12. märtsil 2020 kuulutas Eesti valitsus koroonapandeemia tõttu välja eriolukorra ja 16. märtsist saadeti enam kui 150 000 üldhariduskoolide õpilast distantsõppele. Millised on koolide õppetunnid tollest ajast? Mida pöördelisest ajast kaasa võeti? Koolide kogemusi kogusid Õpetajate Lehe ajakirjanikud Ragnar Kaasik, Toomas Raag, Tiina Vapper, Sirje Pärismaa.

„Koroonaajale tagasi mõeldes võiks täna tõdeda, et ütlus „iga halb asi on millelegi hea“ peab paika,“ lausub Virge Ong, kes juhib nii Sõmeru Põhikooli kui ka Uhtna Põhikooli. Kool ja õpetajad olid sunnitud arenema ning tegema digivaldkonnas suure arenguhüppe. Õpiti kasutama digiklassiruumide loomise võimalusi, planeerima e-tunde ning kasutama ka uusi seadmeid – reaalainete õpetajad näiteks graafikalauda ja selle võimalusi e-tunni läbiviimisel. 

„Saime õppeprotsessis kasutamiseks Opiqu, mis muutis õppimise lihtsamaks, huvitavamaks ja interaktiivsemaks,“ räägib Ong. 

Kuna Sõmeru kool on liitunud haridusprogrammiga „Ettevõtlik kool“, tuli õpetajail ka distantsõppe ajal mõelda, kuidas tundi ettevõtlikult, tervist edendavalt ja liikumist rakendavalt planeerida.

Tänasesse päeva on Sõmeru kool kaasa võtnud e-õppepäevad. Ka graafikalauad leiavad endiselt kasutamist ja õpilased oskavad varasest paremini iseseisvalt õppida. Koolipidaja toega on Opiqu materjalid kättesaadavad kõigile õpetajatele ja õpilastele. 

Kõige tähtsam on Virge Ongi sõnul aga see, et õpiti väärtustama üksteist, üksteise aega, koos õppimist ja koolis õppimist.

„Koolide lukku minek oli väga pöördeline aeg, kuid tänu atsakatele kolleegidele läks kõik suhteliselt mõistlikult,“ lausub Kadrioru Saksa Gümnaasiumi direktor Imbi Viisma. „Olukord muutis meid drastiliselt – hakkasime kasutama digivahendeid. Eelnevalt neid kuigi palju ju ei kasutanud. Veebipõhised koosolekud ja tunnid on praegu tavalised, need ei tekita hirmu ega aukartust, vaid on koolielu üks osa. Suurim õppetund ongi see, et digivahendid on meie elus nüüd nii tavalised, et me enam ei räägigi sellest, mil moel me õpime, kui palju ja kui funktsionaalselt digivahendeid kasutame.“

Kadrioru Saksa Gümnaasiumis olid olemas nii arvutid kui ka korralik internetiühendus. Õppetöö jätkus pandeemia ajal suuremate probleemideta tunniplaani järgi. Iga õpetaja töökoormus suurenes teise ametikoha jagu, sest kõige enam pididki õppima nemad: kuidas viia digitundi läbi, õpilastele materjali esitada. 

„Järjest enam õppisime sedagi, kuidas oleks mõistlik toimida, et õpetajad ja õpilased katki ei läheks,“ lausub Viisma ja arvab, et see aeg andis valmisoleku uuteks katsumusteks. „Me ei tea, mida kõike tehisaru tulek muudab. Google Classroom muutis ju väga palju, teisel koroonaajal loodi see kõigi klasside jaoks. Tulevad uued veebikeskkonnad, mis kasutusele võtame, kuid õppevara ei jõua järele. See peaks käima sammu ees ja kahandama õpetajate töökoormust. Ei tohiks olla nii, et õpetajal pole interaktiivset õppematerjali valida. Selle õppetunni oleksime võinud küll koroonaajast kaasa võtta. Praegu tuleks arutleda, millised õppematerjalid toetavad tehisintellekti kasutamist – mitte ainult õpilastel, vaid ka täiskasvanuil – ja kuidas TI juhatab meid järgmisele teeotsale.“

„Koroonaaja esimene õppetund oli arusaam, et inimestevaheline suhtlus kannatab. Seepärast hakkasime tegema igal õhtul noorte ja ka lastevanematega vestlusringe, et tunneksime end ühtse kooliperena,“ lausub Jõhvi Gümnaasiumi direktor Tatjana Ait. „Mis siis, et vestlused olid arvutiekraanil, nägime ikkagi üksteist silmast silma.“

Distantsõpe õpetas nii õpilasi kui õpetajaid aega paremini planeerima ja see oskus läks päev-päevalt paremaks. Noortest hakkasid kiirelt kujunema ennastjuhtivad õppijad. 

