Milline on õppejuhi roll Eesti suurimas ja väikses kutsekoolis? Kuidas reformituultes püsti püsida ja edasi minna? Kahekõneks kohtusid Tartu Rakendusliku Kolledži õppejuht Liivi Raudsepp ja Tartu Kunstikooli õppejuht Roosi Nemliher.

Roosi Nemliher: Olen üha enam aru saanud, et inimesed ei teagi, mida üks õppejuht teeb. Arvatakse, et istub nurgas ja teeb tunniplaani, aga tänapäeval juhitakse kooli hoopis teistmoodi. Oleme kahest eri koolist, aga usun, et jagame paljusid väärtusi.

Liivi Raudsepp: Meil on tõepoolest palju koostöökohti olnud, mis on märk ühistest lähtepunktidest. Aga samas on meie töö spetsiifika väga erinev. Tartu Rakenduslik Kolledž ehk Voco on Eesti suurim kutsekool. See loob minule õppejuhina teistsuguse vundamendi. Sina töötad ühe juhi kõrval.

Roosi Nemliher: Meil on direktor Kadi Kreisiga tandemjuhtimine. Olen 13 aastat olnud kunstikoolis, kaheksandat aastat õppejuht. Kadi on väga loov juht, olen temalt palju õppinud, tasakaalustame ja usaldame teineteist täielikult. Haridusjuhtide praktikaprogrammi ajal olin Ericssonis. Selgus, et juhid on seal lahenduste leidmisel samamoodi loovad.

Liivi Raudsepp: 33 tööaastaga olen olnud mitme direktori kõrval ja see on olnud väärtuslik õppimise koht. Nende juhtimiskäekirjad on mind arendanud, mu kohanemisvõimet on korduvalt proovile pandud, aga olen tänulik elu õppetundide eest.

Meie kooli eripära on, et minu meeskond on kümneliikmeline, sinna kuuluvad üksuste juhid. Kuus erialaosakonda, kus igaühes õppijaid rohkem kui teie koolis. Meeskonda kuulub ka tugikeskuse juht, kutsevaliku koordinaator, õppekorralduse juht. Mina olen eestvedaja, visiooni looja, eesmärkide seadja. Nii suures koolis saab õppejuht edukalt töötada ainult suure meeskonnaga.

Roosi Nemliher: Meil on 400 õpilast ja 60 õpetajat, struktuur on hoopis teistsugune. Kaheksa aastat on meil olnud õpiringid ja tiimipõhine lähenemine. Kas peaksime määrama ka tiimijuhid? Arvan, et kool on piisavalt kompaktne ja see tekitaks lisajuhtimiskihi. Ei tahaks hierarhilist juhtimist, vaid võimalikult lapikut, et iga õpetaja saaks võtta vastutuse.

Üks tööriist, mille tõin kaasa haridusjuhtide praktikaprogrammist, on üks ühele vestlused. Õppejuhina ei jõua neid kõigiga pidada. Mul on võtmeisikud, kellega räägime. 

Õpetajatel võiks olla mentorite või coach’ide paarid, kes teineteist toetavad. 

Noorte õpetajate ootus ongi tänapäevane juhtimine: üks ühele vestlused juhiga. Nad tahavad, et nende arengu eest hoolitsetaks. 

Liivi Raudsepp: Minu vedada on erialaosakondade juhid, kelle all töötavad meeskonnad. Meil on ka ülekoolilisi arendusmeeskondi, näiteks uue õppekava sissejuhatava mooduli arendusmeeskond. Pikka aega on olnud arendusmeeskond mentorluse rakendamiseks. 

Minu töölaual on ka õpetajate töö sisu, kvaliteet ja neile paindlike töövõimaluste loomine, talendijuhtimise programm. Meil on välja töötatud oma kooli õpetaja karjäärimudel. Raami sees on vaja teha juba erandeid. Kui talendikas õpetaja tahab tegelda veel millegagi pärast tunde, loome võimalused.

