Eelmises juristi kommentaaris selgitasin, kuidas suhtuda koolis anonüümsetesse kaebustesse. Teema tekitas elavat vastukaja ja uusi küsimusi, seepärast jätkan selgitustega. 

Kuidas peaks õpetaja käituma, kui kooli juhtkond esitab talle oma töö muutmiseks ettekirjutuse, mis põhineb õpilaste anonüümsel tagasisidel, ei vasta tõele ja on laimav? Kuidas saab õpetaja ennast kaitsta?

Jurist saab konkreetse inimese õiguste kaitse kava välja töötada ja seda rakendama hakata juhul, kui teada on kaasuse täpsed üksikasjad: milline ettekirjutus töö muutmiseks tehti; kas see on kooskõlas pedagoogika alusprintsiipidega; kas õpilaste anonüümset tagasisidet näidati õpetajale; kas tagasiside on laimav või on tegemist eriarvamuse või solvunud õpilase kättemaksuga. Juristi soovitused sõltuvad vastustest nendele küsimustele. Arvestada tuleb ka, et igale sammule, mida jurist õpetaja kaitseks teeb, järgneb vastaspoole reaktsioon. Sõltuvalt sellest tuleb juristil õiguste kaitse kava vajadusel muuta. 

Püüan anda mõned üldised soovitused.

Kui õpilaste tagasiside oli nii anonüümne, et ka õppeasutuse juhtkond ei tea, kes selle kirjutas, kehtib üldnorm: anonüümseid kirju, kaebusi, tagasisidet ei arvestata. Anonüümseid kirju ei loeta isegi läbi. Praktikast on teada, et kritiseerivad anonüümsed tekstid tuleb tähelepanuta jätta, kuna inimestel on kombeks kirjutada anonüümseid kaebusi pahatahtlikus meeleolus, väiklaseks kättemaksuks või mis iganes muul madalal ajendil. Siin on mõned erandid, näiteks kriminaalmenetluse puhul võib anonüümseid vihjeid anda ja neid võidakse kontrollida. Aga ametlik menetlus jätkub ainult juhul, kui anonüümse vihje kontrolli tulemusena selguvad vettpidavad tõendid ja isikul, kelle suhtes vihje tehti, on advokaadi juuresolekul võimalik anda selgitusi. 

Mõnikord on õppeasutuse juhtkonnal õpetaja töö kohta esitatud tagasiside kirjutajad teada, aga lapsevanem on palunud, et kõnealune õpetaja neid teada ei saaks – ta kardab, et too hakkab last kiusama või talle kehvemaid hindeid panema. On üldteada, et õpetajal on hinde panemisel suur kaalutlusruum. Nagu ka see, et õpetajagi on ainult inimene. Seega kehtib printsiip, et lapse huvid on kõige olulisemad, ning kooli juhtkonnal on õigus õpetajale õpilase nime mitte avaldada. 

Sellisel juhul on soovitatav, et õpetaja kuulaks rahulikult ära oma lepingupartneri – tööandja ehk kooli direktori –, ettepanekud, millisel viisil peaks ta oma tööd muutma. Üldiselt on õpetajatel soovitatud oma tunde interaktiivsemaks ja huvitavamaks teha; hinnata iga õpilast motiveerival viisil; teha omalt poolt kõik, et õpilased ootaksid tema tundi, mitte ei kardaks sinna minna, ja et õpilased täidaksid koolikohustust rõõmuga. 

Teatavasti kehtib Eesti Vabariigis koolikohustus. Lapsevanemad ei saa valida, kas saata oma laps kooli või mitte. Koolikohustuse täitmist jälgib lastekaitse. Riigi huvi on, et õpilane läheks kooli hea meelega. Sellel, kas õppekavas olev materjal õpilasele selgeks saab, ei ole riigi silmis eriti tähtsust. Õpilastel, kes plaanivad minna edasi kõrgkooli, tekib koos lapsevanematega õpimotivatsioon niikuinii. Riigi jaoks on oluline, et koolirõõm oleks ka õpilastel, kes kõrgharidust omandada ei kavatse. 

Seega tasub õpetajal kaalutleda, kas ehk ongi hea direktori esitatud ettekirjutusi oma töö muutmiseks rakendada. Direktor tuleb avatult ära kuulata. Kui õpetaja mõnda direktori soovitatud meetodit juba kasutab, võib seda mainida; kui mõni soovitatav meetod on vastuvõetamatu, tuleks öelda ka seda. Direktoril ja õpetajal on mõistlik jõuda kokkuleppele. Kui õpetaja oma tööandjaga kokkuleppele ei jõua, on tema kui töötaja ainus õiguskaitsevahend töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja algatusel töölepingu seaduse § 91 lõige 2 alusel ja tööandjalt kolme kuupalga ulatuses hüvitise nõudmine. 

Kordan: sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad juristi soovitused olla teistsugused.

---

Korra kuus vastab jurist Külli Kröönström õpetajate küsimustele.

Ootame küsimusi juristile sirje@opleht.ee.