„Sellest on senimaani palju kasu ning see on väga hea,“ nendib Ait.

Tartu Kesklinna Kooli direktori Kersti Vilsoni sõnul andis koroonaaeg koolidele kriisis tegutsemise kogemuse ja oskuse vastavalt olukorrale reageerida. 

„Nüüd teeme e-õppepäevi. Üks selline on ka homme: üheksas klass teeb eksamit, teistel klassidel on e-õppepäev,“ toob Vilson näite. „Õpilased said kogemuse, kuidas ise õppida ja oma asjadega toime tulla. Nii õpetajad kui lapsed õppisid ja avastasid palju uut. Distantsilt tegelesime ka muusikaõpetuse, kehalise kasvatuse, tantsuga. Aeg läheb kiiresti, mitmegi asja puhul on tekkinud tunne, et see on ammustest aegadest niimoodi olnud. Ei seostagi muutusi enam koroonaajaga.“ 

Valga Põhikooli õppejuhi Airi Laine sõnul pidid koolid koroonaajal sisuliselt hetkega kohanema õpetamisega distantsilt. „Sel korral oli haridustehnoloogi tugi õpetajatele väga oluline,“ lausub ta.

Laine ütleb, et õpetajate ja õpilaste oskus kasutada koolis kokku lepitud digikeskkondi andis kogu kooliperele võimaluse astuda digipädevuste arendamisel väga suur samm edasi. „Me kõik õppisime, kuidas enneolematus olukorras toime tulla,“ lisab ta. „Tekkis julgus katsetada uusi lähenemisi. Haridusinnovatsioon muutus igapäevasemaks.“

Laine sõnul oli pandeemial samas negatiivne mõju nii õpetajate kui ka õpilaste vaimsele tervisele – tavapärasest erinevate digikeskkondade ja muudatustega tuli kohaneda väga kiiresti. See viis õpetajate läbipõlemiseni ja õpilaste õppetööst kõrvalejäämiseni.

„Distantsõpe süvendas erinevusi õpitulemustes: mõned õpilased edenesid iseseisvalt hästi, teised vajavad endiselt tuge tekkinud õpilünkade kõrvaldamiseks, sest olulised baasoskused jäid kinnistumata,“ meenutab ta. 

„Kodudes oli keeruline leida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel, tihti kestsid nii õpilaste kui õpetajate tööpäevad oluliselt kauem kui kontaktõppes. Püüdsime kooli poolt õpetajaid toetada, andes tagasisidet õppetöö mahu kohta.“  

Koroonaaja suurima kasutegurina nimetab Laine õpetajate distantsõppe käigus loodud digitaalseid õppematerjale ja -keskkondi, mis on õppetöös kasutusel praegugi. 

„Distantsõppe periood aitas kaasa kooli ja kodu varasemast selgemale kommunikatsioonile: toimusid operatiivsed veebikoosolekud ja regulaarne suhtlus Stuudiumis muutus tavapäraseks. Sel moel said vanemad parema ülevaate õppetööst, mis lihtsustas koostööd,“ räägib ta.

Kõige olulisemana toob Laine välja pandeemia ajal kujunenud võimaluse pidada kaugkoosolekuid või -koolitusi. „See võimalus on väga tänuväärne ka praegu: muudab pikad vahemaad osalejate vahel olematuks ja aitab säästa aega, mis tundub praegu olevat kõige väärtuslikum ressurss üldse,“ võtab ta teema kokku.

Tallinna Südalinna Kooli esimese kooliastme õppealajuhataja Kerttu Mölder-Jevdokimovi sõnul on koroonaajast jäänud paljudele lapsevanematele alles soov pidada arenguvestlusi või ümarlaudu veebi vahendusel, sest see on paindlik ja aega säästev viis õpetajaga tööajal kohtuda.

