Koolide pingeridade koostamine riigieksamite tulemuste põhjal on vastuoluline tegevus. Direktorid leiavad, et pingeread ei anna täielikku ülevaadet koolide kvaliteedist ja võivad avaldada negatiivset mõju nii koolidele, õpetajatele kui ka õpilastele. Haridusteadlased peavad pingeridade koostamist aga lausa ohtlikuks ja valeks.

Pingeread võivad tugevdada hariduslikku ebavõrdsust ja põhjustada ülemäärast konkurentsi, mis ei pruugi olla kasulik tervikliku hariduse eesmärkide saavutamiseks. Alternatiivina pakutakse välja mitmekesiseid hindamismeetodeid, mis arvestaksid koolide tegelikku panust õpilaste arengusse ning looksid õiglasema ja laiapõhjalisema ülevaate Eesti haridussüsteemist.

„Väga hea küsimus!“ ütleb teema kohta Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik, kelle sõnul on koolide pingeread ja nende koostamine teema, mis tekitab palju arutelusid väga erinevates seltskondades nii hommikul tööl kui õhtuti sõpradega. 

„Riigieksamid mõõdavad paraku ainult kitsast osa haridusest – eelkõige akadeemilisi teadmisi kindlates valdkondades. Mis kindlasti on ka hariduse üks ja tähtis osa,“ lausub ta. „Minu hinnangul tuleb pingeridade koostamisse suhtuda ettevaatusega. Ühest küljest võivad need pakkuda ülevaadet koolide akadeemilisest tulemuslikkusest, kuid teisalt võivad anda moonutatud või ebaõiglase pildi koolide tegelikust kvaliteedist.“ 

Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi tõdeb samuti, et igasuguste pingeridade puhul on tõsine probleem nende objektiivsus, mistõttu ta praeguseks kujunenud lähenemist ei poolda. „Tänane praktika süvendab (hariduslikku ja ühiskondlikku) lõhestumist ning konkurentsi, tekitab stressi ja rahulolematust,“ lausub ta. „Pingeridade koostamine paari õppeaine riigieksamite tulemuste põhjal võib muuta suhtumist teistesse õppeainetesse ja õppija igakülgseks arenguks vajalike võimaluste loomisesse, kuna need ei mõjuta otseselt edetabelikohta. Suhtumine, et riigieksamite õppeainete õpetajate töö on nende kolleegide omast olulisem, on ühiskonnas tuntav.“

Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond ütleb, et seni ajalehes Postimees avaldatud pingeread lähtuvad riigieksamite tulemustest ja on vaid koolide riigieksamite tulemuste pingeread – ei midagi muud. 

„Need ei ole koolide pingeread,“ lausub ta. „Seda juba põhjusel, et on koostatud vaid kolme aine lõikes, samas kui õpilased läbivad stuudiumi vältel mitu korda enam aineid ja kursusi. Seega ei saa neid laiendada kogu kooli õpetamise ja õppimise kvaliteedile.“

Iisaku Gümnaasiumi direktori Külli Guljavini meelest on koolide pingerida teema, mis kogub klikke ja on oluline ennekõike meediaväljaannetele. „Mõni aeg on fookuses, siis aga tulevad uued teemad peale,“ lausub ta. „Ei tahaks uskuda, et keegi valib oma edasise haridustee selle põhjal, mis kohal gümnaasium koolide pingereas on. Ajakirjandus müüb seda, mis kasumit toodab. Kui õpilasel ei ole plaani kõrgharidust omandada, ei pinguta ta eksamitel paremate tulemuste nimel selleks, et kool oleks edetabelis kõrgemal kohal.“

Talle sekundeerib Pärnu Koidula Gümnaasiumi direktor Indrek Kaldo, kelle sõnul ei peaks ajalehed koolide pingeridasid koostama. „Koolide pingerida, mida teevad ajalehed, näiteks Postimees, ei anna eksamitulemustest adekvaatset pilti,“ sõnab ta. 

Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt ütleb, et pingeridadega juhime tähelepanu kõrvale kõige tähtsamalt, nendega muutuvad hariduse põhiliseks kvaliteedinäitajaks eksamitulemused. „Ometi noogutame kaasa, et koolide head tööd demonstreerib palju laiem spekter näitajaid kui pelgalt akadeemilised tulemused,“ lausub ta. „Teine suur probleem on, et võrdleme ebavõrdseid kategooriaid: näiteks kooli, kuhu õpilasi valitakse juba esimesse klassi, ja kogukonnakooli, kus on väga erineva sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased. Ajalehest pingeridade lugejad ei pruugi teada ega süveneda, mis on kooli taust ja millist tööd seal tehakse.“

Pingeread tekitavad asjatuid pingeid

TÜ haridusinnovatsiooni professor, haridusteaduste instituudi juhataja Margus Pedaste ütleb, et teaduse seisukohalt on koolide pingeridade koostamine vale ja isegi ohtlik. 

