• Oleme tunnistajaks autoriteetsuse kadumisele käsikäes autoritaarsuse tõusuga.
• Pedagoogikas on võim olnud alati tähtis tegija, Eesti kontekstis paraku aga teadvustamata ning läbi rääkimata teema.
• Täiskasvanu on lapsele eeskujuks ka digi-, kaasamise ja ennastjuhtivuse ajastul.
• Meie koolid ei tohiks kasvatada inimesi, kes võiksid saada ebainimlike režiimide teostajateks.

Ikka ja jälle jõutakse suurtes kriisides tagasi murdepunkti, mis on ajalooliselt justkui juba olnud. Ning tunnistatakse, et inimesed ei mõista endiselt ajaloost midagi õppida. 

Õpetatud ja haritud on neid küll ja küll, nüüdseks igas maailma nurgas. Sellele, et kõige selle harimise juures on pistmist ka kasvatusega, on juhtinud tähelepanu kriitiline kasvatusteadus, kus põhiküsimuseks kujunes kunagi „Kuidas sai Auschwitz võimalikuks?“. 

Aga kasvatuse mõistet pole ju tänaste trendiloojate jaoks olemas.

Elame jahmatavate paradokside ajal

Elame ajastul, mil segadustes ja ebakindluses on just eriti vaja tarka teadlikku kasvatust, sest kaalul on noorte vaimne orientatsioon ning ajaloo edasine kulg. Kasvatus on aga uputatud haridusse ja unustatud. Elame ajastul, mil on eriti vaja täiskasvanulikku küpsust ja teadlikkust, sest toimime järjest keerulisemates ja ettearvamatumates oludes, ajal, mil on tajuda täisealiste süvenevat infantiilsust, afektiivsust, pealiskaudsust, mille tulemusena on poliitikast saanud naeruväärsus, paraku tõsiste tagajärgedega. Süveneva lapsemeelsuse käes on järjest kohutavamad surmarelvad. 

Elame ajal, kui isegi eluaegne õppimine ei võimalda saada täisealiseks.

Põhjust on rääkida autoritaarsuse ja autoriteetsuse paradoksist. Oleme tunnistajaks autoriteetsuse kadumisele käsikäes autoritaarsuse tõusuga. Autoriteedistruktuuride lagunemisest kirjutati postmodernismi teooriates juba läinud sajandil. Nüüd on see näiteks õpetaja autoriteedi hääbumisena jõudnud kooliseinte vahele, võimueliidi autoriteedist rääkimata. Samas tõuseb hüppeliselt autoritaarsus, vabameelsed demokraatlikud institutsioonid ning riigid moonduvad üleöö diktaatorlikeks ning võim koondub rühmitustele või üksikisikutele, kes ei peaks seda pälvima.

Kujuneb mürgine kokteil lihtsameelsusest, ebapädevusest ja võimuhimust, mille tulemuseks on ülivõimu sattumine lapsemeelsete kätesse, ja seda täiesti demokraatlikul viisil. Ning jõuame järgmise paradoksini: luues tulevikku ja rääkides innovatsioonist, on kadumas tulevikuusk. Hüsteerilises kiiruses on vaja toota uusi taparelvi, sest ühtede kihk hävitada teisi ei näi vaibuvat. 

Kuidagi on end demokraatlikuks nimetatud riigisüsteemides, eriti Eestis, seaduste toel kinnistunud sellinegi paradoks, et võim teeb, mida tahab, ning rahvalt on võetud igasugused hoovad asjade kulgu muuta.

Õpetajaamet on olnud eetiliselt laetud

Autoriteetsus ja autoritaarsus on pedagoogikas olnud esindatud läbi aegade, nii eesmärgi, vahendi kui paratamatusena. Suureks kasvatakse autoriteetide toel ka nüüd, sest laps on siinilmas uustulnuk ega tea, pole kogenud, ei oska … See, milline osa maailmakogemusest jõuab sirguva inimeseni, sõltub täiskasvanutest tema läheduses. Seetõttu on ka õpetajaamet olnud läbi aegade tugevalt eetiliselt laetud, õpetaja hoole all on olnud järgmise sugupõlve moraal ja tema kohus on olnud tegelda iseendaga.

Waldorfi pedagoogikas on õpetajale usaldatud ulatuslik autonoomia just põhjusel, et lapsed näeksid enese ees vaba loovat inimest. Surutist kogev õpetaja laotab oma õnnetu oleku ka üle õpilaste. Autoritaarse juhtimisstiiliga koolijuht võiks anda enesele aru, et tema koolis kasvatatakse tulevasi totalitaarühiskonnale sobivaid kodanikke. Meil siin on iseenda mõistmiseks vaja läinud soveti mõistet, sest minevik oli söövitanud end eluhoiakutesse. Aga ka sovetiajal oli tõelisi autoriteete.