„Meie koolis toimusid juba enne koroonaaega iseseisva õppetöö päevad,“ lausub ta. „Tähistame kohe kümne aasta möödumist esimesest sellisest. Viimastel aastatel on iseseisva õppetöö päevade arv õppeaasta jooksul kasvanud. Samuti oleme nendele päevadele andnud õpetajate jaoks sisukama tähenduse: siis toimuvad ühised koolitused või tegeldakse kooliarendusega, klassijuhatajatel on võimalus viia läbi arenguvestlusi ja aineõpetajatel konsultatsioone.“

Mölder-Jevdokimov ütleb, et aega hoiavad kokku ka haridusamet ja ministeerium, sest paljud koosolekud ja koolitused toimuvad koolijuhtidele ning õpetajatele veebis. „Hea on ka võimalus vaadata salvestisi hiljem, kui koolituse toimumise aeg ei sobi,“ sõnab ta. „Õpetajad ootavad praegu varasemast paindlikumat tööaega ja võimalust mõnel koosolekul veebi vahendusel osaleda.“ 

Mölder-Jevdokimovi sõnul kasutatakse õppetöös endiselt väga palju digivahendeid. „Oleme läinud üle 1:1 sülearvutite kasutamisele. Igal õpilasel on seade, mida ta iga päev õppetöös kasutab – nii juba kolm õppeaastat,“ räägib ta. „Õpetajad on varasemast digipädevamad ja arendavad end selles vallas ka edasi.“

Mölder-Jevdokimovi hinnangul andis koroonaaeg lapsevanematele, õpilastele ja õpetajatele märku, kui oluline on ikkagi sotsiaalne suhtlus ja liikumine. 

„Püsima on jäänud igapäevased liikumisminutid õuevahetunni ajal. Enne koroonat oli õuevahetund peamiselt esimesele kooliastmele, vanematele õpilastele oli see vabatahtlik, aga nüüd käivad iga päev õues kõik õpilased, hoolimata vanusest,“ toob ta näite. „Kasvanud on tugimeeskonna liikmete arv, et oleks võimalik toetada suurema hulga laste sotsiaalseid ning emotsionaalseid oskusi. Paljud lapsevanemad mõistavad nüüd, kui oluline on, et õpilane saaks käia iga päev koolis. Kooli pääsemise rõõm oli pärast pikalt kodus oldud aega märgatav. Koos olla on lastel mitu korda põnevam kui üksinda kodus arvuti taga istuda.“

Pärnu Vanalinna Põhikooli õppejuhi Kaire Teemägi sõnul nõudis viie aasta tagune olukord eelkõige psüühilist valmisolekut. Loomulikult oli vaja ära õppida ka tehnoloogilised lahendused, kuid et neist tolku oleks, tuli olukorda mõtestada ja tähendusi ümber kujundada. „Kriisitingimustes avaldus õpetajate ja õpilaste võimekus tegutseda ebatäiuslike lahendustega ja pidevalt muutuvates oludes. See oli õpetlik hetk: mitte ainult tehnilises mõttes, vaid eelkõige inimeseks olemise, õppimise ja õpetamise tähenduses,“ ütleb Teemägi. 

Praeguseks on sellest kujunenud uus normaalsus. Õpetajad ei vaja enam ühtset retsepti, vaid tegutsevad iseseisvalt, arvestades oma klassi, õpilaste vajadusi ja õppeprotsessi. Nii osatakse nüüd ka kodus viibivat õpilast juhendada viisil, mis on sisuline, mitte vormiline – olgu selleks veebitund, videojuhend või iseseisvalt õppimine. „Iseseisev töö pole enam ajutine asendus, vaid sihilik arendustegevus,“ selgitab Teemägi. 

Näiteks tunnid enam ära ei jää, sest kooli välja arendatud süsteemid võimaldavad õppetöö järjepidevuse säilitada ka siis, kui õpetaja ei ole füüsiliselt kohal. „Ikka on õpetajaid, kes on haiged ja teiste sekka tulla ei tohi, aga tööd saavad ja tahavad teha. Soovi korral saavad nad nüüd veebi kaudu oma tööd organiseerida. Enne koroonakevadet midagi sellist kõne alla ei tulnud ja õpetaja puudumine tähendas automaatselt asendusõpetajat,“ räägib Teemägi. 