„Miks vale?“ küsib ta. „Esiteks peab ütlema, et tulemuste hindamine on väga oluline, et saada aru seatud eesmärkide saavutamisest või nende poole liikumisest ning eriti edasise tegevuse planeerimiseks. Kui aga koolid on seadnud erinevad eesmärgid, on kitsalt ühe tulemuse alusel koostatud pingerida eksitav. Õpetajakoolituses suuname üliõpilasi mõtlema sellele, et haridusel on laiemalt kolm eesmärki: akadeemiline tulemuslikkus, inimeseks kasvamine ja ühiskonnaliikmeks saamine. Kuigi need kaks viimast on keskseks näiteks Eesti haridusseaduses, me pingeridade koostamisel neid ei arvesta. Teiseks on kooli mõju hindamisel vaja teada lähtepunkti. Kui lisandväärtus on väike, aga kooli õnnestub meelitada juba algselt väga tugevad õpilased, siis ei peagi kool kuigi hea olema, et hea näida.“

Pedaste sõnul ei võta koostatavad pingeread arvesse tõsiasja, et õpilased ei ole koolidesse sattunud juhuslikult.

„Miks ohtlik?“ küsib ta. „Esiteks näitavad rahvusvahelised metaanalüüsid, et õpilaste valik koolidesse ei ole kellelegi hea. Meil on see laialt levinud, kuigi uuringud näitavad selle negatiivset efekti. See on nii kujunenud illusiooni tõttu – parimate tulemustega õpilased võivad saada väljavalitutena paremaid akadeemilisi tulemusi, kuid nende enesehinnang saab sellises valitute koolis tugevama löögi kui koolis, kuhu õpilased võetakse valikuta. Teiseks jätavad taolised pingeread ebaõiglasesse positsiooni koolid, kus tehakse imelist tööd õpilastega, kes ei osutunud nn eliitkooli valituks. Nii antakse löök paljudes koolides õppivate õpilaste, aga ka nende õpetajate enesehinnangule ja motivatsioonile ning süvendatakse hariduslikku ebavõrdsust.“

Kruusimägi sõnul saaks selliseid pingeridasid kasutada parimal juhul aruteluteemana kooli töötajate või õpilastega, et ergutada ja rikastada arutelusid õpikäsituse ja õppemeetodite teemal. „Kindlasti ei ole see kooli kvaliteedi hindamise alus. Me ei tea, mis on nende tulemuste taga, sh kui motiveeritult on noored neid eksameid sooritanud,“ selgitab ta.

Libliku hinnangul ei peegelda lihtsustatud järjestus alati kooli arengukeskkonda, väärtusi ega panust iga õpilase arengusse. „Pingerida võib tunduda abivahendina lapse koolivalikul, kuid ei pruugi anda adekvaatset infot lapse vajaduste ja kooli sobivuse kohta,“ selgitab ta. „Samas on pingerida lihtne ja kõmuline materjal, mis teatud inimestele müüb hästi. Pingerida ei tohiks olla ainus ega peamine otsustusvahend, vaid üks paljudest. Sageli kipub see olema aga liiga tugeva kaaluga. Saame ka meie kõnesid pingeridade teemal, aga peame kurvastusega nentima, et kahe aasta pärast, kui peaks tulema Mustamäe Riigigümnaasiumi esimesed tulemused, kaovad need pingeread lõplikult. Vähemalt uskuma peab, et need sellisena kaovad. Kuigi meil ongi tublid õpilased ja õpetajad ning võiksime selliseid pingeridu ju pigem pooldada.“

Guljavin ütleb, et kooli koht edetabelis ei aita iga üksikut lõpetanut elus kuidagi edasi. „Meie koolis, kus gümnaasiumiaste lõpetab tegevuse selle õppeaasta lõpuga, küsime lõpuklasside õpilastelt, millised on nende eesmärgid lõpueksamite punktide koha pealt,“ räägib ta. „Need eesmärgid räägitakse aineõpetaja ja lapsevanemaga läbi ning kooli tulemuslikkuse üks näitajatest on see, kui palju, õigemini kui vähe erineb eesmärk tegelikust tulemusest. Kui õpilane saavutab oma eesmärgi, on kool head tööd teinud. Kui sellega kaasneb ka kõrge koht koolide edetabelis, on see puhas boonus koolile.“

Eisenschmidti sõnul on meie ühiskonnas liialt palju konkureerimist ja seda pingeread süvendavad.

