Elame ajastul, mil haridus – eriti kõrgharidus – on saanud normiks, mitte erandiks. Kui mõnikümmend aastat tagasi jõudsid ülikooli üksikud, siis nüüd on see tee enam kui igal teisel koolilõpetajal. Haridus on muutunud massiliseks ja muutnud ka ühiskonna ootusi. Aga kas see haridusvorm valmistab meid ette probleemideks, millega tegelikult silmitsi seisame?

Meie maailm pole enam pelgalt keeruline – see on mitmetähenduslik, ebakindel ja pidevas muutumises. Üha enam räägitakse nn nurjatutest probleemidest – muredest, millel pole ei selget algust ega lõppu, ei ühtset lahendust ega isegi konsensust, mis täpselt probleem on. Näiteid jagub: kliimamuutused, üleilmne ebavõrdsus, poliitiline polariseerumine, pandeemiad, reaalne kolmanda maailmasõja oht ja tehnoloogiline areng, sealhulgas tehisintellekti areng, mille puhul ennustatakse, et see võtab juba lähiperspektiivis tema vasikavaimustuses loojalt juhtimise üle.

Lihtne, keeruline ja nurjatu

Juhtimisteoorias eristatakse kolme tüüpi probleeme: lihtsad, keerukad ja nurjatud. Lihtsate probleemide puhul on teada nii küsimus kui vastus – näiteks dokumentide väljastamine või eksamite korraldamine. Keerukad probleemid, nagu näiteks hariduspoliitika kujundamine, nõuavad koostööd ja kaalutlemist, kuid on siiski lahendatavad. Nurjatutel probleemidel seevastu pole ei ühest määratlust ega lahendust.

COVID-19 kriis oli „tüüpiline“ (alati jutumärkides) nurjatu probleem: see oli samaaegselt meditsiiniline, sotsiaalne, majanduslik ja usalduskriis. Ükski valdkond ei saanud sellega üksi hakkama ning iga lahendus tõi kaasa uusi probleeme. Selliste probleemide puhul on määramatus mitte takistus, vaid lähtekoht.

Ekspert ei aita? Või siiski aitab? Kelleks meid koolitatakse?

Nurjatute probleemide puhul ei piisa pelgalt ekspertteadmistest. Tihti puudub isegi kokkulepe, mida teadmisteks pidada. Juba Aristotelest häiris, et teadmisi on käsitletud sama mõõdupuu järgi. Isegi tema heietas pikalt-laialt teoreetilise ja praktilise teadmise erinevuse üle, olles seejuures – muidugi paradoksaalselt – teoreetik (vähemalt tänapäeva mõistes). Jättes kõrvale 2000 aastat kurtidele kõrvadele lausutud mõtteajalugu, hüpakem sotsiaalteadustesse. Kaasaegne olukord paneb proovile ka sotsiaal- ja humanitaarteadused – valdkonnad, mille keskmes on inimene, ühiskond, tähendus ja tegevus ning tegevuse hullim vorm: käitumine (viimast uurib eelkõige psühholoogia, kõige loodusteadusemaigulisem sotsiaalteadus). Sotsiaalteadused sündisid 19. sajandil (meie aja järgi). Guuglipõlvkonnale ei vaja ilmselt Marx, Durkheim ja Weber tutvustamist. Veel. Hüpakem veelgi edasi. Sotsiaalteaduste loojanguhetke, mis algas oluliselt varem, kui statistikud arvavad.

Sotsioloog John Brewer on kõnelenud uue „avaliku sotsiaalteaduse“ vajadusest. See inimteadus ei jää kitsalt valdkonnapõhiseks, vaid haarab kultuuri, turgu ja riiki nende vastastiksõltuvuses (interdependence), otsides seoseid ja mõtestades ühiskondlikke protsesse laiemalt kui oma ekspertmätta otsast. Ta rõhutab, et sotsiaalteadus ei tohi olla ainult analüüsiv ega kriitiline – see peab olema ka empaatiat arendav ja eetiliselt suunatud.

Sellise inimteaduse eesmärk pole ainult teadmisi koguda, vaid ka ühiskonna enda enesemõistmist toetada. See tähendab, et haridus ei peaks õpetama ainult teadmisi, vaid aitama kujundada kodanikke, kes on võimelised toime tulema määramatuse, konfliktide ja väärtuste paljususega.

