Heidame eri osapoolte abiga pilgu sellele, milline on tänapäeval gümnaasiumimedali kaal ning mis sellega kaasneb.
Kuld- ja hõbemedalid, mida tublimatele gümnaasiumilõpetajatele välja jagatakse, on pika ajalooga ja õpilaste seas senimaani kõrges hinnas. Medali väljateenimine eeldab aga suurt pingutust ja sellega kaasneb üksjagu peavalu. Õpilased pingutavad medali nimel tihti üle ning õpetajad seisavad silmitsi teadmisega, et nende pandud hinnetest sõltuvad noorte medališansid. Pahatihti seisavadki õpetajad valiku ees, kas panna õpilasele hinne, mida too väärib ja võtta talt sellega medal, või hinnata leebemalt. Pikas perspektiivis see viimane aga devalveerib medali.
Eesti Vabariigi seaduse järgi saab kuldmedali õpilane, kellel on gümnaasiumi lõputunnistusel kõik viied. Hõbemedali saajal võib viite kõrval olla maksimaalselt kaks nelja. Praegu ei lähe arvesse 11. klassi uurimistöö hinne – tõsiasi, mis võib tekitada segadust, sest mõned koolid on medalite jagamisel ka seda juba aastaid arvestanud. Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) üldhariduse valdkonna nõuniku Valdek Rohtma sõnul jõustubki alates 2026. aasta 1. septembrist määrus, mille kohaselt peavad kõik gümnaasiumid medalite jagamisel ka uurimistöö hinnet arvestama. „Määruse täiendamine on muuhulgas õigusliku poole korrastamiseks ja täpsustamiseks,“ selgitab Rohtma. Enne järgmise aasta sügist määrust ei rakendata, et midagi ei muutuks noorte jaoks, kes medali poole juba püüdlevad.
Rohtma sõnul tõstatasid medali kontekstis uurimistöö hindega seotud probleemi juba mitu aastat tagasi Tartu koolijuhid, kes kevaditi seda teemat puudutavate õiguslike küsimustega silmitsi seisavad. Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer on üks neist, kes on küsimuse üle pead murdnud. Ojaveer kritiseerib praegust statuuti, mille kohaselt arvestatakse medalite jagamisel ainult kooliastme hindeid – nende hulka ei kuulu kooli lõpetamiseks kohustusliku uurimistöö ega koolieksami hinne. „Need võivad praegu olla millised tahes, kasvõi kolmed. Kui anname õpilasele medali, peab võrdväärsena arvestama aga ka neid,“ alustab Ojaveer.
Koolieksam
Kui uurimistöö hinne lisatakse nüüd ametlikult medalitingimuste hulka, siis koolieksami hindest täiendatud määruses juttu ei ole. Ojaveeri sõnul ongi koolieksamitega seotu lahtiseks jäänud ja tal on raske mõista, mis nende eksamite mõte üldse on. „Minu ettepanek ministeeriumile ja üldsusele on koolieksam ära kaotada, kuna see ei anna mitte midagi. Või vähemalt eemaldada see kooli lõpetamiseks vajalike tingimuste nimekirjast.“
Ojaveer sai koolieksami olulisusest aru siis, kui riigil ei olnud veel piisavat kontrolli Eesti keskhariduse taseme üle, kuid praegu olevat see riigigümnaasiumide kaudu praktiliselt igas Eestimaa nurgas olemas. Üks argument koolieksamite ära kaotamise vastu on, et õpilased jäävat koolieksamit tegemata rumalamaks. Ojaveer seda ei usu, kuna viimase kümne-kahekümne aasta jooksul on gümnaasiumide õppetöö palju muutunud ja õppeperioodid lõppevad kolme aasta jooksul omandatut kontrollivate arvestuste või kontrolltöödega. „Õpilased on harjunud pikki kontrolltöid või arvestusi tegema ja nende teadmisi kontrollitakse regulaarselt. Koolieksamid ja hariduse kvaliteet ei ole omavahel kuidagi seotud,“ arutleb Ojaveer, kes kavatseb teha üsna pea kohustuslike koolieksamite kaotamise ettepaneku Eesti Koolijuhtide Ühendusele. „Igasugune muutus tekitab vastuseisu ja kõik ei ole algul selle ideega kindlasti tingimusteta päri, aga ma arvan, et tasub mõelda, kas me saame õpetajate tööd kuskilt otsast kergemaks muuta,“ lisab ta.
