• „Kui eesmärk oli anda õpilastele parem stardipositsioon järgmisele haridustasemele, siis tulemuseks on olnud suurem stress, vähem aega õppimiseks ning pettunud õpetajad ja vanemad,“ ütleb Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esimees Kaja Sarapuu põhikooli lõpueksamite varasemaks toomise kohta.
• „Kevad on emakeeleõpetajatele alati pingeline periood olnud, aga nii väsinud ja närvilisi õpetajaid pole ma varem näinud,“ lisab Tallinna Reaalkooli ja Gustaf Adolfi Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Anu Kell.

Õpetajate Leht küsis sügisel (ÕpL 17.09.2024) õpetajatelt haridusministeeriumi otsuse kohta tuua põhikooli lõpueksamid varasemale ajale. Tänases ajalehes vaatame õppeaastale tagasi pärast eesti keele eksami toimumist. 

Kuidas hindate eesti keele lõpueksami toimumise aega tagantjärele – kas otsus tuua eksam varasemaks oli õige?

Sarapuu: Ülekaalus on arvamus, et eksamiperioodi varasemaks toomine ei õigustanud end ega olnud kasulik. Üks õpetaja märkis lakooniliselt: „See oli väga vale otsus. Kannatasid nii õpilased kui õpetajad.“ Teine õpetaja lisas, et „segaduses olid ja on nii õpilased, õpetajad kui kooli juhtkond. Koolielu korraldus sai tõsise hoobi.“

Õpetajad tõid esile, et õpilaste jaoks tähendas ettepoole toodud eksamipäev kooliaasta lõpu enneaegset lukku löömist – motivatsioon langes kohe pärast eksamit, kuid tunnid jätkusid, nagu midagi poleks juhtunud. „Eksami järel tekkis õpilastes tühjus. Milleks enam õppida, kui päris asi on tehtud?“ öeldi.

Kell: Kindlasti mitte, see on kogu 9. klassi õppeprotsessi keeranud pea peale, toonud palju segadust ja stressi ja eelkõige lisanud niigi ületöötanud õpetajate õlule väga suure koormuse.

Kuidas mõjutas eksamiperioodi varasemaks toomine teie hinnangul õpilaste õpimotivatsiooni ja vaimset heaolu kevadel?

Sarapuu: Enne eksamit oli pingeline, pärast eksamit tühjus. Eksami eel oli õpilaste motivatsioon veel suhteliselt kõrge, sest ees ootas oluline siht. Samas pidid noored eksamiks valmistumise kõrvalt osalema tavapärastes tundides, tegema kontrolltöid ja käima konsultatsioonides. Nii kevadvaheaeg kui ka tavalised koolinädalad muutusid paljude jaoks ühtlaseks stressimaratoniks.

Pärast eksamit tekkis olukord, kus paljud õpilased ei suutnud enam keskenduda ega näinud põhjust koolis edasi pingutada. „Pärast eksamit ei ole enam sihti – tuleb vaid ära olla,“ märkis üks õpetaja. Teine lisas, et nutitelefonis istumine ja käitumisprobleemide sagenemine on eksamijärgsel ajal tavalised nähtused.

Kell: Motiveeritud õpilane, kes soovib jätkata gümnaasiumis, pingutab loomulikult heade tulemuste nimel, vahet pole, millal eksamid on. Ei märganud, et varasemaks toodud eksamid õpilasi rahulikumaks oleks muutnud, pigem vastupidi, ka õpilased/lapsevanemad olid mures, kuidas nad kõik vajaliku omandada jõuavad.

Kas märkasite, et õpilaste akadeemiline koormus muutus uue korralduse tõttu võrreldes varasemate aastatega? Kuidas täpsemalt?

