• Praktikute alaline probleem on teooria ja praktika vahelise lõhe ületamine. See probleem puudutab nii õpetajat kui ka õpilast.
• Tegelikkus näitab, et paljud õppekavad ei toimi – neid tehakse pidevalt ümber, need on liialt teoreetilised, eluvõõrad ja faktidega ülekoormatud.

Haridus on oma rumaluse jätkuv avastamine.
Durant William James, ameerika kirjanik

Teooria ja praktika on õpetajahariduse kaks võrdselt olulist alustala – kõrgel tasemel õpetajaharidus saab sündida vaid nende kahe sümbioosis ja pidevas dialoogis. Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on palju tähelepanu pööratud asjaolule, et õpetajakoolituse programmid ei toeta piisavalt teoreetiliste õpingute seostamist praktilise kogemusega. Uurijad on märkinud, et praegused õpetajakoolituse programmid ei valmista tulevasi õpetajaid nende tööks piisavalt hästi ette, mistõttu on algajatel õpetajatel sageli raske kohaneda koolieluga, tulla toime ettetulevate väljakutsetega ning õpitut rakendada. See tekitab stressi ning märkimisväärne osa alustavatest õpetajatest loobub ametist juba esimestel tööaastatel. Seetõttu on õpetajakoolituses hakatud järjest enam otsima viise, kuidas ületada teooria ja praktika vahelist lõhet.

Õpetaja kui teoreetik ja praktik

Houstoni ülikooli hariduskolledži professor Cheryl J. Craig rõhutab, et kuigi juba ligi pool sajandit tagasi hoiatati teooria ja praktika vahelise lõhe tagajärgede eest, on see lõhe püsinud. See on toonud kaasa teooria, praktika ja haridusmeetmete lahknevuse. Need kolm komponenti on triivinud teineteisest nii kaugele, et õpetajat kistakse eri suundadesse – tihti vastandlikesse –, mis tekitab pingeid ja raputab nende professionaalset identiteeti. 

Omaenda praktika põhjal julgen väita, et riiklik õppekava peaks ette määrama mingi osa (40–50%) baasteadmistest ja ülejäänus tuleks usaldada õpetajat konkreetses olukorras, klassis, ajas ja ruumis. Õppetöö ja tunni ülesehitamine peaksid olema loomingulised protsessid ja mitte plaani järgi tabeli täitmine ja näpuga järje vedamine. Kunagi andsin ühte ja sama ainet (taimefüsioloogia ja biokeemia) Räpina neljas paralleelklassis (aednikud põhikooli baasil, aednikud keskkooli baasil, agronoomid, lillekasvatajad) ühe ja sama õppekava alusel ning täiesti erinevalt ning loovalt, teades, et mind niikuinii keegi kontrollima ei tule.

Tänapäeva konkurentsitihedas hariduskeskkonnas, kus domineerivad tulemuslikkusele suunatud meetmed ja kus rahvusvahelisi testitulemusi peetakse esmatähtsaks, on õpetaja kui õppekava looja roll ülimalt oluline. See roll väärtustab õpetaja kogemust ja aitab tal toime tulla igapäevaste väljakutsetega õppetöös. Tegelikkus näitab, et paljud õppekavad ei toimi – neid tehakse pidevalt ümber, need on liialt teoreetilised, eluvõõrad ja faktidega ülekoormatud.

Mulle meenub paratamatult Nõukogude aeg, kui bioloogiaõpetajate ainesektsioonis kaaluti võimalust kehtestada 40% baasteadmiste õpetamise nõue, jättes ülejäänud osa õpetaja otsustada. Paljud loodusainete õpetajad olid omandanud TRÜ-s hariduse sellistel erialadel nagu mikrobioloogia, ornitoloogia, botaanika, entomoloogia jne. Mäletan oma päevi Õigusgümnaasiumis bioloogiaõpetajana: Aleksei Turovski viis oma õpilasi loomaaeda, mina aga botaanikaaeda. Kahjuks jäi 40% baasteadmiste lävend vaid unistuseks. 

Miks ei saaks seda unistust tänapäeval ellu rakendada? 