Õpetajate koormusega ongi seotud teine põhjus, miks kohustuslike koolieksamite kaotamine tema sõnul hea mõte on. Nimelt selgus hiljuti, et eksamiperioodil ootab õpetajaid ees potentsiaalne lisakoormus: nad peavad hakkama asendama välisvaatlejaid, keda riigieksamitele enam ei tule. „Tegelikult peaks olema nii, et kui kehtestame regulatsiooni, mis on seotud õpetajate koormuse suurenemisega, peaksime mõne teise neist ära kaotama. Koolieksami saaks kerge vaevaga ära kaotada,“ tõmbab ta teemale joone alla.
Medal ja medal pole võrreldavad
Üks suuri probleeme, mis medalitega seostub, on tõsiasi, et ühe kooli medal ei ole teise kooli medaliga võrreldav. Kõik, millest üks medal koosneb, on väga kooli nägu. Kolme aasta vältel käib juba ühe klassi eest läbi väga palju õpetajaid, erineva rangusastme ja ootustega. Kooliti on see pilt aga veel kirjum ja nii tekib tahes-tahtmata olukord, kus ühe kooli kuldmedalisti teadmised ei annaks teises koolis üldse medalit. Sama probleem on seotud uurimistööga, mille juhendajad ei erine ainult kooliti, vaid võivad olla suuresti eri tasemega ka ühe ja sama klassi õpilastel. See oli üks põhjus, miks Eesti Linnade ja Valdade Liit uurimistöö hinde arvestamisse medali saamisel skeptiliselt suhtub. ELVL-i haridusnõuniku Robert Lippini sõnul juhitigi kooskõlastusprotsessi käigus tähelepanu sellele, et õpilasuurimuse või praktilise töö tulemuse puhul mängivad sageli rolli õpilasest mitte sõltuvad asjaolud, näiteks kui palju pühendab juhendaja talle aega. Määruse muudatuse jõustumisel võib õpilane jääda kuld- või hõbemedalist ilma põhjusel, et suure töökoormusega õpetajal ei olnud võimalik teda juhendada. „Seega ei sõltu õpilase tunnustamine edaspidi üksnes õpilase panusest, vaid ka asjaoludest, mida ta mõjutada ei saa. See muudaks olukorra ebavõrdseks ning kahjustaks õpilaste õigusi,“ selgitab Lippin. HTM ütleski selle peale, et väiksemal või suuremal määral on olukord ebavõrdne ka kõikidele teistele hinnetele mõeldes ja sellel põhjusel uurimistöö hinnet arvestamata ei jäeta.
Ott Ojaveeri hinnangul ei ole koolide taseme vahe enam nii suur kui näiteks 20 aastat tagasi. Seega on kõnealune probleem aastast aastasse üha väiksem. „Mina olen koolidirektor olnud 1991. aastast, olin direktor ka ajal, mil igas Eesti nurgas oli gümnaasium. Praeguseks on gümnaasiumivõrk oluliselt kokku tõmbunud ja koolide kvaliteet kõikvõimalike e-testide kaudu kontrollitav,“ räägib ta. Hoopis käegakatsutavam on tema sõnul üks teine probleem.
Õpetajad vastutavad
Selge on see, et mida lähemale õpilased medalile jõuavad, seda rohkem nad seda ihkavad. Nii muutub medal mitte ainult nende, vaid ka nende vanemate jaoks lausa kinnisideeks, mis mõjutab nii neid kui nende õpetajaid. On üsna tavaline, et paremat hinnet jahtides soovitakse järele vastata kontrolltöid, mis leidsid aset päris kaua aega tagasi, või tahetakse teha tööd mitu korda uuesti, et neli viieks parandada. Vahel nurutakse õpetajalt lihtsalt paremat hinnet. Kõik see toob kaasa olukorra, kus õpetaja on valiku ees: kas hindega, mida õpilane tegelikult väärib, võtta talt medal, või hinnata tema tööd leebemalt, mis seab aga medali väärtuse kahtluse alla. „See probleem on nüüd kindlasti olemas. Mingis mõttes on see viimaste aastate aja märk. Kui kodu eesmärk on medal, on fookus valel asjal, aga niisuguseid olukordi on ette tulnud küll,“ nendib Ojaveer. Ta toob kohe ka välja, et üks lahendusi peitub konkreetses hindamises: „Meie koolis on õpilaste hindamisjuhendis, kooli õppekavas ja dokumentatsioonis kirjas, kui mitu korda saab ühte tööd või ainet järele vastata. Seega on jäme ots õpetajate käes.“
Kuigi teatud piirini võib niisugune lahendus toimida, ei välista see olukordi, kus õpilane või lapsevanem pöördub õpetaja poole palvega hinnet parandada. Nii satub õpetaja ikkagi olukorda, kus temast sõltub noore inimese medali saamine. Sellises olukorras soovitab Ojaveer õpetajatel pöörduda kooli juhtkonna poole: „Mina olen meie majas öelnud, et ükskõik millise probleemi puhul tasub pöörduda, lahendame selle koos ära. Kooli juhtkond ja direktor on õpetajaskonna osa ja kirjeldatud probleemi korral on direktor see, kes kooskõlastatult õpetajate ja õppenõukoguga võtab löögi enda peale.“
On ka neid, kelle arvates oleks kõiki neid probleeme silmas pidades mõistlik medalite jagamine üldse lõpetada. Nii radikaalset lahendust Ojaveer ei poolda, kuna pingutus väärib ka tunnustust. „Kui õpilane on seadnud endale eesmärgi, kolme aasta jooksul usinalt õppinud, käinud korralikult koolis ja teinud kõik muu, mida nõutakse, ideaalilähedaselt ära, siis miks mitte teda medaliga premeerida,“ leiab direktor.