Kell: Loomulikult muutus. Esiteks püüdsid paljud aineõpetajad teise poolaasta hinded enne kevadvaheaega kätte saada, st kontrolltööde hulk ja koormus õpilaste jaoks tõusis järsult. Kuna õpetajatel on suur ebakindlus, kas ja kui palju üldse maikuus ainetunde toimub, siis püüti suurem osa materjalist ikkagi juba enne kevadvaheaega omandada. Ja teiste ainete õpetajaid peab ka mõistma – millal neid kontrolltöid siis tehakse: maikuus on järjest eksamid, sinna vahele tundub nagu kohatu veel teiste ainete kontrolltöid panna, aga maikuu lõpus ju ka enam töid teha ei saa, õpilasele peab jääma kümme päeva ka hinde parandamiseks, kui töö juhtub ebaõnnestuma või õpilane on haige, pealegi hakkavad õpilased siis käima koolides vestlustel. Kuna põhikoolilõpetaja saab valida kolmanda aine eksami, siis osa õpilasi vajab suuremat ettevalmistust nt keemias, osa inglise keeles või ajaloos, aga maikuus on õpilased tundides kõik koos ühes mahus. Seega püüdsidki kõikide ainete õpetajad ajastada oma töid pigem juba aprilli. See tõi kaasa absurdse olukorra, kus õpilased, kes oleks pidanud aprilli keskel saama viimast lihvi emakeeleeksamiks, sooritasid matemaatika proovieksamit ja õppisid teiste ainete kontrolltöödeks. Ja siis tuli vaheaeg, õppetööd loomulikult ei toimunud ning kohe pärast vaheaega pidid 9. klassi noored olema valmis sooritama põhikooli eesti keele lõpueksamit. Erakordselt absurdne ajastus. Rääkimata sellest, et pärast emakeeleeksamit pidid emakeeleõpetajad leidma aja ja võimaluse, et eksamitööd kolme tööpäeva jooksul ära parandada (sest nii sätestab määrus), andes samal ajal täiskoormusega tunde ka teistes klassides. Harno ütles kenasti, et see on koolide korraldada, aga fakt ju on, et ka kõikide teiste klasside tunnid vajavad andmist ja nendeski klassides on ainekava, mis vajab läbimist. Eesti õpetaja tundub olevat nagu kaamel, kelle selga võib lõputult ülesandeid laduda, küll ta hakkama saab. Mõni ime siis, et noored inimesed enam isegi ei kaalu õpetajaametit. 

Sarapuu: Akadeemiline koormus kasvas nii õpilastel kui õpetajatel. Arvamusavaldustest selgus, et õpilaste koormus enne eksamit mitmekordistus: eksamid, kontrolltööd, konsultatsioonid ja osalemine koolivälises tegevuses, nagu lahtiste uste päevad – kõik toimusid paralleelselt. „Eksamijärgsel päeval oli ajaloos kontrolltöö. See on ebanormaalne,“ kirjutati mulle.

Ka teised õpetajad andsid sarnast tagasisidet. Nad pidid andma tunde, valmistama ette eksamit, selle läbi viima ja seejärel eksamitöid parandama – kõike samal ajal. Üks õpetaja sõnas: „See on nagu kahe inimese töö, mida tehakse ühe palga ja ühe närvisüsteemiga.“

Kuidas mõjutas see muudatus õpetajate töökorraldust kevadel – näiteks hindamist, eksamiteks ettevalmistust või aastahinnete väljapanemist?

Sarapuu: Eesti keele põhikooli lõpueksami ajastuse varasemaks toomine pidi haridusministeeriumi hinnangul parandama õpilaste võimalusi kandideerimisel järgmisele haridustasemele. Tegelikkuses osutus see samm õpetajate ja koolide kogemuste põhjal aga märkimisväärselt problemaatiliseks. Tuttavad emakeeleõpetajad on toonud esile hulgaliselt kriitilisi tähelepanekuid, millest paljud kordusid eri koolide ja piirkondade lõikes.

Kell: Eri koolides oli koormus kindlasti veidi erinev. Riigigümnaasiumid, kes 9. klassi õpilastega ei tegele, ei kogenud mingit koormuse tõusu. Põhikoolid, kellel gümnaasiumitunde ei ole, olid pingelises olukorras 9. klassi õpilaste ettevalmistamisega. Kuid kõige absurdsemalt hull koormuse tõus oli emakeeleõpetajatel koolides, kus on nii põhikool kui gümnaasium – emakeeleõpetajad pidid valmistama abituriendid ette 14.04 toimunud riigieksamiks, tegeledes samal ajal ka 9. klassi õpilaste eksamieelse ettevalmistusega. Nii põhikooli kui gümnaasiumi riigieksami täpselt üheaegne ettevalmistus (mõlemad pidid olema eksamiks valmis 11. aprilliks) tõi õpetajatele kaasa tohutu töökoormuse tõusu. 

