17. aprillil avaldas Haridus- ja Teadusministeerium teate, et on kooskõlastusringile saatnud uue valitsuse määruse eelnõu. Sotsiaalmeedia kihas ja seintele tekkisid kiitvad või laitvad kommentaarid seoses õppepäeva algusaja viimisega kella üheksale. Tutvusin eelnõude infosüsteemis eelnõu ja sellega kaasas käiva seletuskirjaga, mis kirjeldab nõudeid statsionaarse õppega üldhariduskooli õppe- ja kasvukeskkonnale. 

Paragrahv 20 punkt 1 kirjeldab, et tunnid algavad kell 9 või hiljem. Täpsustatud on, et kool võib siiski erandkorras kehtestada varasema algusaja hoolekogu ettepanekul ning koolipidajat kaasates. Olgugi et pooldan määruse seletuskirjas esile toodud põhjendust, et muudatus on vajalik ja terviseuuringud näitavad, et tundide hilisem algus mõjub hästi nii õpilaste vaimsele tervisele, käitumisele kui ka õpitulemustele, tuli esimese asjana pähe mõte: „Tule taevas appi, me saame siis veel hiljem koju!“ Gümnasistist, kes tihti kella neljani koolis, on mul juba praegu kahju. Kohustuslik tunnikoormus on suur ja valikained, mis minu silmis haridusteed rikastavad ja isiklikule õpiteele väärtust lisavad, oleks nagu karistus, mis päeva veel tihedamaks ja pikemaks teevad. 

Pole üldse harv juhus, kus koolipäev lõpeb pärast üheksandat tundi ja siis tuleb leida veel aega, et kodutööd, mis on üks osa õppetööst, kvaliteetselt ära teha. Ehk kas hilisem algus ikka mõjub lõppkokkuvõttes hästi, kui õppetöö maht samaks jääb? Vaevalt.

Senine päevakava jääb minevikku

Minu jaoks jääb uue kellaaja juures õhku veel küsimus, kuidas hakkab asi toimima äärelinnastumise ajastul, kui lapsevanem peab kell 8 tööl olema ja transpordivahendiks on üldjuhul auto. Näen siin ohtu ja ennustan, et osa koolijütse hakkab kella kaheksast koolimajas, nutitelefon käes, esimest tundi ootama, sest emme või issi on toonud nad kohale tükk aega enne koolipäeva algust. 

Võib olla, et kümne aasta pärast ei kujuta ma enam ettegi olukorda, kus koolipäev algas kell 8 ja ka esimeses tunnis töötasid kõik õpilased mõttega kaasa. Alati leidub klassis mõni unimütsike, kellele oleks rohkem und tarvis või kes poole ööni arvutimänge mängis.

Arvan, et huviharidus saab tugeva põntsu, sest juba praegu töötavad huvihariduse õpetajad poole ööni. Olen näinud, kuidas 8. klassi poisid tegid igal neljapäeval pool üheksa õhtul kätekõverdusi ja triblasid, et nädalavahetusel turniiril hästi mängida. 

Lahendustena tehakse päevakavas muudatusi. Mitmed koolid on juba kardinaalselt muutnud seda, kui pikalt, kus ja kuidas õpetatakse. Üha enam näib, et 45 minutit ainetundi ja sellele järgnev vahetund on jäämas minevikku. Osale see meeldivat, teistele mitte. 

Saksamaal oli mul võimalus olla töövarjuks saksa keele õpetajale. Oh seda üllatust, kui avastasin, et vahetunde polegi! Kõik tunnid olid järjest ning õpetaja liikus klassist klassi õpilaste juurde. Tunni pikkuseks oli küll ette nähtud 45 minutit, kuid umbes kümme sellest kulus liikumisele ja tunni alustamisele. Mäletan, et olin hämmingus: milline kohutav minitundide hunnik ja raiskamine!. Kuid kui kella üheks polnud pea ühtegi põhikooliõpilast enam majas, siis tundus süsteem õpetaja seisukohast isegi hea – nii on võimalik üldtööajal kõik vajalik ära teha. 

Õpilased said siis oma asju teha. Äkki tuleks ka meil siin Eestis lasta lahti sellest õppekava mahust ja mõelda, et vähem on rohkem. Saksamaa näitel aga tuleks eestlastel ehk leppida siis ka PISA testi halvemate tulemustega kui seni. Tuleb ka mainida, et selles Baierimaa koolis ei olnud tavaks süüa koolis sooja toitu, söökla puudus üldse. Õpilased söövat lõunat kodus. Minu küsimise peale vastati, et nende õppeasutus on puhas. 

Meil siin sätestab paragrahv 16 aga õpilaste tervislike toitumisharjumuste kujunemisega seotu. Söögiaeg peab põhitoidukorral kestma vähemalt 20 minutit ning seletuskirjas on täpsustatud, et see aeg on ette nähtud söömiseks, mille hulka ei kuulu einestamisruumi liikumine, toidu serveerimine ega võtmine. Tundub mõistlik, sest eks olen isegi õpetajana tundnud, et pean kugistama ja aega nautimiseks ja mälumiseks ei jäägi.

Vähendame puukide levikut

Muigama pani mõni regulatsioon, mis tundus kui teisest dimensioonist. Paragrahv 5 ütleb, et muru/hein jms peab olema mõistliku kõrgusega ja soovitavalt pügatud, et lapsed seal joostes ei komistaks ega kukuks ning väheneks puukide levik. Mõtlesin, et koolihoovis on veel ohte, mis ehk mainimata jäänud: puu otsast võib näiteks tammetõru pähe kukkuda.

Akende teema kõnetas mind samuti. Seletuskirjas on kirjas, et aknad ei tohi olla laste poolt avatavad. Viidatud on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO nõuetele, mille järgi tuleb aknad alates teisest korrusest varustada lapsekindlate sulgurite, kettide või fiksaatoritega, mis ei võimalda seda avada enam kui 8–10 cm. Jäin mõtlema, kuidas siis klassiruume korralikult tuulutada. Ise teen tihti aknad vahetunnis lahti, et värske õhk pead klaariks tõmbaks.

Mitme Eesti kooli väärikad majad on muinsuskaitse all. Kuidas seal sellist asja reguleerida? Või ongi see tulevikuvaatega eelnõu, mis kehtestab reeglid uutele hoonetele?

Ma ei ütle, et kõik määruses reguleeritu oleks halb või mittevajalik. Kuid kui kõiki nõudmisi peab alates selle aasta septembrist täitma hakkama, tundub see mulle küll utoopiline ootus, mis lõhestab dokumentatsiooni tegijaid ja tööpõllul olijaid veelgi.