Medal mängib ülikooli sisseastumisel rolli
Üks olulisimaid põhjuseid, miks medalite väärtus peaks kõigis koolides olema sama, on tõsiasi, et medal läheb senimaani arvesse ka ülikooli sisseastumisel.
Eesti kolmes suuremas ülikoolis on medali kaal õpilaste vastuvõtmisel aga erinev.
Tartu Ülikoolis ei ole vahet, kas tegemist on kuld- või hõbemedaliga ega ka tõigal, kas sisseastumisel arvestatakse riigi- või sisseastumiseksamite tulemusi – mõlemal juhul annab ükskõik millist värvi medal saja punkti skaalal juurde kolm punkti. Viimased kolm aastat kehtib sama ka kutseharidusgümnaasiumi kiitusega lõpetanute kohta. TÜ õppeprorektor Aune Valk ütleb, et viimati vaadati vastuvõtu korraldus üle kolm aastat tagasi ja arutati siis ka medalitega seonduvat. Toona jõuti järeldusele, et kuigi süsteem on kehtinud juba ligi 20 aastat, ei ole põhjust seda muuta. „Leidsime, et see kolm punkti on küll päris vähe ja medalisaajad pääseksid ülikooli tõenäoliselt niikuinii, aga selle kaudu saab motiveerida seda nn alumise astme tublidust: anda signaali, et medalil on ka mingi hilisem väärtus,“ alustab Valk.
Statistikat, kui paljusid medal päriselt kõrgkooli on aidanud ehk kui paljud oleksid kolme lisapunktita sealt välja jäänud, tema sõnul tehtud ei ole. Küll aga on nendest, kes astuvad Tartu Ülikooli kohe pärast keskkooli lõpetamist, koguni ühel kolmandikul medal taskus. „Eks see on loogiline: ülikooli astub ju see tublim osa ja neid kõige tublimaid me siia ka ootame,“ arutleb Valk.
Seda tunnistab aga ka tema, et medali saamine oleneb väga erinevatest asjaoludest ja ühe kooli kulda ei pruugi saada teise omaga võrrelda. Medal ütleb õpilase kohta aga üht-teist ka koolist olenemata. „Oleme leidnud, et ülikoolis toimetulekut mõjutab kolm tegurit: eriala sobivus, vaimne võimekus ja töökus. Ma arvan, et nii võimekust kui töökust näitab medal küll,“ räägib Valk.
Ülikoolidesse pääsemisega seotu ei pruugi ka medaleid kõrvale jättes kõige õiglasem olla, eriti kui mängu tulevad välismaa ülikoolid või õpilased. „Välisülikoolides ei võeta õpilasi vastu ainult riigieksamite põhjal, seal arvestatakse ka üldist keskmist hinnet. Et õpetajad on aga väga erineva n-ö rangusastmega, võib tulemus olla natuke ebaõiglane,“ ütleb Valk. Teine olukord, kus absoluutset võrdsust tagada ei saa, puudutab välismaal bakalaureusekraadi omandanuid, kes tulevad Eestisse magistriõppesse. „Bakalaureuseõppes on hindamises üle maailma veel suuremad käärid kui Eesti gümnaasiumides, see on mingis mõttes paratamatu,“ lisab ta.
