Kohalike omavalitsuste suhe Haridus- ja Teadusministeeriumiga paistab kõrvaltvaataja jaoks olevat kehvapoolne. Tihti on selle põhjuseks üksteisele vastanduvad poliitilised seisukohad või ka lausa halvad suhted inimeste vahel. Et nendest mööda vaadata ja sisulise aruteluni jõuda, kutsub näiteks Harjumaa Omavalitsuste Liit (HOL) haridusjuhtidele mõeldud infopäevadele alati ka ministeeriumi esindajad, kes seal reforme asjaosalistele tutvustada saavad. 

Kaks korda aastas aset leidev Harjumaa haridusjuhtide infopäev toimus eelmisel nädalal Loksa Gümnaasiumis. Koos esinejatega võttis sellest osa ligi 140 inimest. HOL-i haridusnõuniku Maria Mägari sõnul on see ühe aprillikuu teisipäeva jaoks väga hea tulemus ning näitab, kui palju küsimusi uued reformid tekitavad. „Infopäevade mõte ongi vaadata natuke ette ja natuke taha, aga kõige olulisem on, et juhid saaksid näost näkku suhelda, kuna nii on kõige parem infot vahetada. Nii kuulen ma ka teemadest, mida järgmisel infopäeval avada,“ ütleb Mägar. 

Sedapuhku hõlmasid teemad nii alusharidust, üldharidust kui haridusjuhtimist. Üks olulisi reforme on kahtlemata õppimiskohustuse ea pikenemine. Mägar tõdeb, et see puudutab KOV-e ehk kõige rohkem, kuna paneb neile hulganisti lisaülesandeid. 

Igale noorele peab olema koht, kuhu ta sobib

Infopäeval rääkis haridusjuhtidele sellest HTM-i üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld. Ta toob välja, et eri riikide näitel aitab see reform parandada ühiskonna haridustaset ja seeläbi inimeste heaolu. „Näha on, et kõik on omavahel seotud: madal haridustase toob kaasa madalama sissetuleku ning elatustaseme, aga ka rahulolematuse ning riskikäitumisega seotud terviseprobleemid,“ alustab Põld. 

Ühe riigina on eeskujuks võetud Portugal, kus viimase kümne aastaga on seoses väljalangemise või õpikohustuse mittetäitmisega tehtud tohutu arenguhüpe: õpikohustuse mittetäitjate protsent on langenud 20-lt kuue peale. „Nad võtsid selle probleemi riigis süsteemselt ette ja hakkasid tegutsema. See ei tähenda, et kõigist õpikohustuse mittetäitjatest said akadeemiliselt briljantsed gümnaasiumilõpetajad, vaid tõdemist, et igale lapsele oli olemas õpitee, kus ta saab õppida enda võimete kohaselt,“ räägib Põld. 

Just iga õpilase jaoks sobiva variandi loomine ongi võtmekoht, mida Põld rõhutab, öeldes, et reformi eesmärk ei ole neid, kes pärast põhikooli edasi õppida ei soovi, vägisi suvalisse klassiruumi vedada. Selle asemel tahetakse pakkuda neile õpet, mis nende vajadusi ja oskusi silmas pidades neid arendab. „Mõnes mõttes on teema väga laialivalguv: väga palju on nii neid, keda see puudutab, kui ka põhjuseid, miks noored edasi ei õpi. Ühte lihtsat lahendust ei ole. Kui riik kehtestab õppimiskohustuse, siis selle rakendustasandil hakkavad tööd tegema ju koolid ja KOV-id,“ tõdeb Põld. 

Esmalt võetaksegi fookusse see, kuidas saaks kool edasiõppimise valikuid paremini toetada ja milline roll on selles kõiges KOV-il. Põllu hinnangul ei tegelda praegu piisavalt sellega, kuhu õpilane pärast õppeasutusest välja heitmist edasi läheb. „KOV saab endale näiteks ülesande sellega tegelda, et igal noorel, kes pole veel 18-aastaseks saanud, oleks koht, kus tema vajadusi rahuldatakse ja kus ta õppida saab,“ ütleb ta. 

Sellega seoses tekkis infopäeval viibinud koolijuhtidel küsimus, kas neil ei olegi tulevikus õigust välja visata õpilast, kes kooli kehtestatud tingimusi ei täida. Põllu sõnul ei tohiks rõhk olla väljaviskamisel, vaid tuleb mõelda, kuhu see noor siis kooli asemel sobida võiks. „Omavalitsusel tuleb uurida, milline oleks tema jaoks see õige koht.“ 

Siiski tunnistab ka Põld, et on nn murelapsi, kes on kooli suhtes täielikult alla andnud ega ilmugi välja. KOV-id olevatki selle probleemi välja toonud, küsides, mis imesid nad riigi arvates nüüd korda saatma hakkavad. „Meil on usk, et kui kõik osapooled teevad selle reformi nimel head tööd, on meil kõik võimalused olemas,“ jääb Põld optimistlikuks. 

Kolmas probleem, mille KOV-id püstitasid, on seotud lapsevanematega, kellel on oma lapse tuleviku üle otsustamisel väga palju õigusi. Lisaks hoiavad nad enda teada näiteks sellist informatsiooni, et laps on eelmises koolis õpituge saanud või on tal seal mingil põhjusel väga halvasti läinud. Nii ei saa kool õpilase aitamiseks valmistuda. Küsiti, kas riik hakkab ka vanemaid kuidagi millekski kohustama ja vajadusel sanktsioneerima. „Seda me konkreetselt arutanud ei ole, küll aga vanemate võimestamist. Sotsiaalministeeriumi haldusalas on mitmeid vanemlikke oskusi edendavaid programme, kuhu KOV-id ka ise rahaga panustavad,“ vastab sellele Põld. 