Roosi Nemliher: Julgen öelda, et kutsekoolides on päris kaasaegne juhtimine.

Tegime koos teie kooliga ägeda rakendusliku nelja-aastase õppekava. Kutseharidusreformi suund ongi pakkuda väärikat üldharidusainete õppimise võimalust, õppekavad lähevad nelja-aastaseks. 

Liivi Raudsepp: Mõte oli luua täiesti uus õppekava mudel, mis peaks olema piisavalt ambitsioonikas ja andma noortele tulevikutehnoloogiate õppimise võimaluse. Kestlike tehnoloogiate õppekava õpetame ka koos. Ühes ruumis õpivad teie ja meie õpilased.

Roosi Nemliher: Õpetajad on tiimis, toetavad üksteist ja õpilased samamoodi. Kutsekoolid peavad mõtlema töömaailma soovidele, seal on vaja inimesi, kes oskaksid koostööd teha ja olla meeskonna liikmed.

Liivi Raudsepp: Me veel ei teagi, millised erialad on siis, kui nemad kooli lõpetavad. Seega on vaja anda ülekantavaid oskusi.

Lõime õppekava tegemiseks ühise arendusmeeskonna, terve aasta oleme töötanud selle nimel, et toetada õpetajaid – et neil oleks hea õpetada ja õpilastel hea õppida.

Roosi Nemliher: Kool on õpilaste jaoks. Õppejuhina toetan õpetajate arengut. Kui nendega on kõik hästi, on hästi ka õpilastel. Tore oli kuulda, kui üks uue eriala õpilane rääkis, et ei taha vanematega Ameerikasse reisile minna, sest koolis on nii äge.

Liivi Raudsepp: Oleme selle õppekavaga kutseharidusformi teenäitajad, võtsime fookusse tugevad üldharidusained. Sama tähtis on oskuste arendamine. Reformiga suureneb ka üldõpingute maht. Õppekavad on valdkondlikud, nende sees on suunad ja spetsialiseerumised.

Reformi suur pluss on, et sünnib rakendusliku keskhariduse mudel. Selle üks lähenemisi on, et õpilane saab valida rakendusliku, praktilise või akadeemilise suuna, kus saab veel täiendavalt üldhariduse aineid õppida ja riigieksami edukalt sooritada.

Roosi Nemliher: Koos toimetame ka kvaliteedihindamise mudeliga. Kutsehariduses on hea kvaliteet ja selle hindamise mudel. Kümne aasta eest oli hariduse kvaliteedi hindamise agentuuril koolitus kutsekoolidele, nüüd töötame välja uut kvaliteedi hindamise mudelit. See tuleb koolipõhine. Mudelis on juhtimise, eestvedamise, õppimise, õpetamise, innovatsiooni ja ühiskondliku mõju valdkonnad. Mulle tundub, et meil on tahe olla innovaatiline: olla üks samm ees, teha midagi uut, et anda õpilasele, kes tuleb meile täiesti uute ootustega, oskus olla paindlik. 

Liivi Raudsepp: Innovatsioon teebki kutsehariduse põnevaks. Meil on iga päev võimalik olla eluga kaasas, muuta. Me ei tea, millise tulemuseni jõuame. Innovatsioon on sageli ka olemasoleva parendamine.

Roosi Nemliher: Kes on võimelised muutuma, need jäävad ellu. Eksimine on inimlik. See on korratud tõde, aga kui eksid, siis analüüsid, mida teisiti teha. Õppejuhil on palju stressirikkaid momente, aga vahepeal pead tegema endale pai ja ütlema, et kõik on korras.

Kutsehariduses on tähtis märksõna rahvusvahelistumine. Kvaliteedihindamise mudelis kirjutasimegi ambitsioonikalt, et kui mõni kool tahab saada tippkeskuseks, innovatsioonikeskuseks, siis see võimalus on olemas.

Liivi Raudsepp: Meie kooli arengukavas on siht saada üheks Euroopa kutsehariduse tippkeskuseks. Meil on palju projekte, kus saame rahvusvahelist kogemust. See õpetab mitmekultuurilises meeskonnas töötama.

