejärel peaks ta lugema ka teiste ainete õpitulemusi ja teemasid, sest õppekavas on nõutav õppeainetevaheline lõiming. Isegi kui see oleks teostatav, on see ressursi ääretult ebaratsionaalne kasutamine.

Suhtumist, et õpetaja peaks ise kõik õppematerjalid looma, olen ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikelt palju kuulnud. Jah, ühte või kahte näidistundi on ju tore teha, aga nüüd palun tehke valmis ka kõik ülejäänud 5337 huvitavat õppetundi, sest just nii palju õppetunde on põhikoolis kokku. 

Kui suurtes koolides on õpetajal näiteks neli paralleelklassi ja ette on vaja valmistada järgmiseks päevaks üks või kaks tundi, siis väiksemates koolides on sageli õpetajaid, kes õpetavad nelja ainet. Kui lisaksime siia veel õpilaste, õppeainete, vanuse jm erisused, siis vajaksime lehte järjejutu rubriiki. Selle kõigega aga peavad õpetajad lisaks põhitekstile, mis on õpikus, nagunii iga päev tegelema. 

Riikliku õppevara tootmine

Meie Haridus- ja Teadusministeerium näitab oma suhtumist erasektoris valminud õppematerjalidesse väga lihtsal moel. Nimelt ei ole õppekirjanduse soetamiseks mõeldud summat suurendatud juba 18 aastat, samas on kasvanud õpikutele lisanduv käibemaks. Ministeerium ise on aga kulutanud miljoneid, et elektroonset õppevara riiklikult toota. Seega ei ole tegemist rahapuudusega, seda tahetakse lihtsalt ise jagada-kasutada. Ametnike hulgas on üsna levinud arusaam, et koolidele (valdadele) ei saa raha usaldada, sest nad kasutavad seda kuskil mujal. No ei tea, kus! 

Kahjuks ei ole ministeeriumi juhtimisel valminud õppevara aga liiga populaarne, näiteks klikke ühe kasutaja kohta on E-koolikotil 5,8, aga näiteks Opiqul 618 ehk 106 korda rohkem. Ka selleks aastaks on planeeritud 31 miljonit eurot õppekava ja õppevara arenduseks, millest pea pool läheb eelarve järgi ministeeriumi ja Harno palgafondi.