Tallinna Haridusamet ja kood/Jõhvi alustasid koostööd, et uuest aastast pakkuda kümnele Tallinna gümnaasiumile kolme eestikeelset programmeerimiskursust. Algatuse eesmärk on teha programmeerimine kõikidele huvilistele kättesaadavaks ja avardada selle kaudu noorte võimalusi tööturul. 

Tallinna Haridusameti juhataja Kaarel Rundu sõnul on koolid tundnud tehnoloogiaõpetusega seoses juba pikemat aega huvi koodikirjutamise vastu. Tulles neile vastu, võttis haridusamet ühendust kood/Jõhviga, kes seni on programmeerimist õpetanud eelkõige täiskasvanutele. Nii küsiti kood/Jõhvi esindajatelt, kas neil on midagi ka gümnasistidele pakkuda. Haridusameti rõõmuks tuli välja, et kood/Jõhvi oli värskelt töötanud välja kolm kursust, mis sobivad gümnasistidele. Esimene neist on Pythoni keelel põhinev sissejuhatav kursus, teine keskendub veebiarendusele ja kolmas andmeanalüüsile. „Selle viimase üle olen eriti õnnelik. Eestis kogutakse mitmesuguste testide jaoks hästi palju andmeid ja nende analüüsimise oskust läheb väga vaja,“ alustab Rundu. 

Tahtjaid oli rohkem, kui programmi mahtus

Kuna praegu on aeg, mil põhikoolilõpetajad hakkavad valima, millisesse gümnaasiumisse nad astuda tahavad, pakuti koolidele võimalus programmi kandideerida. Esimesel aastal pakub haridusamet programmi kuuluvatele koolidele ka rahatoetust.  

Kandideerimisel pidid koolid esitama kogu info selle kohta, mida nad on varem selles valdkonnas ära teinud ning kuidas programm nende õppekavaga haakuks. „Meie jaoks oli oluline, et koolid ei kasutaks lihtsalt pakutud võimalust ära, vaid et programm aitaks neil edasi arendada seda, mida nad on juba alustanud – et motivatsioon oleks kahepoolne,“ räägib Rundu, kelle sõnul oli kandidaatide hulgas nii ülemineku-, äärelinna- kui kesklinnakoole. 

Ligi kahekümnest programmi kandideerinud koolist valiti välja kümme ehk laias laastus pooled jäid valikust välja. Rundu loodab ja usub aga, et programmiga saab jätkata. „Hea uudis on, et programmi saab jätkuvalt kandideerida, aga oma eelarve piires. Huvi korral on see täiesti tehtav, tegelikult ei pea programm piirduma nende kümne kooliga, kelle haridusamet on toetamiseks välja valinud,“ selgitab Rundu. 

Programmi üks peamisi eesmärke on muuta suhtumist: et programmeerimine ei oleks noorte silmis enam kitsas valdkond, millega tegelevad väga vähesed, vaid midagi, millest on kasu igal elualal. Lisaks võib taoline algatus olla noorte jaoks tööriistaks, mille abil oma ideid ellu rakendada. „Suurusjärgus kuus-seitse aastat tagasi võimaldati kõikidele Tallinna koolidele 3D-printerid. Sellest kasvasid välja kursused ja üks noormees hakkas tänu sellele lausa rattakellasid tootma. Iga selline võimalus soodustab ka ettevõtlust,“ on Rundu endise koolijuhina rahul. 

Aga kas programmeerijaid ei ole juba liiga palju?

Kuna siit-sealt võib lugeda, et koodikirjutajaid on juba liiga palju ja praktikakohti liiga vähe, võib tekkida küsimus, miks neid veel juurde vaja on. See ei ole kirjeldatud algatusega aga kuidagi seotud. Kood/Jõhvi õppekeskuse juht Kätlin Merisalu ütleb, et Eestis kui digiriigis ei ole programmeerimisoskus enam ammu pelgalt tarkvaraarendajate pärusmaa. Selle näiteks toob ta 66-aastase meesterahva, kes ei läinud programmeerimist õppima sugugi plaaniga sel alal tööle minna, vaid soovist luua endale jahiga merel sõitmiseks uued tehnilised lahendused. „Me ei teadvusta praegu veel, mil moel saame tehnoloogiat kasutades oma igapäevaelu lihtsustada või tööülesanded efektiivsemalt ära teha. See ongi see, mis hakkab tulevikus tööturul väga olulist rolli mängima,“ räägib Merisalu. Nende ülesanne olevatki seda teadvustada ja pakkuda taoliste kursuste kaudu selleks tuge. „11. klassi õpilased teevad teatavasti uurimistöid. Miks mitte kasutada selle hõlbustamiseks programmeerimist, mida on värskelt koolis õpitud. Mina kuulun veel sellesse põlvkonda, kes analüüsis oma uurimistöös kasutatud andmeid käsitsi Exceli tabeliga. Oleks ma siis teadnud, kui palju efektiivsemalt seda teha saab!“ lisab Merisalu.