Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas rõhutab, et iga haridusreformi ja sellega kaasnevate muudatuste eesmärk on pakkuda kõikidele noortele võimalikult head haridust. Emotsioonid, mis eri osapooltel tekivad, on tema sõnul täiesti mõistetavad, kuna muutused toimuvad väga lühikese aja jooksul. 

Kuidas ministeerium toimunud reformide ja muutuste käekäiku hindab?

Koolide jaoks on üks suurimaid muutusi olnud põhikoolieksamite varasemaks toomine sel õppeaastal. Nagu iga muutusega, võtab ka sellega kohanemine aega, ja esimesel korral ei saagi kõik ideaalselt õnnestuda. Koolijuhid on oma tagasisides öelnud, et mingid tehnilised küsimused tuleb veel üle vaadata. Ühe asjana toodi välja, et matemaatika- ja eesti keele eksami vahele jäänud kaks nädalat oli liiga pikk aeg. Sellest, miks see nii on, ei saadud aru. Seda saab tulevikus vajadusel korrigeerida. 

Üldiselt kulges kõik aga ootuspäraselt, kuna oli ette näha, et õpetajatel on vaja aega, et uue olukorraga kohaneda. Laste vaatest on protsess praegu siiski varasest oluliselt loogilisem ja põhikooli lõpueksamitel on nüüd ka mingi mõte. Õpilastel on tekkinud motivatsioon eksameid hästi sooritada, kuna 156 gümnaasiumist 147 arvestavad neid vastuvõtul ainsa kriteeriumina. Seega on suure osa laste jaoks kogu see katsete trall ära jäänud ja ma väga loodan, et ka need koolid, kes praegu veel katseid korraldavad, nendest tulevikus loobuvad. 

Koolid ise räägivad, et muutus toimus liiga ruttu ja õpetajad ei jõudnud luua endale tegevuskava, mis uusi eksamiaegu arvestaks. Kas seda olukorda saanuks kuidagi vältida?

Eksamite ajad kehtestati eelmise aasta 25. mail ja kuna õpetajad valmistavad oma tundide tegevuskavad aastaks ette suve lõpus puhkuselt naastes või varasügisel, ei tohtinuks sellist probleemi tegelikult olla. Muidugi sõltub väga palju ka sellest, kui palju on kooli tasandil muutusi planeeritud. Lõpuks ei peegeldagi õpetaja emotsioon seda, mida minister on kuskil otsustanud, vaid tõsiasja, kui kiiresti ja mil moel planeerides see muutus koolisiseselt toimus. Tõenäoliselt oli mõni kool kahe aasta jooksul tööprotsessi juba nii ümber planeerinud, et õpetajad olid muutuseks valmis. Mõnes teises koolis seda nii aegsasti aga ilmselt ei tehtud ja seda õpetajate emotsioon tegelikult peegeldabki. 

Esimene ettepanek muuta põhikooli lõpetamise ajagraafikut tehti 2023. aasta mais. Kogu ülemöödunud sügise ja sellele järgnenud kevade arutasime eksamite ümbertõstmist töörühmades õpetajate ja koolijuhtide esindajatega. Valmistumisaega oli kaks aastat. Algselt tahtsime muutust rakendada kohe 2024. aasta kevadel, aga õpetajate ja koolijuhtide ettepanekul lükkasime selle aasta võrra edasi. Aga nagu näha, emotsiooni see ei muutnud. Kui muutus rakendunuks järgmisel või ülejärgmisel aastal, kuuleks ikka täpselt sama juttu, et kõik tuli liiga järsku. See on paratamatu, et harjumuspärase tegutsemise muutus toob endaga need emotsioonid kaasa.  

Eestikeelsele õppele ülemineku puhul küsivad vene koolid minult ka, miks kõik toimub nii järsku. Muutustega on natuke nagu eksamiks õppimisega – alati jääb üks päev puudu. Me peame selle muutuse protsessi lihtsalt rahulikult läbi tegema, lõpuks loksuvad asjad paika. Kui me kõiki muutusi lõputult planeerime, lükkame neid tegelikult lihtsalt edasi.

Kuidas haridustöötajate emotsioone mõista ja arvesse võtta?

Ma saan õpetajate emotsioonist loomulikult väga hästi aru. Õpetaja vaatest oli see katsetamise aasta. Peame analüüsima, mida see täpsemalt nende jaoks kaasa tõi. Kohanemiseperiood ongi pingeline, ootame tagasisidet, milliste tehniliste igapäevaste asjade kohta õpetajatel küsimusi on. Me ei näe siin ministeeriumis, kuidas muutus kooli tasandil täpselt rakendub, ja sellest tõukuvat tagasisidet peame kindlasti arvesse võtma. 