Ajal, kui riik ei suuda õpetajatele maksta valimiste eel lubatud keskmist palkagi ja valitsus aina korrutab, et saage aru, raha ei ole, võiks mõelda ka teistpidi – kuidas saaks õpetajate koormust vähendada, kui palgaraha lisada ei ole võimalik. Meil on aga selline pahupidivabariik – õpetajate tööülesandeid suurendatakse, koormus ja stress tõusevad, ainus, mis muutmatult püsib paigal, on palganumber.

Kas jäi piisavalt aega kõigi õpitulemuste saavutamiseks enne eksamit? Kas midagi jäi õpetamata või pidi millestki kiiremalt üle libisema?

Sarapuu: Viidati, et paljudel õpetajatel ei jäänud piisavalt aega kogu ainekava läbida. Õpetati vaid kõige olulisemat, sageli kiirustades. Osa teemasid, sealhulgas näiteks kirjandusteooria, tarbetekstid ja kirjakeele ajalugu, jäid üldse vahele või lükati eksamijärgsesse aega, mil nende käsitlemine võib olla sisuliselt formaalne.

„Viimane kuu oli pinnapealsuse triumf,“ kirjeldas üks õpetaja olukorda enne eksamit. Teine tunnistas, et võõrnimede käänamine jäi kordamata – just see, mis osutus eksamil oluliseks.

Kell: Kogemustega õpetajad said kohustusliku miinimumiga muidugi hakkama. Kirjandusele ja lugemisele jäi vähem aega ja ka maikuus on lugemisega keeruline – no kuidas sa ütled õpilasele, et loe veel mõni raamat läbi, kui on teada, et õpilased valmistuvad matemaatikaeksamiks, kolmanda aine eksamiks, sisseastumiskatseteks ja/või -vestlusteks … Nii mitut nahka ei saa õpilaste seljast ka koorida. Siis teedki valikuid – eksamiks on vaja valmistuda, raamatute lugemist saab vähendada. Aga südames on sellest kahju – elame ju maailmas, kus õpilased niigi vähe loevad ja kipuvad nutimaailma ära eksima, hingeharidust, mida pakub lugemine, on väga-väga vaja.

Milliseid meetmeid kasutasite koolis, et aidata õpilastel uue ajakava järgi õppida ja eksamiks valmistuda?

Sarapuu: Koolides rakendati küll mitmesuguseid abimeetmeid – lisatunde, konsultatsioone, keelelaagreid, kuid riigi tuge või ühtset juhist ei pakutud. Õpetajad pidid ise otsustama, mis toimub ja millal. Nagu öeldi: „Koolid visati külma vette. Igaüks ujus, nagu oskas.“

Konsultatsioonid koliti sageli koolivaheajale, mis tähendas, et õpilased jäid ilma puhkusest ja õpetajad oma taastumisajast. Õppematerjale ja lisatöid jagati küll laialdaselt, kuid pingelise tempo tõttu jäi sageli puudu ajast ja energiast.

Kell: Tallinna Reaalkoolis tõstsime tundide mahtu veidi ümber, st eesti keele tunde oli jaanuarist aprillini rohkem, osa maikuu tunde tehti n-ö ette ära, et oleks võimalik eksamiks vajalik materjal omandada. Ja ega eksamiks valmistumine pole mingi imeloom – need pädevused, mida õpilane peab eesti keele eksamil omama (tekstimõistmine, tekstiloomine ja õigekiri), on elukestva vajadusega – need oskused on vajalikud nii gümnaasiumis kui igapäevaelus. Seega valmistutakse eksamiks juba õppeaasta algusest alates. Kirjandusele ja lugemisele, nagu eelnevalt juba vastasin, jäi vähem mahti, kirjandusest jäid küll mõned teemad omandamata. Mis parata, tuli valida. Eesti keelest pole midagi võimalik välja jätta – eksamil on vaja teksti lugemist ja mõistmist, tekstiloomist + kõiki õigekirjateemasid hästi osata, siit ei saanud midagi võtmata jätta. Vaeslapse ossa jäi kirjandus. 

Kas ja kuidas muutus õpetajate koostöö või suhtlus lapsevanematega seoses eksamite varasemaks toomisega?

Sarapuu: Suhtluses lapsevanematega oli rohkem ärevust kui toetust. Lapsevanemate seas valitses segadus ja pahameel. Mitmed õpetajad tõid välja, et neid süüdistati otsuses, mis tegelikult tehti riigi tasandil. „Tuli ikka ja jälle selgitada, et see ei ole kooli otsus. Mõni vanem ei uskunud ka seda,“ märgiti.