Roosi Nemliher: Ühise õppekava nimetuses on sõna „kestlikkus“. See teema on noortele päriselt oluline. Ka kvaliteedihindamise mudelis on see kirjas ja võiks olla kõigi õppekavade selgroog.  

Liivi Raudsepp: Kutsehariduse reformiga on ka murekohti. Sügisest rakendub kordusõppijaile tasuline õpe. Muretsen, sest seda pole piisavalt teadvustatud ja sellest peaks rohkem rääkima. See seab väljakutse – noored peaks oma karjääriteed teadlikumalt planeerima. Kui varem said tulla pärast kõrghariduse omandamist kutsekooli oskusi omandama, siis nüüd läheb õppimine tasuliseks.

Järelikult peaks juba põhikooli lõpus tegema teadlikumaid otsuseid.

Roosi Nemliher: Tahame noori rohkem kutseharidusse, nelja-aastased õppekavad on atraktiivsed: saad laia paleti, väga hea üldhariduse ja praktilised oskused.

Muudatused on väga kiired, reform on ambitsioonika tempoga. Kutseharidus on sellega harjunud, aga kuidas hoida meeskonda, et see jõuaks tempoga kaasa tulla?

Liivi Raudsepp: Meiegi läheme sügisest teele viie laiapõhjalise valdkondliku õppekavaga. Peame looma tingimused, et oleks aega mõtestada, kuidas õppimine uute õppekavade järgi toimuma hakkab ja kuidas õpetada. Peame õppejuhtidena tagama õpetajaile aega koosloomeks.

Roosi, aga sind ennast ootab peagi uus väljakutse. Miks liigud kutseharidusest haridusministeeriumi?

Roosi Nemliher: Lähen ministeeriumi üldharidusosakonda, kutseharidus südames ja võtmesõnaks koostöö. Mida lähemale kutse- ja kutsekeskhariduse toome, seda parem. Tulevases hariduskeskuste mudelis on õppija jaoks üks uks ja üks tee – ja siis ta valib, kas läheb oskuste või akadeemilisse suunda.

Liivi Raudsepp: Seoses õppimisea tõusuga tuleb jälgida, et noored inimesed ei kaoks uste vahel ära, vaid leiaksime nad üles, nende haridusteed toetataks ja see ei lõpeks põhiharidusega.

Tartus toimuvad juba arutelud ja meeskondade kohtumised. Siin on oluline koostöö ja koosmeel. Koolid ei tee üksinda midagi ära. 

Roosi Nemliher: Kutsevalikuaasta on neile, kes pärast põhikooli ei õpi ega tööta. Tihti on need noored madala enesehinnanguga. Saavad tulla õppima ja teha väikseid projekte, et kogeda eduelamust. Siis saaks edasi arutada, kes kuhu läheb. Saab võtta ka täiendavat üldharidusõpet.

Liivi, oled olnud 33 aastat kutsehariduses. Kes sa oleks, kui poleks siin?

Liivi Raudsepp: Oleksin näitleja. Aga kuna tol aastal polnud lavakasse vastuvõttu, läksin hoopis saksa keelt õppima. Alustasin õpetajana ja kasvasin õppejuhiks. Mul on tulnud direktorite vahetumise ajal neid asendada, seega pole juhtimise teemad võõrad.

Roosi Nemliher: Sain Ericssonis kindlustunnet, et võiksin olla keskastmejuht mõnes muus valdkonnas. Ent hariduses on äge töötada, sest päriselt teed maailma ja noorte tuleviku jaoks midagi ära ning toetad õpetajaid, kes noortega tegelevad. Aga kunagi hakkan kohvikut pidama.

Liivi Raudsepp: Kui mind on kutsutud üldharidusse, olen öelnud, et kutsehariduses näen kiireid ja päris muutusi. See teebki elu põnevaks. 

Jutuajamine leidis aset aprilli lõpus. 2. maist töötab Roosi Nemliher HTM-is.