Hariduselus toimuvad uuendused viimasel ajal lausa peadpööritava kiirusega. Sellest õppeaastast ootab põhikoole ees suur muudatus: lõpueksamid on lausa poolteist kuud varem kui eelnevatel aastatel. Esimesena tuleb sooritada nagu ikka eesti keele lõpueksam. Kuidas läheb põhikoolides selle uuenduse taustal?

Nagu kõikide uuenduste puhul hariduses, ei ole alati päris selge, kuidas oodatut ellu peaks viima, sest ministeerium saadab meile ainult korralduse ja nii ongi koolid justkui katselapikesed. Valikuvariante on täpselt kaks: uju või upu. Küsimusi aga palju rohkem: kuidas õpetada materjal õpilastele selgeks varasemast märkimisväärselt lühema ajaga; mida teha siis, kui eksam on tehtud; kuidas korraldada koolitöö nii, et eksamite ajal oleks ülejäänud õpilased ka õpetatud – koolimajja neid üldiselt eksamipäeval ei oodata, sest eksam nõuab vaikust ja rahu. Kuidas motiveerida üheksandikke pärast eksamit ikka veel õppima ja kooli tulema?

Ministeerium ei näinud muudatuses miskit halba, sest nende nägemuses saab põhikooli lõpueksamit arvestada gümnaasiumi sisseastumiseksamina. Teoreetiliselt õpilaste koormus väheneb, sest neil pole vaja topelteksameid teha. Tähelepanuta jäi aga pisiasi, et nüüd teevad üheksandikud paralleelselt eksamiteks valmistumise ja gümnaasiumites avatud uste päevadel käimisega igapäevast koolitööd. Neil tuleb käia tunniplaani järgi kõikides tundides, õppida eri aineid, teha kontrolltöid paralleelselt eksamiainete konsultatsioonidega. Eksamite vahel jätkuvad samuti kõik muud ainetunnid, tuleb parandada ebaõnnestunud töid või kustutada võlgu, kui õpilane on näiteks haige olnud. Esialgu ei paista koormuse langust kusagilt. Õpilased on tekkinud olukorra tõttu üpris segaduses, sest taas kord on nad katsejäneste rollis. Iga kool püüab küll parima äranägemise järgi õppetööd sättida, kuid karta on, et see ei pruugi kohe hästi õnnestuda, sest raske on leida mõistlikku ja hästi toimivat lahendust. 

Õpetajad töötavad mitmel rindel korraga. Tööplaan vajas juba sügisel korrigeerimist, et jõuaks kogu materjali enne eksamit ikka läbi võtta. Kuna on teatatud, et suhtlusteemasid emakeeleeksamil ei ole, siis on Harno soovitusel sobilik jätta just see teema maisse. Võib muidugi ka juhtuda, et seda teemat on 8. klassis juba käsitletud. 

Milliseid valikuid siis teha? 

Mõned koolid on mänginud tunniplaaniga selliselt, et näiteks emakeeletunde tehti mingil perioodil ette ja maisse neid enam eriti ei jäägi. Kolleegidega arutledes selgub, et mitmed meist on jätnud tarbekirjade teema eksamijärgsesse perioodi, kuid samas kuulen üheksandikelt, et tulevased gümnasistid juba peavad kirjutama motivatsioonikirju ja CV-sid, mis varasemat õpperütmi järgides oleks nüüdseks läbitud teema. 

Lisaks peavad õpetajad eksamipäevadeks leidma alternatiivseid tegevusi ja ülesandeid 1.–8. klassi õpilastele. Kui juhtub, et põhikool ja gümnaasium on üheskoos, siis nende koolide õpetajad peavad lausa kahel järjestikusel nädalal riigieksameid läbi viima. Üpris segane aeg ootab ees. Küllap on pärast palju analüüsimist, mis läks hästi ja mida peab kindlasti teisiti tegema.

Muudatused on aeg-ajalt vajalikud, eriti siis, kui pärast segast harjumisaega läheb olukord paremaks. Praeguse uuenduse tuules on paranemist raske näha, sest nn eliitkoolid, kus paljud õpihimulised noored tahavad oma õpinguid jätkata, on öelnud, et nemad ei saa vastu võtta põhikooli lõpueksami tulemuste põhjal – neile ei mahu nii palju õpilasi kuidagi õppima. See tähendab, et teatud koolidesse õppima asumiseks tuleb siiski ka veel katseid teha. 

Kogu selle tralli juures on fookus olnud eelkõige tulevastel gümnasistidel, aga tähelepanuta on jäänud õpilased, kes ei taha või kel pole võimekust jätkata õpingutega gümnaasiumis. Kutseõppeasutustel on hoopis teised ootused ja eeldused. Kuskil peavad saama õppida ka need noored, kelle õpitulemusi on vähendatud ja kes vajavad väga palju abi. Ometi peavad järgmise astme koolid lähtuma samadest eksamitulemustest.

Muudatused on head, kui nad muudavad olukorra paremaks. Kui ministeerium kolis Tartusse, siis see igapäevast koolielu üldiselt ei mõjutanud. Kaasava hariduse rakendamise otsuse kibedaid ja väga kalleid vilju sööme senini ning õpetajad on üsna üksi jäetud ja sageli ka hädas, õpilased ja vanemad lihtsalt segaduses. 

Nüüd pistame siis rinda järjekordse muudatusega, mille tulemuslikkus on kahtlane. Olen nõus, et koolielu tuleb reformida, aga sellega, et muudatused algavad lõpust ega ole kõiki aspekte arvesse võtnud, ma kindlasti nõustuda ei saa. Ei ole mõtet reformida ainult eksami korralduslikku külge. Ehk oleks aeg vaadata põhikooliajale tervikuna otsa ja mõelda, mida ja kuidas saaks juba eespool paremaks teha, et kasvatada ennastjuhtivaid ja motiveeritud õppijaid, kes ei satu tagasisidestamise ja hindamise tõttu stressi. Uuenduste ja uute tööülesannete valguses tuleb mõelda ka õpetajate ja nende töökoormuse peale, sest praegune reform mõjub kokkuvõttes väga kurnavalt.