Samas oli ka toetajaid – näiteks lubasid vanemad lastel nädalavahetusel keelelaagrisse minna või püüdsid oma laste stressi leevendada. Paraku jäi suhtlus sageli probleemipõhiseks ja õpetajad tundsid, et nad on jäänud keerulisse olukorda – vastutama millegi eest, mille üle neil puudub kontroll.

Kell: Ei õpilasi, õpetajaid ega lapsevanemaid teinud uus õppekorraldus õnnelikumaks ega rahulikumaks. Eesti inimene on visa, küllap saame hakkama. Aga aasta on olnud keeruline ja närviline kõikide asjaosaliste jaoks.

Milliseid muudatusi te soovitaksite tuleviku jaoks, kui selline ajakava jääb kehtima?

Kell: Terve mõistus ütleb, et eksamiperiood võiks olla ikka juunikuus, kui kõikides ainetes on materjal omandatud. Siis saaks nii õpilased kui õpetajad rahulikult ükshaaval eri eksamitega tegeleda.

Sarapuu: Kui selline ajakava peaks jääma, siis õpetajate hulgas tehtud küsitlusele vastanute arvates tuleks teha ulatuslikud süsteemsed muudatused. Tõsta eksami aeg kevadvaheajale või mai keskpaika. Kohandada õppekava: vähendada teemasid, mis eksamile ei tule. Tagada eksamijärgne vaba päev õpetajatele. Luua selged riiklikud juhised kogu protsessi korraldamiseks. Teha lõpueksamist tõsiseltvõetav ja gümnaasiumides arvestatav osa sisseastumisel.

Üks emakeeleõpetaja võttis olukorra kokku järgmiselt: „Selline muutus oleks pidanud tulema koos terve haridussüsteemi ümbermõtestamisega. Praegu on see lihtsalt lisastress.“

Niisiis on eksamite varasemaks toomine praeguses korralduses rohkem kahju kui kasu toonud. Kui eesmärk oli anda õpilastele parem stardipositsioon järgmisele haridustasemele astumiseks, siis tulemuseks on olnud suurem stress, vähem aega õppimiseks ning pettunud õpetajad ja vanemad. Paljud loodavad, et selline ajakava ei jää püsima.

Kas see muudatus parandas õpilaste võimalusi järgmisele haridustasemele kandideerimisel, nagu haridusministeerium eesmärgiks seadis?

Sarapuu: Lühidalt: ei. Enamik vestelnuist leidis, et varasem eksam ei ole kandideerimisvõimalusi parandanud. „Katsed toimuvad nagunii, eksam ja test lihtsalt vahetasid kohad,“ öeldi. Tallinna ja Tartu eliitkoolid jätkavad eraldi katsete ja intervjuudega, mistõttu eksamitulemust ei saa sageli arvestatavaks pidada.

Kriitikud rõhutasid, et kui eksam on liiga lihtne, ei saa selle põhjal tugevas konkurentsis valikuid teha. Mõni märkis lausa, et eksam mõjutas tulemusi halvemuse suunas: vähem aega kordamiseks tähendas kehvemaid sooritusi.

Kell: Mina näen ainult ühte huvigruppi, kelle jaoks selline töökorraldus on kasulik, ja need on riigigümnaasiumid. Nemad ei pidanud tegelema lisakoormusega õpilaste ettevalmistamisel ja praegu lihtsalt ootavad, käed taskus, millal põhikoolid eksamid tehtud saavad, et hakata siis nende tulemuste alusel oma kooli õpilasi komplekteerima. Riigigümnaasiumite elu teeb see korraldus kindlasti mugavamaks – ei pea nad ise katseid sooritama, võtavad kandikul serveeritud eksamitulemused, mis sel aastal on olemas juba mai keskel, ja saavad kergema vaevaga oma klassid komplekteeritud. Aga koolid, kus on nii põhikool kui gümnaasium, on täis ületöötanud õpetajaid ja stressis põhikoolilõpetajaid, kes ju ikkagi ei tea, kas ja kuidas nende õpitee jätkub. Ja selliseid koole, kus on alles veel nii põhikool kui gümnaasium, on Eestis siiski palju.