„Kui minu võimuses oleks, ei avaldaks ma selliseid pingeridasid ajakirjanduses, nagu ei korraldaks ka parima koolijuhi ja õpetaja valimist,“ lausub ta. „Kui ühiskonnas oleks normiks orienteeruda arengule, kui me ei konkureeriks, vaid otsiks enda kohta pingereas, siis enda võrdlemine teiste sarnaste koolidega on arengu kontekstis oluline. Ideaalis peaks koolide tulemusi võrdlema koolipered ja -pidajad, siis tekiks tulemuste võrdlemisest ka päriselt kasu.“

Piiratud ülevaade koolide kvaliteedist

Pedaste ütleb niisiis, et pingeread tekitavad kokkuvõttes asjatuid pingeid ning juhivad tähelepanu eemale koolides seatud eesmärkidelt ning õpetajate ja õpilaste tublilt töölt. „Seetõttu oleks uuringutele tuginevalt kõige õigem koolide pingeridu üldse mitte tekitada, moodustada õpilastest koole ja klasse juhuslikkuse alusel ning panna ressursid õpetajate professionaalse arengu toetamisse, et hariduslikku ebavõrdsust vähendavates mitmekesise õpilaskonnaga klassides tõhusalt õpetada kõiki kaasates,“ lausub ta.

Kruusimägi nõustub, et riigieksamite tulemused ei näita noorte tegelikke teadmisi ega anna objektiivset ülevaadet koolide kvaliteedist. „Koolidel on ka riigieksamite pingeridadeta piisavalt informatsiooni, et toetada oma õpilaste arengut terviklikult, mis on üksikaine riigieksami tulemuste põhjal koostatud pingereast olulisem,“ tõdeb ta.

Samal seisukohal on Liblik, kelle sõnul annab koolide järjestamine ainult riigieksamite tulemuste põhjal piiratud ülevaate koolide kvaliteedist. „Oluline on arvestada muidki tegureid, nagu rahulolu-uuringute tulemused, koolikeskkond ja õpilaste heaolu, et saada terviklikum pilt kooli toimimisest ning vältida ebaõiglasi hinnanguid,“ rõhutab ta.

Kondi sõnul saaks riigieksamite tulemustest objektiivsema ülevaate, kui oleks võimalik tuvastada koolide antavat lisaväärtust.

„Kuna need pingeread ei ole ametlikud, sellist pingeridadesse sättimise poliitikat pole, on ikkagi ajakirjandusliku uudise tootmine nende tegemise põhjus,“ arvab ta. 

Eisenschmidt ütleb, et koolide järjestamine riigieksamite tulemuste põhjal ei anna adekvaatset pilti, vaid iseloomustab pigem peataolekut: mida siis ikkagi hariduses oluliseks peame? 

„Ühiskonnas toimub justkui kaks täiesti eraldi debatti. Üks keskendub ühiskonna ja tööturu muutustele ja 21. sajandi oskustele, kõikvõimalikele pingeridadele, mis on olulised väga heitlikus ja pidevalt muutuvas elu- ja töökeskkonnas toimetulekuks. Teine käib koolide matemaatika, võõrkeele, eesti keele tulemuste ümber,“ nendib ta.

Kannatab koolide maine

Kaldo sõnul tekitavad sellised pingeread stressi õpetajates, kelle töö niinimetatud tulemusele igal aastal vaadatakse otsa. „Matemaatikaõpetajaid on niigi raske leida. Pingeridade koostamine võtab paljudelt noortelt igasuguse motivatsiooni minna matemaatikaõpetajaks õppima või tulla kooli matemaatikaõpetajaks,“ lausub ta.