Tegelike võimete avastamine

Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse osakonna endine asejuhataja Avo Veermäe ütles, et põhjus, miks nüüd on võimalik koolieksamina esitada ka praktilist tööd, on eelkõige lähenemine, mille kohaselt ei saa rõhk olla vaid akadeemilisel poolel. Varasematel aastatel on koolilõpetajatel olnud võimalus teha koolieksamina uurimistöö ning praktiline töö on selle suuna edasiarendus. Sellist võimalust näeb Veermäe lisastiimulina, mis esimestel aastatel arvatavasti ülemäära populaarseks ei saa. 

Praktilise töö üks nõue on aga, et töö peab tingimata sisaldama ka teoreetilist osa, milleks toodud näite puhul võiks olla tehnoloogia kirjeldus. 

Minu arvates algab loovuse ja praktilise toimetuleku arendamine ning õpetamine juba lasteaias. Peamine eesmärk on inimese (lapse) tegelike võimete avastamine ja arendamine mängude ning tegevuse kaudu. Juba vanas testamendis on kirjas tõdemus: „Käsi avab mõistuse …“

Tegelikkus aga näitab, et põhikoolilõpetanu ega tema vanemad – aga ka õpetajad – ei oska sageli nõu anda, kuhu edasi minna ja kuidas oma haridusteed jätkata. Tänapäeval on võimalik kaasasündinud võimeid üsna hästi testida ja määratleda. Lasteaia ja põhikooli ülesanne peakski olema koos laste- ja koolipsühholoogiga neid võimeid avastada, hinnata, mõõta ja arendada. Elu on liiga lühike, et pidevalt pettuda, ümber õppida ja enda sees peituvaid võimeid hiljem avastada. Kõige konfliktsem on inimene, kes valib endale sobimatu elukutse.

Ainuke laps ja vanemate unistused

Üha sagedamini sigitatakse meil nn päranduslapsi: vanemad on kolmekümnendates-neljakümnendates, neil on olemas oma firma, uhke eramaja, akvaarium läbi kahe korruse, tõukoer ja -kass, kolm autot, jaht jne. Ja siis avastatakse äkitselt, et kellelegi pole kogu seda mammonat pärandada. Tuleb teha laps, sageli juba kunstliku viljastamise teel. Ja sünnibki mitme katse järel keegi, keda kogu suguvõsa kokku imetlema tuleb. Ning on justkui enesestmõistetav, et temast peab saama ärijuht, jurist või arst. 

Minu praktikast on kaks suitsiidikatset, mille teostajateks olid ülikooli cum laude lõpetanud noored, kes keeldusid vanemate valitud ja volitatud elukutsel töötamast. Mõlemad on praegu elujõulised ja tublid isiksused. Ainult ühe vanemad ütlesid oma võsukesest lahti, sest ta ei viinud ellu nende käsulaudu ja unistusi.

Olen elus korduvalt kokku puutunud olukorraga, kus õpilane soovib hinnet parandada. Minu esimene küsimus on alati: „Kas soovid hinnet ise parandada või nõuavad seda vanemad?“ Arvake ise, milline vastus domineerib.

Meenub juhtum ühes väikeses maakoolis. Vanem õpetaja otsustas kuuendas klassis rääkida aususest, õppimise väärtustamisest ja asisusest. Õpetajal endal oli suus paar hammast, prillidki olid parandatud – üks sang oli puudu ja seda asendas pael –, tööle sõitis ta kahest vanemast jalgrattast kokku pandud riistapuuga, elas oma vanemate majas, mis oli pea kokku kukkumas. 

Tunnis viibis ka Juku, kes suutis õpetajat õnneks lõpuni kuulata, aga siis esitas ränga küsimuse: „Õpetaja, kui ausa tööga saab Eestis rikkaks ja asiseks, siis miks ei ole sul suus hambaid, peas prille, oma maja ja maja ees autot?“ Õpetaja ei olnud selliseks küsimuseks valmis, ärritus ja saatis Juku mõnitamise eest direktori juurde. Direktor, minu kunagine üliõpilane, helistas mulle ja küsis, mida teha, endal ka maja pooleli ja auto peaaegu romu.

Alles hiljuti küsis üks noor õpetaja minu käest mu töötasu kohta. Pidasin vajalikuks talle see avalikustada. Tema imestus oli suur: „Toivo, te saate sama palju kui mina praegu!“ Olen olnud 48 aastat õpetaja. Ei mingit karjääri ega karjääriredelit!