Nii andis COVID-19 kriis Teemägi sõnul meile valusa, kuid väärtusliku õppetunni: õpetamine ei tähenda kontrollimist, õppimine ei tähenda juhiste täitmist ja kool ei ole pelgalt hoone. „Kooli mõte on kasvatada inimesi, kes oskavad mõelda, suunata ennast ja kujundada tähendusi ka muutunud oludes. Selle nimel me töötame edasi,“ lõpetab Teemägi.

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Mari Roostik toob välja kaks olulist asja, mis koroonakevadest tõukusid: enesejuhtimise oskus ja õppematerjalid. Esimest neist olid õpilased koroona ajal sunnitud arendama ja edaspidi on proovitud seda oskust ka säilitada. „Oskust ennast juhtida peab hoidma ja harjutama, sest väga suurele hulgale see tegelikult sobis. Loomulikult on see gümnaasiumi- ja põhikooliõpilastel väga erinev,“ ütleb Roostik. Seda oskust ei lähegi tema hinnangul õpilastel vaja esmajoones veebitundides, vaid hoopis planeerides oma tegevust ajal, mil nad koolis ei viibi. 

Mis puudutab õppematerjali, siis õpetajate viis aastat tagasi valmis tehtud videoloengud on muutunud üliolulisteks nende jaoks, kes on haiged või viibivad näiteks treeninglaagris. „Aga on ka neid, kes tunnevad, et ei jaksanud tunnis keskenduda ega saanud asjadest lõpuni aru. Mõni soovib enne arvestust teemad lihtsalt üle korrata. Nad kõik saavad endale sobival ajal nende videote järgi õppida,“ on Roostik rahul. 

See ei tähenda aga, et seesuguseid videoid nüüd meeletult juurde toodetaks, sest Roostiku sõnul on neid väga keeruline teha. Kui mõelda, millise koormusega õpetajad töötavad, ei saa neilt videokunsti omandamist oodata. 

Kuigi koroonakevad kestis Roostiku sõnul õnneks küllalt lühikest aega, ja neile, kes sel ajal keskkoolis õppisid, mingit suuremat märki külge ei jätnud, teeb teda kurvaks, et paljud õpilased seda õiget keskkoolikogemust siiski ei saanud. „Tagantjärele tajun, et klassi ühtekuuluvustunnet võisid nad kogeda vähem. Veebikõnede kaudu on seda väga raske tekitada või hoida ja ka koolist vaba aega ei saanud nad koos veeta. Ma arvangi, et sellele üldisele kogemusele, mis kooliaeg olla võiks, jättis see oma jälje küll. Kõik ei saanud ballil käia ega kooli teistest traditsioonidest osa. On ääretult kahju, et kõik meie vilistlased ei saanud seda kogeda,“ lõpetab Roostik.

Viljandi Jakobsoni Kooli direktor Tauno Tilk filmis õpilaste jaoks viis aastat tagasi kõik oma tunnid väga eeskujulikult üles, kuid praegu ta neid enam kuigi palju ei jaga. Küll aga tehakse endiselt veebitunde ja ka õpetajate toona kokku pandud töölehed on kasutust leidnud. „Muidugi mitte sellises mahus ja sellisel kujul nagu koroonakevadel, aga kas või kordamisel kindlasti,“ alustab Tilk. 

Jakobsoni koolis toimuvad paar korda aastas e-õppepäevad. On raske öelda, kas taolised veebitundidega päevad oleksid alguse saanud ka koroonakevadeta, „Võib-olla oleksid need mingil kujul tekkinud, aga praegu on fakt see, et me neid teeme. Ja seda just põhjusel, et kriisiolukorra tekkides ei oleks see kõik meile võõras,“ räägib Tilk meenutades, kui keeruliseks just teadmatus ja kogenematus viis aastat tagasi olukorra tegi. 