Distsipliinide ületamine

Nurjatute probleemide puhul pole abi sellest, kui iga inim- ja loodusteadusharu vaatab maailma oma kitsast vaatest. Probleemid ei järgi distsiplinaarseid piire. Nii tuleb teadusel ise neid piire ületada – liikuda humanitaaria, sotsiaalteaduste, loodusteaduste ja tehnika vahele tekkinud hallidesse aladesse.

Brewer rõhutab, et uus avalik sotsiaalteadus peab olema ühtaegu postdistsiplinaarne ja globaalne, ületades mitte ainult erialade, vaid ka rahvusriikide ja poliitiliste lepitamatuste piire. Ta seab kahtluse alla õpetamise ja uurimistöö range lahushoidmise – Eesti ülikoolide range dogma – ning kutsub neid senisest rohkem lõimima.

See mõtteviis on eriti oluline õpetajate ja hariduspraktikute jaoks – mitte ainult teadlastele, keda „tugitöötajad“ juba pea põlvkond on üritanud ülikoolidest välja süüa, jättes näidistopised rahvale kaemiseks justkui Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumisse. Haridus ei tohi jääda kitsaks ettevalmistuseks tööturule siirdumiseks või testideks, jätkab Brewer. Haridus peab pakkuma ruumi mõtlemiseks, kahtlemiseks, kujutlemiseks ja eksimiseks. Olukord on 20. sajandi sotsiaalteaduste ajalooga vähegi tutvunule tegelikult väga tuttav. Lähme 1950. aastatesse.

Kujutlusvõime kui hariduslik väärtus

C. Wright Mills, üks 20. sajandi mõjukamaid USA sotsiolooge – eriti arvestades, et talle oli eluaastaid antud ainult 46 –, tutvustas sotsioloogilise kujutlusvõime (sociological imagination) mõistet esimest korda avalikult 1959. aastal. Sotsioloogiline kujutlusvõime ei tähenda pelgalt oskust analüüsida, vaid võimet siduda isiklikud kogemused ühiskondlike struktuuridega – näha peremurede ja majanduspoliitika, või koolielu ja globaalsete protsesside seoseid.

Millsi mõtteviisi laiendades võiksime praegu rääkida ka poliitilisest kujutlusvõimest – oskusest mõista maailma protsessina, mitte jäiga masinana, mida saab Exceli tabelisse manuaalina kirja panna. Francois Dépelteau on nimetanud seda raskesti vastuvõetavaks kujutlusvõimeks: maailm muutub pidevalt, muutume ka meie ise. Sellise kujutlusvõime arendamine pole mugav, aga see on hädavajalik.

Kuidas õpetada eksimist?

Tänane haridussüsteem premeerib kindlaid vastuseid ja lahendusi üheti mõistetavatele probleemidele. Testid, eksamid ja hindamismudelid keskenduvad sellele, kui hästi suudetakse lahendada etteantud probleem, millel on üks õige vastus. Kuid nurjatud probleemid ei allu sellisele loogikale. Siin pole „õiget vastust“ – iga lahendus on ajutine ja toob kaasa uued küsimused.

Nurjatute probleemide maailm ei ole nii elegantne. Ta on pigem rohmakas (clumsy), nagu viimased 25 aastat on räägitud valitsemisteoorias, mis tugineb kultuuriteooriale (sh Lotmani omale). Elegantse mõtlemise „harjutuste“ asemel vajame haridust, mis valmistab inimesi ette taluma määramatust, tulema toime ebaõnnestumisega ja mõistma, et vahel tuleb otsustada ka ilma täieliku teadmiseta. See tähendab nihkumist lahenduskeskselt õpetamiselt probleemikesksele. Ja see on suur hüpe – aga vajalik.

Lõpetuseks: haridus kui moraalne ja ühiskondlik tegu

Nurjatud probleemid ei kao. Ükskõik, kuhu vaatame, olgu see keskkond, tehnoloogia, geopoliitika (sh kolmanda maailmasõja võimalikkus) või sotsiaalne õiglus – need küsimused nõuavad meid kõiki. Haridus ei pruugi neid probleeme lahendada, aga võib anda meile parema võimaluse nendega toime tulla.

Selleks peab haridus avardama kujutlusvõimet, toetama empaatiat, harjutama vaidlema ja aktsepteerima eksimust. Just selline haridus suudab arendada inimesi, kes on valmis elama keerulises, muutlikus ja mõtestamist vajavas maailmas. Aga mida teha? Küsige õpetajatelt, mitte õppealajuhatajatelt. Nad teavad, aga ei saa sõna. Äkki oleks aeg?