Kutseõppeasutuste roll kasvab

Üks viise, kuidas edasiõppimine noorte jaoks vähem kurnavaks teha, on muuta vaatenurka kesk- või kutsekooli sisseastumisele. Praegu oleme harjunud, et ühe põhikoolilõpetaja jaoks tuuakse alateadlikult esimesena välja kõik need kohad, kuhu ta kindlasti sisse ei saa. „Selle asemel võiks tal juba eos olla ees valik nendest võimalustest, mis tal olemas on ja mis talle sobivad. See on muutus paradigmas,“ arutleb Põld. 

Väga suur roll reformi õnnestumisel on just kutseõppeasutustel, kus praegu on väljalangus kõige suurem. Põllu sõnul on väga hea, et õppimiskohustuse reformiga samal ajal reformitakse ka kutseharidust. Need noored, kes seni on valinud gümnaasiumi puhtalt soovist hoida võimalused avatuna, saavad nüüd rahuliku südamega kohe kutsekooli minna, teades, et nad saavad ka sealt hariduse, mida nt riigieksamiteks vaja läheb. „Uued kutseõppeerialad on kolme aasta asemel nelja-aastased ja põhilise muutusena suurenebki üldainete osakaal. Mina arvan küll, et olukord läheb kõige selle tõttu paremaks. Kui praegu on meil kuskil 75% gümnaasiumiõpilasi ja 25% kutsekooliõpilasi, siis nüüd hakkavad need osakaalud muutuma,“ räägib Põld. Ta lisab, et puhas kutseõpe jääb ka alles ja need, kel pole soovi end akadeemiliselt arendada, ei pea seda tegema. 

Kuna enamik Eesti kutsekoole on riigi hallata, lubas Põld, et juurde luuakse vajalikud lisakohad. Kui mõni noor jääb ekslema, võtab riik vastutuse ja tagab talle mõnes kutsekoolis koha. See ei tähendavat aga, et gümnaasiumid saavad noorte selekteerimisega senisel moel jätkata ja kõik, kes sõelale ei jää, on justkui riigigümnaasiumide või riigile kuuluvate kutseasutuste probleem. „Siin tuleb kindlasti tasakaalu otsida,“ rõhutab Põld. 

Usaldus ja kommunikatsioon

Nagu alguses mainitud, ei leia ministeerium ja KOV-id tihtipeale ühist keelt ja kipuvad suhtlema pahatihti soovides teisele ära panna. Maria Mägar toob välja, et kui jätta kõrvale poliitilised jõujooned ja probleemid isiku tasandil, on arusaamatused seotud puuduliku kommunikatsiooniga. „KOV-ide jaoks tuleb justkui ülesandeid juurde, aga raha võetakse vähemaks ja neile see mõistagi ei meeldi. Probleem on ka see, et lisaülesanded jäävad tihti segaseks,“ ütleb Mägar, viidates sellele, et kuigi bürokraatiat proovitakse igal pool vähendada, ei paista see olevat veel kahanenud. „On asju, millest inimesed ei saa kohe aru ja mida peab selgitama. Sellepärast tulebki kõik asjaosalised kohale kutsuda ja otse suhelda,“ lisab ta. 

Liina Põld tunnistab, et sellistel infopäevadel või seminaridel tajub vahel tõesti, et kui ministeerium töötab välja uut kohustust või regulatsiooni, ei saa kohalikul tasandil spetsialisti ametikohal töötaja täpselt aru, mida tema oma töös teisiti tegema peaks. On ette tulnud, et ministeeriumi esindajatel palutakse lausa kohale tulla ja näidata, mis need konkreetsed sammud on. „Et me seda ei tee, ei tähenda elevandiluutornis istumist, vaid kohalikke olusid teavad need inimesed ju ise kõige paremini,“ ütleb Põld. Ta lisab, et riik ei tohikski ette öelda, mida ja kuidas iga spetsialist tegema peab. „Koolis tuleb ise välja mõelda, kas näiteks sotsiaalpedagoog hakkab mingit uut ülesannet täitma, võtab lastekaitse mõne juhtimist korraldava töö või tellitakse üldse keegi pädevuse nimel sisse.“ 

Põld saab aru, et nii võib tõepoolest jääda mulje, et ministeerium midagi räägib, aga kuidas seda teha, ei tea nad isegi. „Inimesed küsivad siiralt, mida nad peavad oma töölaua taga nüüd teistmoodi tegema, ja vahel jääme tõesti ka vastuse võlgu, sest ei tea täpseid asjaolusid. See aga ei tähenda, et me ei peaks edasi minema reformiga, mis muudab meie haridussüsteemi paindlikumaks ja lapsest lähtuvamaks,“ leiab Põld. Ta nentis, et iga osapoole tegevus peab kõigi nende reformide tuules natuke muutuma ja tihti tekivad ka lisaülesanded. „See põhjustab aga alati ebamugavust või arutelusid teemal, kas see kõik on ikka praegu vajalik.“

Lõpetuseks tõdeb Põld, et kärpepoliitika tingimustes on kannatada saanud ka usaldus riigi vastu ja see ei puuduta ainult haridusvaldkonda. „Kui riik teeb reforme, siis pelgavad omavalitsused, et neile kaasnevad sellega rahalised kohustused, mida riik ei kata. See teema on kindlasti aktuaalne. Aga näiteks praegu oleme siin KOV-i haridusjuhtide ees, et neile reforme tutvustada ja sellel tasandil neid pingeid ei ole. Inimesed tahavad lihtsalt teada, mis rolli nad peavad mängima ja kuidas saavad kaasa aidata,“ lõpetab Põld.