Tilk tõdeb, et koroonakevade tagajärgi on ka praegu kooli peal näha. „Neid, kes olid sel ajal põhikoolis, ei pruukinud see nii palju mõjutada, sest neil oli tollal õpiharjumus ja -oskus juba välja kujunenud. Aga tollal esimeses või teises klassis õppinutel jäi see kõige magusam ja olulisem õpiharjumuse kujunemise faas – kus õpetaja ja õpilane kõike enda jaoks mõtestavad ja kujundavad – mingis mõttes läbimata,“ arutleb Tilk. Tema sõnul väljendub see eelkõige kohusetundes. „Paistab silma, et praeguste kuuendike või seitsmendike maailm on kuidagi kaootilisem. Eks see teema puudutab mingil määral kõiki lapsi, aga just nemad tunduvad õppimisse ükskõiksemalt suhtuvat,“ lisab ta. 

Kokkuvõttes oli tegemist väga raske ajaga, mis aga lõi ka palju uusi võimalusi. „Kasutusele võeti asjad, mille peale varem ei tuldudki või mis ei tundunud võimalikud. Samas sai selgeks, et kuigi kaugtöö võib mitmel puhul olla hea lahendus, siis õpetamise puhul mitte. Õpilase ja õpetaja suhet klassiruumis on väga keeruline kuidagi muud moodi matkida,“ ütleb Tilk.

Kõrveküla Põhikooli õppealajuhataja Piret Jõul leiab, et koroonaaeg arendas märkimisväärselt nii õpilaste kui ka õpetajate arvutioskust. Samuti õpetas see kiiresti probleemidele reageerima, otsuseid vastu võtma ja paindlik olema.

„Juba siis olid õpetajad harjunud e-kooli ja digitahvlit kasutama, leidsid materjali internetist, näitasid videoid ja filme. Pandeemia tulles aga püüdis igaüks leida võtteid ja luua oma süsteemi: kes jagas ekraani, kes kasutas Smart-tahvlit, kes salvestas oma tunni üles ja näitas seda veebis. Ühe võimalusena lasid õpetajad õpilastel oma töö üles pildistada ja selle õpetajale saata,“ meenutab Piret Jõul.

„Kool võimaldas vajadusel kõigile lastele sülearvuti ning vald tagas sujuva internetiühenduse, nii et tehniliste tingimuste taha õppimine kellelgi ei jäänud. 

Et HEV-õpilastele on veebitundi teha keeruline, kutsusime teisel aastal, kui olukord juba vabamaks läks, need õpilased koolimajja ja õpetasime neid siin eraldi. Oli näha, et kui nad veel pikaks ajaks üksi koju jäävad, võivad teadmistes tekkida suured lüngad. Osas lastes seevastu süvenes ärevus.“

Piret Jõul lisab, et kuna õpetajate töökoormus oli väga suur, tuli seada endale konkreetsed piirid. „Õpetajana oli kõige raskem valida, millist teemat on kindlasti vaja õpetada, samuti panna toimima infovahetus – et kõik saaksid ühtmoodi aru, mida ja kuidas teha. Lastel, keda vanemad kodus toetasid, oli lihtsam kui neil, kes pidid ise hakkama saama. Hea oli, et lapsed õppisidki oma aega paremini planeerima ja kasutama.“

Tema sõnul oli koroonaaja suur pluss, et Opiqu materjale said koolid kasutada ning õpilastele sealt harjutamiseks ülesandeid anda täiesti tasuta. „Praegu on need kõik tasulised. Meie vald ei olegi suutnud neid litsentse osta, sest need on väga kallid.“

Kui normaalne elu taastus, siis Kõrveküla koolis enam veebitunde ei tehtud, kuigi mõned vanemad kangesti soovisid, et see võimalus näiteks lapse haigestumise korral alles jääks. Õppejuhi sõnul eelistab kool kontaktõpet ega ole seadnud sisse ka iseseisva õppimise päevi, sest selliseid päevi tekib aeg-ajalt niikuinii. Näiteks põhikooli lõpueksamite ajal korraldavad õpetajad selleks, et eksamitegijad paremini keskenduda saaksid, oma klassile kas iseseisva õppimise, ekskursiooni või matkapäeva.