Eestikeelsele õppele ülemineku ja õppimiskohustuse pikendamisega seotud muutused, millest üks on ka põhikoolieksamite kord, on osa protsessist, mis 2027. aastal annab esimesed tulemused. Need muutused tekitavad palju segadust ja küsimusi. Et olukord on uus, ei olegi neile tingimata vastuseid. Vastuseid ei pruugi olla küsimuste tekkimisel ka juhtidel. Need tekivad tööprotsessis ja kahe-kolme aastaga loksub eksamite korralduse uus süsteem paika. Lahendatakse ära need kitsaskohad, mida ei olnud planeerimise faasis näha. Aga seda, et muutused tehakse üle kellegi pea, ei saa öelda, kuna protsessi kaasatud esindusorganisatsioone oli palju. 

Õpetajatele olekski sõnum see, et proovime hoida silme ees, miks me seda teeme. Me teeme seda selleks, et kõik 16-aastased lapsed saaksid võimaluse edasi õppida ja meil ei oleks neid, kes põhikooli lõppedes pildilt ära kaovad. Me tahame, et kõik lapsed jääksid haridussüsteemi ja keegi ei kukuks kelgu pealt maha. 

Eestikeelsele haridusele üleminekuga ja ka uue karjäärimudeliga seoses kõlab ühe peamise etteheitena see, et riik justkui võttis otsuse vastu ning jättis koolipidajad ja koolid siis omapead. Kuidas sellele vastata?

Öelda näiteks seda, et riik pole eestikeelsele õppele üleminekut rahaliselt katnud, on äärmiselt vale. Nii palju raha ei ole kunagi varem ühegi reformi alla pandud. Ma ei tea, kust see emotsioon või arvamus tuleb. 

Suurusjärgus 45 miljonit eurot läheb 70 kooli kulude katteks. Suuname igal aastal eestikeelsele õppele üleminekusse hiiglasliku summa. Maksame kõikidele üleminekukoolidele ühe õpilase kohta õppevahendite jaoks sada eurot. Tavakoolide puhul on see summa 59 eurot. Kõik omavalitsused, kellel on koolides väga palju muukeelseid lapsi, saavad nende puhul täiendavat pearaha toetust 350 eurot lapse kohta. Et omavalitsused saaksid üleminekut läbi viia, pakutakse neile koolitusteks suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. 

Karjäärimudelit ei ole mitte keegi kohalikele omavalitsustele isegi kehtestanud. See seadus läks valitsusest Riigikokku alles mai keskel, nii et kui keegi praegu koolipidajana ütleb, et neil ei ole raha karjäärimudeli rakendamiseks, siis ma tuletan igaks juhuks meelde, et suurendasime eelmisel aastal diferentseerimisfondi ehk fondi, mis sisaldab vaba raha õpetajatele maksmiseks, kolme protsendi võrra. 

Jääb mulje, et riigi ja teiste osapoolte suhe on praegu kehvem kui tavaliselt. Kui palju on sellesse suhtesse taoline vastandumine juba eos sisse kirjutatud ja miks see praegu paistab nii suur olevat?

Kogu see vastandumine ja konflikt leiabki aset praegu põhjusel, et koolides toimub korraga palju muutusi: eestikeelsele õppele üleminek, põhikoolieksamite liikumine, järgmisest aastast rakenduv kohustusliku kooliea kehtestamine, uued täiendatud regulatsioonid, mis puudutavad koolipäeva algust, lõunapausi pikkust või õuevahetunde. Need on sattunud ühte ajaperioodi ja seda emotsiooni tekitab eelkõige kõikide nende muutustega kohanemine. 

Põhjus, miks nii palju muutusi on sattunud lühikesse ajavahemikku, on see, et 2023. aastal ametisse astunud valitsus tegutseb kokku neli aastat ja 2027. aastaks peavad kõik koalitsioonileppes kirjas olnud muutused realiseerunud olema.

Vaja ongi eristada emotsioonidest ratsionaalsed argumendid. On neid, kes muutused kohe alguses omaks võtavad ja nendega kaasa lähevad, aga suur osa jääb ootavale seisukohale ja mõni töötab lausa vastu. Kuna õpetajate palk ei ole ka sellel aastal tõusnud, lisandub sinna ka senimaani koolides avalduv streigipinge. Me peame eristama objektiivset olukorda emotsionaalsest seisundist. Ma luban õpetajatele, et muid reforme plaanis ei ole kui need, mis koalitsioonilepingus kirjas on.

Palgaküsimus lisab alati õli tulle.

Palga pärast muretseda ongi õige ja see teema on ka minu kui ministri jaoks olnud üks keerulisemaid. Olukord, milles me majanduslanguse ja kaitsevõime tõstmise tõttu oleme, teeb palgaküsimuse kõikide asjaosaliste jaoks väga stressirohkeks. Ootused on, aga võimalusi mitte. 2026. aastal õpetajate palk siiski tõuseb ja kuna hakatakse rakendama karjäärimudelit, siis suureneb ka diferentseerimisfond. See tähendab, et omavalitsused saavad palkade maksmiseks täiendavat raha.