• Käitumise hindamiseks ei tule õpilast võrrelda mitte tema endaga, vaid sellega, kuidas ta täidab kehtestatud käitumisnorme ja reegleid.
• Hoolsust võib määratleda kui kohusetunnet, oma vastutusest arusaamist.
• Kooli ülesanne on juhatada õpilased teele, mis viib vaimsete väärtuste juurde.

See kordub paarikümneaastase intervalliga sama järjekindlalt nagu aastaaegade vaheldumine. Miks ometi? Kuidas haridusametnikud seekord oma muudatuse soovi põhjendavad?

Haridusministeeriumi esindaja sõnul sai muudatuse idee – selle aasta 1. septembrist kaotada käitumise ja hoolsuse hinded – alguse nende oma majast ning põhjusel, et senine sümboli või numbriga käitumise ja hoolsuse hindamine ei ole nüüdisaegse õpikäsitusega kuidagi kooskõlas. Eesmärk on tekitada õpilases sisemine motivatsioon järgida üldtunnustatud käitumis- ja kõlblusnorme ning suhtuda oma õppetöösse vastutustundlikult.

Seekord siis selline põhjendus. Aeg on edasi läinud ja „nüüdisaja õpikäsitus“ on tõepoolest uuema aja mõiste, ehkki keegi ei tea päriselt, mis asi see on. Paarkümmend aastat tagasi oli retoorika teistsuguse: hindest tuleks loobuda, sest see on sisutu sildistus. Jälgida tuleks hoopis konkreetse õpilase kasvatustegelikkust, mille pinnalt saab anda personaalse hinnangu kujuneva isiksuse arenguprotsessi hetkeseisule.

Tahtmine iga hinna eest midagi muuta

Retoorika teiseneb, aga tahtmine iga hinna eest midagi muuta jääb. Tookord jäid vastuargumendid peale. Käitumise hindamiseks ei tule õpilast võrrelda mitte tema endaga, vaid sellega, kuidas ta järgib kehtestatud käitumisnorme ja reegleid. Hindamise kriteeriumid ei ole mitte õpetajate suvalised arusaamad, vaid kooli tegutsemise eesmärgid. Hindamise funktsioon on väärtustada teatud käitumistavasid, nagu viisakus ja hooliv suhtumine teistesse inimestesse. Kui seda koolis ei tehta, siis kus veel? Koolis ei tohiks võimenduda see, mida pakub tänav: labasus, jõhkrus ja toorus. Laps veedab suure osa oma päevast koolis ja kujunemisjärgus inimese jaoks on see ülioluline hoiakute ja suhtumiste väljakujunemise aeg. Pole vaja kooli, kus võimenduvad keskkonna stiihilised mõjud. 

Mainigem veel, et õpetajad ei rutanud siis ega rutta ka nüüd muudatust toetama. „Koolidele peaks jääma vähemalt õigus ise otsustada, kas panna õpilastele käitumise ja hoolsuse hindeid või mitte,“ ütles õpetajate liidu juhatuse liige Heiki Haljasorg (ERR, 08.04).

Nii küsib oma arvamusloos Krister Paris (EPL, 09.04). Käitumishinne ei kannata tema meelest mingitki kriitikat. „Milline on hindele „viis“ käitumine? Kas see, kui istun tunnis vaguralt, tõstan kätt vaid vajaduse korral, häält ei tõsta aga üldse; aitan timurlase kombel vanainimese üle tee ka siis, kui ta seda ise ei taha, ning suudan hoiduda ropendamisest ka siis, kui süda täis on? Küllap kõike seda ja muudki veel, aga muuhulgas ka seda, kas nägu konkreetset hinnet panevale õpetajale meeldib.“

Kui nii arvab ajakirjanik, kes pole pedagoog, pole hullu. Aga kui haridusametnikud poevad sisutühjade sõnade taha, on teine lugu. Nemad peaksid ju teadma, et sisemine motivatsioon ei teki tühjalt kohalt tühjadest sõnadest. Sisemine motivatsioon tekib samm-sammult kindlate eelduste olemasolul. 

Väljastpoolt tulev hindamine on üks neist. Ma ei tea, kui palju ja kas üldse räägitakse haridusametnikele ja õpetajatele hindamise teoreetilistest lähtealustest. Kas nad teavad, et hindamine on õpilase enesetunnetusliku arengu suunamise hädavajalik element? Samas on see ka keeruliste seostega sotsiaalpedagoogiline nähtus, mis eeldab, et seda kasutab professionaal. Kui palju on professionaale haridusametnike hulgas? Anatole France on öelnud, et loll on palju hullem kui lurjus, sest lurjus puhkab vahetevahel, loll mitte kunagi.

Mis asi on üldse hoolsus? 

Tsiteerin veel kord Krister Parist: „Mina näiteks pole varsti poolele sajandile läheneva eluea kiuste kunagi aru saanud, mis asi on hoolsus. Kas see, et vihikutel pole rasvaseid näpujälgi ja tugevaid kortse? Või et vihik üldse kaasas on? Kodutööd vormistatud nõuetekohaselt?“

Hoolsust võib määratleda kui kohusetunnet, oma vastutusest arusaamist. See on üks neist inimlikest omadustest, mis teebki meist inimesed (loomadelt me midagi taolist ei oota). Oma kohuse tundmine ei ole sünnipärane omadus, vaid kujuneb välja elu jooksul. Kasvatusel on seejuures oluline roll. Me kas õpime mõistma oma vastutust võetud kohustuste – oma õppimise, pere, sõprade, kooli jms – ees, või elame terve elu vaid iseendale, oma lõbudele ja soovidele. 

Kooli ülesanne on juhatada õpilased teele, mis viib vaimsete väärtuste juurde. Uku Masingu sõnadega: „Inimesel pole sündides mingit vaimsust, see peab elu jooksul tekkima. Kooli ülesanne ei ole pelgalt toimetuleku õpetamine, vaid kultuurse inimese kasvatamine.“