Piret Jõul ütleb, et Kõrveküla kooli õpetajate ühine arvamus on, et kõige paremini õpib laps koolis. „Õpetajad on öelnud, et tunnis näeb kõige paremini, kas õpilane sai teemast aru või mitte, ning vajadusel saab ta kohe üle küsida. Veebitunni puhul ei ole kindel, kas laps paneb tähele ja töötab kaasa või tegeleb hoopis muuga. Tunnis ei õpita ju ainult ainet, vaid ka töösse suhtumist ja palju muud, sellel on ka kasvatuslik pool.“

Palade Põhikooli direktor Antti Leigri ütleb, et koroonaaeg õpetas kiiresti otsuseid vastu võtma. „Kuna meil oli üks esimesi haigusjuhte, saatsin kooli kohe distantsõppele, mille eest ma hiljem vallajuhtidelt isegi noomida sain. Samas hoidsin sellega ära suure nakatumiste laine. Veel oleme koroonaajast üle võtnud veebikoosolekud, mida teeme siis, kui on vaja kiiresti ja operatiivselt infot vahetada või teinekord ka õppenõukogu korraldada. Aeg-ajalt oleme teinud ka e-tunde. Näiteks sai üks õpetaja kerge nakkuse ja andis tunde kodust. Samamoodi on õpilased, kes mingil põhjusel pikemalt puuduvad, saanud tundides osaleda. Vajalik tehnika ja oskused-vilumused on meil ju koroonaajast olemas. Veel andis see aeg hea infovahetuse kogemuse. Mäletan, et distantsõppe alguses koostasin lausa eraldi dokumendi, kuidas panna info sotsiaalmeedia gruppides liikuma, et kõik oleksid toimuvaga kursis.“

Antti Leigri sõnul oli äärmiselt suur töö täita terviseametist saadetud tabelit, kuhu tuli kuupäeva täpsusega kirja panna, kes kellega ja millal lähikontaktis oli. Samas valmis direktoril just tänu sellele dokument kõigi õpilaste oluliste kontaktandmetega, mida saab praegugi kasutada.

Palade koolis asuvas Palade loodushariduskeskuses mõeldi koroona ajal välja meisterdamise-nuputamise-katsetamise komplekt „Väikese taibu teaduskohver“. Komplektid toimetati üle Hiiumaa kodude ukse taha ja olid hästi populaarsed just nooremate õpilaste seas.

Direktori sõnul oligi kõige keerulisem korraldada distantsõpet algklassides. Lapsed olid ju üksinda kodus, kuna vanemad pidid tööl käima. Ka HEV-õpilaste jaoks on oluline koolikeskkonnas olla. „Muutsimegi õppekorraldust, olime vanematega kontaktis ja jagasime selgitusi. Kahtlemata oli pandeemia hea külg seegi, et vanemad said lapsele toeks olles aru, kui suurt ja tänuväärset tööd õpetajad teevad.

Õpetajad töötasid kohati 24/7, hoidsid lastega kontakti ja korraldasid õppetööd. Nad utsitasid lapsi ja nõustasid veebi kaudu vanemaid, samuti jagas kool kodudele toidukotte.

Igal õhtul pidasime õpetajatega väikese koosoleku, kus kõik said rääkida oma muredest ja rõõmudest ning mina koolijuhina jagada infot – toetasime üksteist väga palju, mis samuti lõpptulemust mõjutas.“

Igatahes suurt õppes mahajäämust, mida saaks koroonaaja süüks ajada, Palade koolis ei märgatud. Direktori arvates ongi ligi saja õpilasega koolis nagu nende oma ilmselt lihtsam sellist kriisi hallata ja kõigiga arvestada. Kriisiaegadel on väikekoolidel suurte ees eelis.

Antti Leigri lisab, et kuigi distantsõpe saadi koolis hästi toimima, tulid kõik rõõmuga kontakttundidesse tagasi. „Viimasel ajal on räägitud, et mingeid õppeaineid võikski õpetada veebis. Sel juhul jääb aga saamata sotsiaalne pool, mis samuti inimese haridusteed mõjutab. Videokoosolekul ja koosolekul, mida peetakse silmast silma kohtudes, on hoopis teistsugune sisu ja mõju. Viimane on oluliselt kvaliteetsem. Meie ei ole oma koolis pärast koroonaaega veebiõpet sisse viinud. Ühine otsus on teha seda ainult siis, kui kuidagi muidu ei saa.“