Teise nurga alt võib see, kui ühes koolis on võrreldes teise kooliga medalit lihtsam saada, mujalt tulenevat ebaõiglust aga tasakaalustada, leiab Valk. Eestis on nii rikkamaid kui vaesemaid piirkondi ja tagatipuks on need väga erineva asustustihedusega. „Oleme ausad, koolid polegi võrdsed, ja seltskond, kelle hulgast väikses maagümnaasiumis õpilasi valitakse, on väga erinev linna nn eliitkooli omast. Ma arvan, et kui sa oled oma koolis kõige parem, siis sa oledki oma keskkonnas nii tubli, kui olla saab,“ selgitab Valk.
Nii ei olegi ühe kooli kõige tublim alati teise kooli omaga objektiivselt võrreldav ja kui väiksema kooli medalist omab ülikooli astumisel minimaalset eelist, ei pruugigi see olla väga halb. „Kindlasti motiveerib medal rohkem just väiksematest koolidest tulijaid. Kui võrrelda väikeste kohtade koolide riigieksamite tulemusi suurte ja tugevate koolide omadega, siis sageli need sama head ei ole. Seda suurem on väiksemate koolide õpilaste soov medal saada,“ ütleb Valk.
Kui Tallinna Ülikooli süsteem on sarnane Tartu Ülikooli omaga – selle vahega, et kolm lisapunkti antakse ainult kuldmedali puhul ja hõbemedal ei anna midagi –, siis TalTechis ei teeni ükskõik mis värvi medaliga ühtegi punkti. „Meie vastuvõtt baseerub vaid riigieksamitel. Seda põhjusel, et medalid on eri koolides erineva kaaluga,“ räägib TalTechi õppeprorektor Hendrik Voll. Täiesti mööda neist aga ei vaadata ja selle tõestuseks on TalTechi sisse saanutest 25–30%-l keskkoolimedal taskus. „Vastuvõtu eesmärgina on meil kirjas, et ootame medaliste enda juurde õppima, aga kohtleme kõiki siiski võrdselt. Stardijoon on kõigi jaoks sama,“ ütleb Voll.
Kui aga valima peab kahe õpilase vahel, keda riigieksamite punktid või muud vastuvõtutingimused eristada ei suuda, langeb kaalukauss medalimehe kasuks.
„Me suhtume medalitesse ikkagi positiivselt. Kui õpilane võtab keskkooli alguses eesmärgi see saada, väärib tema pingutus kindlasti ka meie tähelepanu. Isegi kui medalid ei ole võrdsed, näitavad nad õpiharjumust, ja see on noorte puhul oluline,“ sõnab Voll.
Ragnar Kaasik
Intervjuu eesti koolipsühholoogide ühingu juhi Karmen Maikaluga
Kas ja kui palju valmistab õpilastele medalitega seotu muret?
Ikka valmistab, ja mitte ainult kevaditi, vaid läbi kogu õppeaasta. Tegemist on tublide, püüdlike ja kohusetundlike õpilastega, kellel on oht liigselt pingutada ja mõnikord lausa läbi põleda. On neid, kes seda teevadki, ja peavad seetõttu lausa aja maha võtma. Palju on õppimises väga tublisid, aga ärevaid ja depressiivseid noori. On ka ekstreemseid juhtumeid: mõnele õpilasele peab lõpueksami ajal arstiabi andma, kuna pinge läheb nii suureks.
Kuidas selleni jõutakse, et pinge nii suureks kasvab?
Väga palju mõjutab see, mida me täiskasvanutena noortele sisendame – näiteks seda, et edukaks saamiseks peavad tulemused olema maksimaalsed. Tihtipeale tulebki see surve just lapsevanematelt, aga ka õpetajatelt, ning seda juba väiksematest klassidest alates. Õpetajate ja kooli surve on seotud nende samade kurikuulsate edetabelitega. Noored ei taha oma kooli kehvade tulemustega alt vedada. Kooli ja mõnes mõttes ka õpetajate enda maine on tulemustega tihedalt seotud. Muidugi seavad noored ise samuti endale väga kõrged eesmärgid ja hakkavad nende saavutamiseks end tagant piitsutama.
Huvitav on see, et medalistid neid medaleid ülikooli sisseastumiseks enamjaolt ei vaja. Samas aetakse neid enda vaimse tervise arvelt ikkagi taga. Miks nii?
Kolm medaliga seotud lisapunkti ülikooli pingereas võib ikka väga palju mõjutada. Nendele kohtadele, kuhu medalivõitjad kandideerivad, on tavaliselt väga suur konkurss ja edetabelis, kus nad oma kohtade pärast võitlevad, võivad need punktid määravaks saada. Õpilased on ise öelnud, et mõtlevad medali poole püüeldes eelkõige just selle praktilise poole peale.