Täiskasvanu on lapsele eeskujuks ka digi-, kaasamise ja ennastjuhtivuse ajastul, isegi kui autoriteedi ja kasvatuse mõiste on maha salatud. Autoriteedid võivad nähtamatuna käia veel aastaid noore inimese kõrval, olles vaimseks toeks ja viidates õigele teeotsale. Pole võimatu, et tagantjärele meenutatakse hea sõnaga ka mõnd autoritaarset õpetajat, kui ta on eneses siiski põhimõttekindlust ning üldinimlikke väärtusi kandnud. Aga rohkem veel meenub siiski tunne, mis oli taolise õpetaja klassis õppides – tunne, mis vormis inimese pelglikuks ja kuulekaks.

Nii autoriteetsusel kui autoritaarsusel on tihe seos võimuga. Mõlemad vajavad legitiimsust, mille annavad nende mõjuväljas olevad inimesed. Autoriteediks ei saa hakata, autoriteet pälvitakse, autoriteediks tunnistatakse ja tunnustatakse inimene, kellele saab toetuda, keda usaldada, kes kannab eneses rahu, mõistmist, stabiilsust ja oskab öelda, kuidas on targem toimida. Nii autoritaarsus kui autoriteetsus eeldavad hierarhilist korda ehk kõik ei ole võrdsed. Nii võimed, ressursid kui võimalused on läbi inimsoo ajaloo ikka jaotunud ebaühtlaselt, mis on tekitanud võimusuhted. Pedagoogikas on võim olnud alati tähtis tegija, Eesti kontekstis paraku aga teadvustamata ning läbi rääkimata teema.

Autoriteet ei vaja ega kehtesta võimu teiste üle, tema mõjukuse loovad tihti üldinimlikud hinnatud jooned, nagu õiglustunne, moraalsus, julgus ja kindlameelsus. Ent ta ka ei keeldu võimust, kui tekivad selleks soodsad asjaolud. Autoriteetsus on eelkõige vaimne mõjujõud. Autoriteetide tekkimise põhjus on inimeste tajutud ebapiisavus omaenese võimetes, teadmistes, staatuses, samuti vajadus kindlustunde järele. Keegi teab, kuidas asjad peavad olema. 

Tavapäraselt eristatakse nelja tüüpi autoriteete. Isiksusel põhinev autoriteet seondub asjaosalise hinnatud omaduste, võimete, välimuse, vaimsuse ja vanusega. Ta pakub enese kaudu eeskuju ja usaldusväärsust ning võib äratada imetlust. Teadmistel-oskustel ja suutmisel põhinev autoriteetsus paneb tunnistama, et inimene on tark. Temalt küsitakse nõu, talle järgnetakse, tema oskab ja annab ümbritsejatele kindlustunnet. Positsioonil põhinev autoriteet lähtub ametikohast ja sotsiaalsest hierarhiast – ollakse ülemus, kõrge staatusega, vastutaval ametikohal. Stabiilsetel aegadel tundub selline autoriteetsus kõrgemate jõudude antuna ja igavene. Nii oli see õpetajakutsega. Nüüd see nii enam pole. Ning lõpuks loomulik ehk karismal põhinev autoriteet, mis põhineb võluvusel, huumorimeelel, enesekindlusel, võimel tuua enesega teistele rõõmu.

Kõik need eksisteerisid ka põlatud Nõukogude ajal, kujundades n-ö paralleelse autoriteedistruktuuri nii ühiskonnas kui koolis õpilaste jaoks. See tegi võimalikuks tõelise eristamise näilisest. Kapitalismi sisenedes maandusime rahamaal. Järsku ei peetud eliidiks enam näitlejaid-kirjanikke-teadlasi, vaid neid, kel oli palju raha. Ja neilt polnud sünnis küsida, kust nad said oma esimese miljoni või kes nad ise inimesena on. Päevakorralt pudenesid moraal ning intellektuaalsus kui autoriteedi olulisimaid tunnuseid. Võis arvata, et noortes tekkis segadus – ühtäkki ei põhinenudki autoriteetsus enam sellel, kes sa oled, vaid sellel, mis sul on.  

Meediast on saanud uus universum ja inimkontaktid taanduvad virtuaalse surve ees. Teoreetikute sõnul on avaliku autoriteedi asemele asetunud anonüümne autoriteet. See väljendab end praktilise argimõistusena, nn konsensusliku teadusena, normaalsusena, avaliku arvamusena, diskursustena sotsiaalmeedias. Kui lihalik või institutsionaalne autoriteet tajub oma vastutust, siis anonüümne autoriteet muidugi mitte. Välise autoriteediga saab asuda väitlusse, sisemiseks autoriteediks kujuneva (välise) tõe teadja puhul on käsk ja käsu andja nähtamatud ning põhjendust pole vajagi.  