Libliku hinnangul võivad riigieksamite tulemuste põhjal koostatud pingeread mõjutada koolide mainet, mis omakorda avaldab mõju õpilaste ja õpetajate motivatsioonile. „Koolid, mis asuvad pingerea tipus, võivad saada positiivset tähelepanu, samas kui madalamal kohal olevad koolid võivad sattuda ebasoodsasse valgusesse,“ räägib ta. „See võib tekitada õpetajatele ja õpilastele survet keskenduda kitsalt eksamitulemustele, jättes kõrvale muud olulised õppe- ja kasvatustegevused. Siiski väga sageli ei kuule kolleege arutlemas, et oleme valinud enda kooli juba algkooli või mõnes teises põhikoolis head tööd teinud õpilased, kellel on head eeldused ning kes on sisemiselt motiveeritud. Lisaks panustavad vanemad rohkem kui tavaliselt ja sellest tulenevalt meil ongi paremad eksami tulemused.“ 

Kruusimägi ütleb, et koolide edetabelite avaldamine ei ole suurendanud koostööd ja teadmiste jagamist, pigem vastupidi, muutnud konkurentsi tihedamaks. „Õpetajad tunnevad survet keskenduda ainult eksamitulemustele, selle asemel et pakkuda laiapõhjalist haridust,“ nendib ta. „Õpilastes tekitab testitulemuste rõhutamine stressi ja muudab nad ärevaks.“

Eisenschmidti sõnul eeldatakse koolilt ühiskonna vajadustele reageerimist, aga selline ühe aspekti kontekstist välja tõmbamine muudab koolid ebakindlaks: mida siis oluliseks pidada? „Pingeridade kultuur viib konkurentsi suurenemisele,“ selgitab ta. „Konkurents teeb aga koolijuhid ebakindlaks, nad ei julgegi otsustada, millele aeg ja energia suunata. Pingereapõhine mõõtmine tekitab stressi, ärevust ja rahulolematust ka õpilastes ja õpetajates. Teadlased aga kinnitavad, et eksamiärevuses sooritatu ei näita tegelikke teadmisi.“

Paremad võimalused koolide hindamiseks

Kruusimägi ütleb, et oluliselt parem võimalus koolide tugevusi ja nõrkusi hinnata on kasutada eksamitulemuste kõrval üldhariduskoolide kvaliteedihindamise mudelit. See koosneb kooli eneseanalüüsist, väliste ekspertide tagasisidest, parendustegevuste kava koostamisest ja järeltegevustest, sh võimalusest siseneda Tartu ja Tallinna ülikooli pakutavatesse kooliarendusprogrammidesse (lisainfo: www.haka.ee/uldhariduse-kvaliteedi-edendamise-mudel/).

Kondi sõnul proovitakse koolide tugevusi ja parendusi kuvada Haridussilma kaudu. „Ka seal tekib küsimus, kas need eri moel (EHIS, küsitlused jne) kogutud näitajad on ikka olulised ja näitavad kvaliteeti,“ räägib ta. „Kas koolidel, üldsusel laiemalt on olemas üldine arusaam hariduse kvaliteedist, kas sihtrühmad on sel teemal kokku leppinud? Kas tulemuslikkust saab taandada nn riiklikele rahuloluküsitlustele (subjektiivsed näitajad), samas kui õpitulemuste fookus jt objektiivsete näitajate osatähtsus tundub olevat märksa tagasihoidlikum. Seega analüüsimaterjali on, aga pingeridade tegemiseks see ei kvalifitseeruks.“

Kaldo arvates võiks vaadata nn lisandväärtust, st millised olid õpilase 9. klassi lõpueksami punktid, ja võrrelda neid gümnaasiumi lõpueksami punktidega. „Siis on näha, kas õpilane on gümnaasiumis arenenud,“ selgitab ta. „Selline pingerida välistab ka olukorra, kus üks kool on korjanud kokku kõige andekamad ja teise on kogunenud kõige nõrgemad ja siis järeldatakse, et andekate õpilastega kool on parem. Siis selgub, kuidas õpetaja ja õpilane on õppetöösse panustanud ja kui palju on õpilane arenenud. Vabalt võib juhtuda, et sellise pingerea etteotsa satuvad koolid, kus panustatakse rohkem nõrgemate õpilaste arengusse ja tuleb välja, et andekaid eriti edasi ei arendatud.“

Eisenschmidt ütleb, et koolides tehtavat tööd iseloomustavad näitajad on omavahel seotud. „Meil on välja töötatud koolide kvaliteedihindamise raamistik (vt Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri kodulehelt), kus on kaks olulist poolt: õppija arengut toetav õppimine ja õpetamine ning koostööle ja arengule suunatud koolikultuur,“ lausub ta. „See on terviklik lähenemine koolis tehtavale tööle, kus fookus on õppeprotsessi toimimisel ning sellel, kuidas õpetajaskond koolis analüüsib, hindab ja kavandab parendustegevusi. Teiselt poolt keskendutakse sellele, kuidas on tagatud kõigi koolipere liikmete vaimne ja sotsiaalne heaolu ning toetatud õpetajate areng.“ 