Mõne õpilase puhul on medalile õppimine väga teadlik ja eesmärgistatud tegevus juba põhikoolist alates. Teistel – tavaliselt nendel, kes 11. klassis äkitselt avastavad, et hõbemedal terendab – tekib see võimalus üsna ootamatult.
Mõlemal juhul õpilased teadlikult pingutavad, mis võib tekitada palju probleeme, ja on hinnetele väga fokuseeritud. Vajadusel käivad nad töid järele vastamas ja võivad muutuda lausa perfektsionistlikuks.
On muidugi ka väga võimekaid ja andekaid noori, kellele tuleb medal justkui lennult, nemad väga mingit survet ei tunneta. Aga rohkem tundub olevat ikka neid, kes medali nimel kõvasti pingutavad ja oma vaimse tervise pealt lõivu maksavad.
Kui palju mõjutab see õpetajaid, kui neid medaleid nii suure innuga püütakse?
See olukord on ka õpetajate jaoks keeruline. Näiteks kui palju lubada hindeid parandada? Me näemegi, et medalil ja medalil on seetõttu vahe. Mõne kooli medalisti teadmised on kõvasti kehvemad kui teise kooli omal. Siin näitavad riigieksamite tulemused üsna palju. Kõrgete tulemuste puhul on selge, et medal vastab teadmistele, aga näeme ka olukordi, kus medaliga lõpetanu eksamitulemused on keskmised või keskmisest madalamadki. Mõnikord võib kehva eksamitulemuse põhjus muidugi olla ka see, et nutika lapse närv ütleb lõpueksamil üles – ta ei suuda seal teha tulemust, milleks tal teadmised olemas on.
Mida soovitada noorele, kes on viite tagaajamisest juba täiesti endast väljas?
Ühtegi asja ei tohi teha oma tervise arvelt. Ei mõelda, et riigieksameid saab alati uuesti teha – see mõte tundub esialgu lausa absurdne. Ometi on palju näiteid, kuidas eksameid on uuesti ja eelmisest korrast edukamalt sooritatud. Täiskasvanutena ei tohiks me õpilastes tekitada tunnet, et nad jõuavad kuhugi ainult siis, kui nende akadeemilised tulemused on tipus. Palju olulisem on, et lapsed oleksid terved ja rõõmsad ning tuleksid enda ja oma suhetega hästi toime. Mitte et ma neid kahte asja omavahel vastandaks, aga akadeemilised tulemused ei ole seda väärt, et nende nimel oma tervis ohverdada. Ma näen tublisid noori, kes joovad öösiti energiajooki lihtsalt selleks, et õppida. Gümnaasiumi lõpuks esineb neil seetõttu juba tõsiseid tervisehäireid. Kui me täiskasvanutena näeme, et laps ainult õpib, õpib ja õpib, tegemata midagi muud, siis peame sekkuma ja aitama tal näha elu laiemalt kui ainult akadeemiline edukus.
Medaliga lõpetanute osakaal kooliti
| Õppeasutus | Lõpetajaid | Medaleid | Osakaal |
| Sakala Eragümnaasium | 89 | 42 | 47 |
| Gustav Adolfi Gümnaasium | 830 | 324 | 39 |
| Tallinna Humanitaar-gümnaasium | 337 | 128 | 38 |
| Jüri Kool | 80 | 28 | 35 |
| Narva Keeltelütseum | 298 | 102 | 34 |
| Hugo Treffneri Gümnaasium | 1064 | 321 | 30 |
| Tallinna Õismäe Vene Lütseum | 309 | 91 | 29 |
| Vanalinna Hariduskolleegium | 728 | 210 | 29 |
| Tallinna Pae Gümnaasium | 280 | 79 | 28 |
| Tõrva Gümnaasium | 130 | 35 | 27 |
Medaliga lõpetanud
| Aasta | Lõpetajaid | Kuld- medaliga | Hõbe-medaliga | Medaleid kokku |
| 2019 | 6846 | 475 | 414 | 889 |
| 2020 | 6893 | 520 | 447 | 967 |
| 2021 | 7005 | 495 | 537 | 1032 |
| 2022 | 7179 | 547 | 518 | 1065 |
| 2023 | 7414 | 592 | 570 | 1162 |
| 2024 | 7647 | 608 | 578 | 1186 |
Lisa kommentaar