Ameerika ajaloolane Leonard Krieger väidab, et moraalsete autoriteetide langemine on käinud käsikäes võrdsuse idee laienemisega. Kui ollakse võrdsed, ei tunnistata ega ka vajata kedagi enesest kõrgemal seisvat, soovitakse olla vaba ja toimida omaenese tarkusest. Ent see vabadus lõpeb kokkupõrkel institutsionaalse võimuga.

Kaks arvamust: minu arvamus ja vale arvamus

Autoritaarsus on hoiak, millega kaasneb veendumus absoluutse tõe teadmises ning kuulekuse nõue teiste inimeste suhtes. Autoritaarsusega kaasneb alati võim. Muude arvamuste välistamise kaudu soovitakse end esitleda ülimusliku autoriteedina. Autoritaarsed inimesed on jäigad, nad väldivad kohtumisi enda omadest erinevate arusaamadega. Saanud võimu, lämmatavad nad enesest erinevad hääled. Hirm hingesügavuses paneb neid nõudma tingimusteta kuuletumist, sest käsk on vanem kui meie. Pole võimatu, et autoritaarsusega kaasneb karismaatilisus. 

Autoritaarsetes struktuurides seotakse võim alati moraaliküsimustega, kusjuures kõneks on üksnes alluvate moraal. Esinetakse kõlbluse valvuritena, sest teatakse, mis on tõde ja kellel on õigus. 

Autokraat ja autoritaarne režiim ei vastuta asjade kulgemise eest väljaspool võimuaparatuuri, nende peamine mure on hoida võim kindlates kätes. Selleks sobivad igasugused vahendid, nagu keelud, ähvardamine, hirmutamine, häbistamine, kellegi eelistamine või välistamine ja tühistamine, tsensuur, repressioonid. Kujunevad nn lähedal seisvad isikud, kes haldavad tähtsat informatsiooni, osalevad hüvede jaotamisel ja „kannavad ette“. 

„Ärge arvake, et me ei tea, mida te räägite. Seintel on kõrvad.“ Autoritaarses õhustikus on blokeeritud loovus, ideede sünd ja lõppeks ka inimlik areng, sest üle kõige laotub usaldamatus. Sõdimine ja kisklemine alamate vahel tulevad siin hästi välja. Juhi autoritaarsus ei ole ka Eestis argument, et võtta temalt võim, ja hoopiski pole see takistuseks ametikõrgenduse saamisel.

Pedagoogikast oleneb meie homne nägu

Selles, millise inimese me saame, on oma osa autoriteetidel ja kasvukeskkonna õhustikul. Erich Fromm on oma aastakümnete tagustes raamatutes eristanud autoritaarset ja humanistlikku eetikat. Autoritaarses eetikas määrab autoriteet, mis on inimesele hea, kuidas on vaja käituda, mis on õige ja vale. Eiratakse inimese enese võimet teha asjadel vahet, süsteem põhineb sõltuvustundel. Humanistlikus eetikas on inimene nii normide andja kui ka nende järgi elaja, ta määrab ise hea ja kurja kriteeriumid. Süsteem põhineb austusel ja usaldusel inimese vastu.

Autoriteetide ja autoritaarsuse osa on tema järgi eriti suur moraaliküsimustes juhtudel, kui noorel inimesel ei ole olnud võimalust arendada välja omaenese sõltumatuid elupõhimõtteid. Selline võib olla hind, kui vaadata läbi sõrmede, millise pedagoogilise juhtimise all noored kujunevad. Või mitte välja teha, milline on noorte eneste gruppide sisemine suhtluskord. 

Sisemiselt ebakindlaid noori on lihtne üles rivistada kurjust teenivate ideoloogiate teenistusse. Frommi järgi on autoritarism viis põgeneda vabaduse eest, et tunda end mingites maailmavaatelistes karkassides turvaliselt ning vabaneda nii vabaduse kui vastutuse koormast. Oma elu ja olemine lähetatakse kellelegi väljaspool olijale. 

Nõukogude ajal õppisid koolilapsed laulma „Riik meie eest mured kannab“, Brežnevi matuste aegu ahastasid inimhulgad: „Leonid on surnud, mis nüüd minust saab!“ Autoritaarsuses kujunenud inimene pole tihti võimeline seisma oma jalgel ja otsib maagilist kõrgemat tahet. Selline inimene soovib alluda või siis saada kellegi isandaks, mis annab toe enese väärtustamiseks. Meie koolid ei tohiks kasvatada inimesi, kes võiksid saada ebainimlike režiimide teostajateks.

Ka parimate autoriteetide osa peaks olema oma järgijate vabastamine oma isiku lummusest, et igaühes ärkaks usk iseendasse ning oma mõistuse ja tahte jõusse. Ent kedagi ei tohi jätta üksi sel väärtuste ja pühaduste purunemise ajal.