Eisenschmidt sõnab, et analüüsides neid näitajaid koosmõjus, saab koolist tervikpildi. „Selle taustal on asjakohane analüüsida ka õpitulemusi, mis ei väljendu vaid ainealases soorituses, vaid ka näiteks õppija eneseregulatsioonioskustes, sotsiaalsetes oskustes ning kriitilises mõtlemises ja algatusvõimes,“ räägib ta. „Tallinna Ülikooli teadlased Eve Kikase eestvedamisel on loonud üldpädevuste teste, kus iga õpetaja saab oma klassi õpilaste kohta infot. Igast õpilasest hoolides võiksime selliste vahenditega aidata õpilastel enesekindlust kujundada ja end eluks ette valmistada. Siis ei tekitaks ka akadeemiliste testide tegemine ja enda arengu hindamine nii palju ärevust.“

Eisenschmidt ei teeks pingeridu. „Iga kool saab end ise teistega võrreldes hinnata. Näiteks kooliuuringu põhjal, kus iga kool näeb oma kohta ja saab teha sellest järeldused,“ võtab ta teema kokku.

---

Andmeanalüüsist ja manipulatsioonist

Pärnu Koidula Gümnaasiumi direktor Indrek Kaldo:

„Natuke andmeanalüüsist ehk kuidas manipuleeritakse andmetega pingeridade koostamisel. 17. märtsi ERR-is on kaks artiklit, mis kokkuvõtvalt ütlevad: Postimehe koolide edetabelid on eksitavad ja ebausaldusväärsed, sest ei näita tegelikult suurt mitte midagi. Ehk nii juhtub kui ajakirjanik hakkab oma suva järgi keskmisi leiutama. Näiteks inglise keele mingi imelik keskmine, kus on kokku pandud riigieksam, Cambridge’i eksami B2, C1 ja C2 tegijad ajakirjaniku suvaliste koefitsientidega korrutatud ja siis leitud mingi keskmine, mis ei näita mitte midagi olulist ja millest pole võimalik aru saada ja millega ei saa midagi peale hakata. Statistikutel on selle kohta nali, et inimene, kellel jalad on jääs ja pea tules, tunneb ennast keskmiselt hästi. Ja niimoodi seda keskmist leitaksegi. Ehk samas kontekstis: tehakse moosi õuntest, kartulitest ja pirnidest ning öeldakse, et kokku saime keskmise apelsinimoosi. 

Rääkimata sellest, et ühte patta pannakse kitsa ja laia matemaatika eksam suvalise koefitsiendiga, nii et kitsa matemaatika tegijad on eelisseisundis. Piltlikult öeldes võrreldakse tavaauto ja sportauto kiirendusvõistlust ja leitakse, et sportauto jõudis küll esimesena finišisse, kuid ajakirjanik kirjutab ikka nii, et tavaauto on kiirem. 

Samuti pannakse ühte pingeritta läbinisti võrreldamatud asjad, nagu näiteks eksami sooritanute arv. Kas laia matemaatika tegi 10 või 160 õpilast, siis nende tulemusi ei saagi võrrelda, sest valimite maht on liiga erinev. Õige oleks eristada iga eksami kohta vähesed tegijad ja koolid, kus tehti seda eksamit palju.

Rääkimata sellest, et Postimehe paberlehes on matemaatika-, eesti keele ja inglise keele eksami tulemused ja pealkirjad sassis ja valed. Sellisel kujul pingeridade tegemine ei näita mitte midagi. Samuti annavad need valeinfot edasiõppimise võimaluste kohta. Näiteks TalTech võtab vastu ainult laia matemaatika eksami tulemuste järgi, kitsa matemaatika tulemusi seal ei arvestata. Postimehe edetabelis saab kõrge koha kool, kus keelatakse õpilastel laia matemaatika eksamit teha ja enamik teeb kitsa matemaatika eksami. See loob illusiooni, et kool on matemaatikas väga tugev, kuid selle illusiooniga petetakse õpilasi, sest nad ei saa paljudele erialadele edasi minna õppima.“

---

Oluline on saada haridusasutuse toimimisest terviklik pilt

Vastab Haridus- ja Noorteameti analüüsi- ja arenduskeskuse analüüsi juht Merit Kangro.

