Et alustavaid õpetajaid on Eestis aasta-aastalt üha rohkem, ei tähenda, et töö sellega piirdubki. Statistika näitab, et iga neljas neist lahkub ametist juba ühe aasta möödudes ja õpetajate järelkasvu tagamise üks võtmeküsimusi on, kuidas lahkujate osakaalu vähendada. Oluline roll on selles mängida nii koolidel kui koolipidajatel. 

MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool tegevjuht Triin Noorkõiv rõhutab teemat avades, et alustav õpetaja ei võrdu enamasti noore õpetajaga ja see, et noored ei taha õpetajaks, on endiselt aktuaalne, kuid eraldi teema. Alustavate õpetajate näol on enamjaolt tegemist aga juba elukogenud inimestega, kelle keskmine vanus on 37. 

Kuna koolid peavad täitma riiklikus õppekavas ette nähtud ülesandeid, näevad koolijuhid suurt vaeva, et endale sobivad õpetajad leida. Seni ongi need inimesed tänu pingutustele leitud. „Kasutataksegi igasuguseid võimalusi, et ained ja tunnid oleks antud,“ alustab Noorkõiv. 

Eelmisel aastal oli Eestis kokku 1385 alustavat õpetajat, mida on rohkem, kui ühelgi eelneval aastal, ja nii ei saa Noorkõivu sõnul kuidagi väita, et keegi ei tahaks õpetajaks. Prognoosi kohaselt on selleks sügiseks neist ligi 350 aga ametist lahkunud. „Igal aastal juhatame ametist välja liiga palju neid, kes on värskelt selle endale võtnud. Küsimus peitub selles, mis toimub alustavate õpetajatega koolis ja kuidas saavad nad omandada vajalikud oskused ja teadmised, et seda tööd järjest professionaalsemalt ja paremini teha,“ selgitab Noorkõiv. 

Tema hinnangul peab alustavate õpetajate puhul arvestama väga erineva taustaga inimestega ning nende elukaarest tulenevate vajaduste ja võimalustega. Seal peitubki suurim kitsaskoht, sest iga alustav õpetaja peab jõudma enda jaoks sobivate õppimisvõimaluste juurde. „Saan täie kindlusega öelda, et lihtsaid ja kiireid lahendusi selliste süsteemsete väljakutsete puhul ei ole. Oleme oma MTÜ-ga sellega juba ligi kümme aastat tegelenud ja peame ka edasi tegelema.“

Noorkõivu sõnul peab olukorra lahendamiseks vastutuse osapoolte vahel ära jaotama. „Kooli tasandil saame näiteks tegeleda koolide juhtkondade oskusega märgata ja toetada uusi inimesi ning luua toetavat koolikultuuri.“ 

Nii on MTÜ töötanud välja kümme aluspõhimõtet, mis võiks aidata koolidel uusi õpetajaid vastu võtta ja toetada. Mitmete puhul neist on rõhk suhtlemisel, et alustav õpetaja end üksi ei tunneks. Värskelt on lõpetanud ka esimene lend koolijuhte alustavat õpetajat toetava kooli hüppelaua arenguprogrammis, kus juhid koos personalijuhist mentoriga saavad oma sisseelamis- ja toetusprotsessi üle vaadata. 

Väga oluline on ka, et koolipidajad mõistaksid uute õpetajate eripärasid ja seda, et alustava õpetaja töökoht peab võimaldama uustulnukal sellises tempos töötada, nagu talle sobib ja võimalik on. „Uus õpetaja ei saa töötada sama tõhusalt nagu juba kogenud õpetaja, see on seotud eelkõige kontakttundide arvudega,“ ütleb Noorkõiv. Ta peab silmas tõsiasja, et uued töötajad vajavad kõige jaoks rohkem aega kui kogenud olijad ja tekkida ei tohi lasta pideval ülekoormusel. „See, kui alustaja valmistab oma elus esimest korda tunde ette või puutub kokku lausa mõne uue õppeainega, nõuab palju. Uue õpetaja tundide kokkuleppimisel tuleb seda silmas pidada ja mõelda läbi, kui palju võiks tal kontakttunde olla, et jaguks aega ka süsteemselt enda oskusi arendada,“ arutleb Noorkõiv. 

Kohalikus omavalitsuses on tavaliselt kokku lepitud normkoormus. Sellest rangelt kinni pidades tekitatakse aga olukord, kus töö nõuab alustavalt õpetajalt juba eos liiga palju aega ja käib üle jõu. „Oleme kokku puutunud olukordadega, kus alustavale õpetajale on antud isegi viis ainet õpetada. Eri ainetesse süvenemine on veel omakorda ajakulukas.“

Nii peab Noorkõivu hinnangul läbi mõtlema, mis on alustava õpetaja ülesannete pakett, mis riigi ette nähtud 35 tunni sisse ära mahub. Kuna paljud alustavad õpetajad ka õpivad, on eraldi kokkuleppe küsimus, kas nad teevad seda vabast ajast või kuulub see tööaja sisse. 

Veel peab Noorkõiv hädavajalikuks alustajate toetustegevuste süsteemi koolides: mida tehakse omavalitsuse tasandil või omavalitsuste koostöös ning mida on mõistlik koordineerida üle riigi. Näiteks koolitusseminarid, supervisioonid, alustajate juhendamine/mentorlus. „Lähtudes sellest, kes on meie tänased alustavad õpetajad ja mida nad süsteemseks arenguks vajavad, on kõik need tegevused kriitiliselt olulised. Kooli tasandil pole neid mõistlik ja enamasti ka võimalik korraldada. Siin on tõsine koostööharjutuse ja kvaliteedihüppe koht, kui tahame õpetajate järelkasvu väljakutses tõeliselt muutust luua.“