Kuidas suhtute koolide pingeridade koostamisse?

Haridusasutuste tegevuse hindamiseks on oluline koguda ja avalikustada mitmesuguseid näitajaid. Ühegi kooli edukust ei saa hinnata, tuginedes üheleainsale näitajale, ka ühe aasta tulemuste põhjal tehtud järeldused ei anna tihtipeale adekvaatset pilti. Sisukas võrdlus peaks tuginema mitmele mõõdikule, mis kirjeldavad haridusasutust eri küljest ning pikema aja vältel. Äärmiselt oluline on selliste võrdluste aluseks olevaid näitajaid ka korrektselt kasutada, sh tutvuda näitajate koostamise metoodikaga, et vältida ebakorrektseid võrdlusi või tõlgendusi.

Mida ja kellele selliste pingeridade koostamine üldse annab?

Tõenäoliselt on see küsimus suunatud pigem pingeridade koostajatele: kelle jaoks ja mis eesmärgil nad neid teevad. Pingerea koostamisel aluseks võetud andmed on enamjaolt avalikud, iga huviline pääseb neile ligi. Koolide keskmised riigieksamite tulemused on avalikud juba rohkem kui kümme aastat. Millist lisandväärtust luuakse sellega, et koolid teatud näitajate alusel uudiste veergudel ritta seatakse, on raske öelda.

Kas koolide järjestamine riigieksamite tulemuste põhjal annab objektiivse pildi koolide kvaliteedist või peaks arvestama ka muid näitajaid?

Ainuüksi riigieksamite tulemusi arvesse võttes koolidest objektiivset ülevaadet kindlasti ei saa. Riigieksamite tulemuste tõlgendamisel tuleb alati meeles pidada, et paljud gümnaasiumid valivad endale õpilasi varasemate õpitulemuste või sisseastumistestide tulemuste põhjal. Paremate tulemustega õpilased koonduvad hea maine ja kõrgete tulemustega gümnaasiumitesse, mistõttu on sellistel koolidel ka lihtsam oma kõrgeid tulemusi hoida. 

Samuti ei saa ühe haridusasutuse kvaliteedi hindamisel tugineda üksnes akadeemilistele tulemustele. Sama olulisel kohal on muud koolikeskkonda kirjeldavad näitajad, nagu õpilaste rahulolu kooliga, võimalused hariduslike erivajadustega õpilaste toetamiseks või ka kooli järjepidev panustamine koolikeskkonna arengusse. Kooli tugevus võib väljenduda ka näiteks kogukonna kaasamises või koostöös ettevõtjatega, mis riigi mõõdetavates näitajates ei kajastu.

Kuidas mõjutab koolide pingerea avaldamine õpilaste ja õpetajate motivatsiooni ning koolide omavahelist konkurentsi?

Pingerea alumisse otsa jäävatele koolidele võib see kaasa tuua negatiivse tähelepanu. Halvimal juhul võivad selliste koolide õpilased ja õpetajad tajuda seda isikliku hinnanguna oma võimekusele ja tööle. See omakorda tekitab stressi ja ärevust. Samuti tekitavad pingeread palju küsmusi ja muret lapsevanemates.

Pingeread panevad ka koole omavahel konkureerima. Siinkohal tuleb aga jällegi arvesse võtta, et kõik koolid ei pruugi päris samas kategoorias ja tingimustega tegutseda.

Milliseid alternatiivseid viise võiks kasutada koolide tugevuste ja nõrkuste hindamiseks?

Lisaks riigieksamite keskmistele tulemustele on koolide kohta avalikult kättesaadavad veel hulk näitajaid. Huviliste elu lihtsustamiseks on suur osa neist koondatud Eesti hariduse teabeväravasse Haridussilm (haridussilm.ee/). Lisaks akadeemilistele tulemustele on Haridussilmas võimalik tutvuda näiteks riiklike rahuloluküsitluste tulemustega, aga ka muude koolikeskkonda kirjeldavate objektiivsete näitajatega, nagu kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal või kõrgharidust omandavate õpilaste osakaal pärast gümnaasiumit.

Kui leiate, et koole ikkagi peaks pingeritta sättima, siis kuidas oleks seda kõigi koolide suhtes õiglane teha?

Koolide võrdlemises ei ole midagi halba, kui seda tehakse eesmärgipäraselt, õigetel alustel ja võttes arvesse kvaliteeti kirjeldavaid näitajaid. Oluline on saada haridusasutuse toimimisest terviklik pilt.